pööritan silmi. „Christian, sa arvad, et igaüks on minu austaja.”
„Kas sa pööritasid mulle praegu silmi?”
Mu pulss kiireneb. „Kindla peale,” sosistan ma ja mul jääb hing kinni.
Ta kallutab pea küljele, ilme noomiv, ülbe ja lõbustatud. „Mis me selles suhtes ette võtame?”
„Midagi toorest.”
Ta pilgutab üllatunult silmi. „Toorest?”
„Palun.”
„Sa tahad veel?”
Ma noogutan aeglaselt. Liftiuksed avanevad ja me oleme kodus.
„Kui toorest?” sosistab ta, silmad tumenemas.
Ma vaatan teda ainiti ega ütle midagi. Ta sulgeb hetkeks silmad, haarab mul käest kinni ja tõmbab fuajeesse.
Uksed prahvatavad lahti ja meie ees seisab Sawyer, kes vaatab meile ootavalt otsa.
„Sawyer, palun mulle tunni aja pärast ette kanda,” ütleb Christian.
„Jah, sir.” Sawyer läheb tagasi Taylori kabinetti.
Meil on tervelt tund aega!
Christian vaatab mulle otsa. „Toorest?”
Ma noogutan.
„Noh, proua Grey, teil on vedanud. Tänasel päeval tulen ma palvetele vastu.”
KUUES PEATÜKK
„Kas sul on midagi plaanis?” pomiseb Christian, naelutades mu oma enesekindla pilguga paigale. Ma kehitan õlgu, olles äkki hingetu ja erutatud. Ma ei tea, kas põhjuseks on tagaajamine, adrenaliin, mu varasem halb tuju – ma ei tea seda, aga ma tahan, ja tahan kohutavalt. Üle Christiani näo libiseb hämmeldunud ilme. „Kiiksuga kepp?” küsib ta, ja ta sõnad on nagu õrn kallistus.
Ma noogutan, tundes, kuidas nägu lööb lõkendama. Miks mul sellepärast piinlik on? Ma olen teinud selle mehega igasugust kiiksuga keppi. Ta on mu abikaasa, kurat võtaks! Kas mul on sellepärast piinlik, et ma tahan seda ja mul on häbi seda tunnistada? Mu alateadvus vahib mind. Jäta see üleliigne mõtlemine.
„Carte blanche?” Ta küsib seda sosinal, jälgides mind mõtlikult, nagu proovides mu mõtteid lugeda.
Carte blanche? Püha taevas – mis see veel on? „Jah,” pomisen ma närviliselt, kui erutus minus õitsele lööb. Ta naeratab aeglaselt oma seksikat naeratust.
„Tule,” ütleb ta ja tirib mind trepi suunas. Ta kavatsus on selge. Mängutuba!
Kui oleme trepist üles läinud, laseb ta mu käe vabaks ja teeb mängutoa ukse lukust lahti. Võti on Jah, Seattle võtmehoidjas, mille ma talle mitte eriti ammu kinkisin.
„Teie järel, proua Grey,” ütleb ta ja paiskab ukse pärani.
Mängutuba lõhnab tuttavlikult naha ja puidu ja värske polituuri järele. Ma punastan, teades, et proua Jones on siin ilmselt meie äraolekul koristamas käinud. Me astume sisse ja Christian paneb lambid põlema ning punastelt seintelt kumab vastu pehme sume valgus. Ma seisan ja vaatan teda ainiti ning mu soontes voolab tihke tugev ootusärevus. Mida ta teeb? Ta lukustab ukse ja pöörab ringi. Pead küljele kallutades silmitseb ta mind mõtlikult ning vangutab lõbustatult pead.
„Mida sa tahaksid, Anastasia?” küsib ta õrnalt.
„Sind.” Mu vastus tuleb sosinal.
Ta muigab. „Ma olen sul olemas. Sellest ajast peale, kui sa mu kabinetti kukkusid.”
„Siis üllatage mind, härra Grey.”
Ta kõverdab huuli, surudes maha ihara lustaka naeratuse. „Nagu soovite, proua Grey.” Ta paneb käed rinnale risti ja tõstab oma pika nimetissõrme huulte juurde, silmitsedes mind hindavalt. „Ma arvan, et me alustame sellest, et vabastame su riietest.” Ta astub ettepoole. Ta avab mu lühikese teksajaki, tõmbab selle üle mu õlgade ning see kukub maha. Ta haarab mu musta topi servast.
„Tõsta käed üles.”
Ma kuuletun ja ta tõmbab mul topi üle pea. Ta kummardub ja surub mu huultele pehme suudluse, silmad hõõgumas iha ja armastuse ahvatlevast segust. Topp kukub jaki kõrvale põrandale.
„Võta,” sosistan ma talle ärevalt otsa vaadates, võtan juuksekummi randme ümbert ja ulatan talle. Ta jääb paigale ja ta silmad suurenevad pisut, aga neist pole võimalik midagi välja lugeda. Lõpuks võtab ta juuksekummi.
„Pööra ringi,” käsib ta.
Ma naeratan kergendustundest ja kuuletun kohe. Tundub, et me oleme selle väikese tõkke ületanud. Ta kogub mu juuksed kokku ja punub kiiresti ja osavalt patsi ning paneb selle kummiga kinni. Ta tõmbab patsist mu pead tahapoole.
„Hea mõte, proua Grey,” sosistab ta mulle kõrva ja näksab kõrvalesta. „Nüüd pööra ringi ja võta seelik ära. Las kukub põrandale.” Ta laseb mu lahti ja astub sammukese eemale. Temalt silmi pööramata avan ma seelikunööbid ning tõmban luku alla. Seelik läheb laiali nagu lehvik ja langeb põrandale mu jalge ümber.
„Astu seelikust välja,” käsutab ta. Ma teen sammu tema suunas ja ta põlvitab kiiresti mu ette ning võtab mu pahkluust kinni. Osavalt teeb ta mu sandaalid lahti ja ma kummardun ettepoole, toetudes käega seinale, kus varem rippusid piitsad, nuudid ja kepid. Piitsutaja ja ratsapiits on ainsad, mis on järele jäänud. Ma silmitsen neid uudishimulikult. Kas ta kavatseb neid kasutada?
Sandaalid jalast võetud, seisan ma tema ees, seljas vaid pitsist rinnahoidja ja püksikud. Christian istub maas kandadel ja vaatab üles mulle otsa. „Te olete üks kaunis vaatepilt, proua Grey.” Äkki ajab ta end põlvedele püsti, haarab mul puusadest ja tõmbab ettepoole, surudes nina mu reite ühinemiskohta. „Ja sa lõhnad enda ja minu ja seksi järgi,” ütleb ta järsult sisse hingates. „See on joovastav.” Ta suudleb mind läbi pitspükste, ja ma ahmin ta sõnade peale õhku – mu sisemus sulab. Ta on lihtsalt nii… ulakas. Ta korjab kokku mu riided ja sandaalid ning tõuseb nagu sportlane ühe sujuva liigutusega püsti.
„Mine seisa laua kõrvale,” ütleb ta jahedal toonil, viidates sinnapoole lõuaga. Ta pöörab ringi ja longib imesid täis kummuti juurde.
Ta vaatab tagasi ja muigab. „Näoga seina poole,” käsutab ta. „Et sa ei teaks, mis mul kavas on. Me püüame meele järgi olla, proua Grey, ja sa tahtsid üllatust.”
Ma pööran talle selja, kuulatades teraselt – mu kõrvad on äkki tundlikud kõige väiksemagi heli suhtes. Tal tuleb nii hästi välja mu lootuste ja iha üleskütmine… pannes mind ootama. Ma kuulen, et ta asetab mu kingad maha ja riided ilmselt kummutile, millele järgneb ta kingade kolksumine, kui need ükshaaval põrandale kukuvad. Hmm… mulle meeldib paljasjalgne Christian. Hetk hiljem kuulen ma, et ta avab sahtli.
Mänguasjad! Oh, mulle meeldib see ootus nii väga. Sahtel läheb kinni ja mu hingamine seiskub. Kuidas võib sahtli heli minus selliseid värinaid tekitada? Lihtsalt ei saa aru. Kõlaritest kostev vaikne susin ütleb mulle, et tulekul on muusikaline interluudium. See algab klaverihelidega, mis on summutatud ja pehmed, ning ruumi täidavad kurvad akordid. Ma
