pagan. Ma ei taha Christianit praegu ärritada… võib-olla hiljem. Ma hoian keele hammaste taga.
Õnneks liiklus hõreneb pisut. Ma suudan kihutada üle Mountlake’i osa I-5 poole, siksakitades jälle autode vahel.
„Aga kui politsei meid peatab?” küsin ma.
„See oleks väga hea.”
„Mitte siis, kui mu juhiluba ära võetakse.”
„Ära selle pärast muretse,” ütleb ta. Ootamatult kuulen ma ta hääles naeruvirvet.
Ma annan jälle gaasi ja sõidan 120-ga. Oh, kuidas see auto kihutab. Mulle meeldib see – nii kerge. Ma vajutan veel. 136 kilomeetrit tunnis. Ma pole kunagi nii kiiresti sõitnud. Oli isegi hästi, kui mu Beetle 80 välja vedas.
„Ta pääses läbi ja lisab kiirust.” Sawyeri hääl on rahulik, ta edastab lihtsalt infot. „Ta sõidab 145-ga.”
Pagan! Kiiremini! Ma vajutan gaasipedaalile ja me läheneme I-5le juba 150-se tunnikiirusega.
„Hoia seda kiirust, Ana,” pomiseb Christian.
Ma aeglustan korraks, kui me I-5 maanteele jõuame. Siin on suhteliselt vaikne ja mul õnnestub kohe kiirrajale keerata. Ma vajutan gaasi, vapustav R8 tormab ettepoole ning me reastume vasakule rajale, kus lihtsurelikud meid mööda lasevad. Kui ma poleks nii hirmul, siis võiksin seda nautida.
„Ta sõidab 160 kilomeetrit tunnis, sir.”
„Püsi tal kannul, Luke,” kamandab Christian Sawyerit.
Luke?
Üks veoauto ilmub kiirusrajale – pagan! – ja ma pean pidurit vajutama.
„Kuradi idioot!” vannub Christian juhti, kui me istmetel ettepoole paiskume. Ma olen turvavööde eest tänulik.
„Põruta mööda, kallis,” ütleb Christian läbi kokkusurutud hammaste. Ma vaatan peeglitesse ja sõidan põiki üle kolme raja. Me kihutame aeglasematest autodest mööda ja seejärel tõmban ma kiirusrajale tagasi.
„Ilus liigutus, proua Grey,” pomiseb Christian tunnustavalt. „Kus on politseinikud, kui meil neid vaja läheb?”
„Ma ei taha trahvi saada, Christian,” pomisen ma, keskendudes teele enda ees. „Kas sa oled selle autoga kiiruse ületamise eest trahvi saanud?”
„Ei,” ütleb ta, aga kiirelt tema poole vaadates näen, et ta muigab.
„Aga kinni on peetud?”
„Jah.”
„Aa.”
„Sarm, proua Grey. Kõik sõltub sarmist. Nüüd keskendu. Kus on Dodge, Sawyer?”
„Ta sõidab nüüd 177-ga, sir,” vastab Sawyer.
Püha müristus! Mu süda kerkib jälle kurku. Kas ma suudan kiiremini sõita? Ma vajutan jälle gaasi ja kihutan teistest mööda.
„Vilguta tulesid,” käsib Christian, kui Ford Mustang teed ei anna.
„Aga see teeks minust sitapea.”
„Ole siis sitapea!” nähvab ta.
Jessas. Hästi. „Ee, kuidas see vilgutamine käib?”
„Suunatulede kang. Tõmba enda poole.”
Ma teen seda, ja Mustang tõmbab kõrvale, ehkki enne näitab juht mulle mitte eriti meeldival viisil keskmist sõrme. Ma sõidan mööda.
„Sitapea,” pomiseb Christian enda ette ja käsutab siis mind: „Sõida Stewartis maha.”
Just nii, sir!
„Me sõidame Stewarti tänavast,” ütleb Christian Sawyerile.
„Sõitke otse Escalasse, sir.”
Ma aeglustan, kontrollin peeglitest liiklust, annan signaali ja mul õnnestub üllatavalt kergelt keerata üle neljarajalise kiirtee mahasõiduteele. Me sõidame Stewartit pidi lõuna suunas. Tänav on vaikne, vaid mõni üksik auto. Kus kõik on?
„Meil on liiklusega kohutavalt vedanud. Aga see tähendab, et Dodge’il on ka. Ära võta kiirust maha, Ana. Vii meid koju.”
„Ma ei mäleta teed,” pomisen ma, olles paanikas, kuna Dodge on meil ikka veel sabas.
„Pööra lõunasse. Sõida edasi, kuni ma ütlen, millal uuesti pöörata.” Christian tundub jälle murelik. Ma kihutan kolmest majadeplokist mööda, aga tuli läheb Yale’i avenüül kollaseks.
„Kihuta nüüd, Ana,” hüüab Christian. Ma hüppan gaasipedaalile, nii et oleme jälle vastu seljatuge surutud, ja kihutan nüüd punase tule alt läbi.
„Ta sõidab Stewartist,” ütleb Sawyer.
„Püsi tal kannul, Luke.”
„Luke?”
„See on ta nimi.”
Christian vahib mind nagu hullu. „Pilk teele!” nähvab ta.
Ma ignoreerin ta tooni. „Luke Sawyer.”
„Jah!” Ta hääles kõlab ärritus.
„Aa.” Imelik, et ma nende nimesid ei tea. See mees on järgnenud mulle tööle viimased kuus nädalat, ja ma ei tea isegi ta eesnime.
„See olen mina, ma’am,” ütleb Sawyer, ehmatades mind, ehkki ta räägib rahulikul monotoonsel toonil nagu alati. „Tundmatu subjekt sõidab mööda Stewartit, sir. Ta lisas kiirust.”
„Sõida, Ana. Vähem kuradi lobisemist,” uriseb Christian.
„Me jäime Stewartis esimese tule juures seisma,” informeerib meid Sawyer.
„Ana – kiiresti – siia,” hüüab Christan, näidates parkimiskohta Boreni avenüü lõunapoolses küljes. Ma pööran ringi ja kummid vilisevad protestiks, kui ma autosid täis parklasse sõidan.
„Sõida ringiga. Kiiresti,” käsib Christian. Ma keeran kohe, kui saan, tahapoole, et meid tänavalt enam näha poleks. „Siia.” Christian näitab kohta. Kurat! Ma pean parkima. Pagan küll!
„Lihtsalt tee ära, kurat võtaks,” ütleb ta. Niisiis ma teengi… ideaalselt. Ilmselt esimest korda pargin ma ideaalselt.
„Me oleme peidus parkimisplatsil Stewarti ja Boreni vahel,” ütleb Christian BlackBerrysse.
„Hästi, sir. Jääge sinna, kus te olete, meie järgneme talle.”
Christian pöördub minu poole ja silmitseb mind uurivalt. „Kas sinuga on kõik korras?”
„Muidugi,” sosistan ma.
Christian muigab. „See, kes Dodge’i juhib, ei kuule meid.”
Ja
