tehtud, proua Grey. Tubli.” Christian silitab sõrmeotstega õrnalt mu nägu.
„Kas see tähendab, et sa enam ei jorise mu juhtimise pärast?” küsin ma. Ta naerab – valjusti ja vabastavat naeru.
„No nii kaugele ma ehk ei läheks.”
„Aitäh, et lasid mul oma autot juhtida. Ja veel sellises põnevas olukorras.” Ma püüan meeleheitlikult kerget tooni säilitada.
„Võib-olla peaksin ma nüüd ise juhtima.”
„Ausalt öelda ma ei usu, et suudaksin praegu välja ronida, et sinuga kohti vahetada. Mu jalad on nagu tarretis.” Ma hakkan äkitselt üle kere värisema.
„See on adrenaliinist, kallis,” ütleb ta. „Sa said hämmastavalt hästi hakkama, nagu tavaliselt. Sa avaldad mulle muljet, Ana. Sa ei valmista mulle kunagi pettumust.” Ta puudutab käeseljaga hellalt mu põske, nägu tulvil armastust, hirmu, kahetsust – nii palju emotsioone korraga – ja ta sõnad päästavad kõik valla. Mu kurgust vabaneb lämmatatud oie ning ma hakkan nutma.
„Ei, kallis, palun ära nuta.” Ta sirutub minu poole ja tõmbab mu üle käigukangi endale sülle. Ta silitab juuksed mu näo eest ära, suudleb mu silmi, siis põski, ja ma tõmban end kägarasse ta käte vahele ning nuuksun vaikselt, suu ta kaela vastas. Ta nina on mu juustes ja ta hoiab mind kõvasti, ning me istume ja kumbki meist ei ütle sõnakestki, lihtsalt embame teineteist.
Sawyeri hääl ehmatab meid. „Subjekt on Escala juures ja aeglustab käiku. Ta otsib parkimiskohta.”
„Järgne talle,” nähvab Christian.
Ma pühin käeseljaga nina ja hingan sügavalt sisse, et rahuneda.
„Nuuska mu särgi sisse.” Christian suudleb mu meelekohta.
„Vabandust,” pomisen ma, mul on nutmise pärast piinlik.
„Ära vabanda.”
Ma pühin jälle nina. Ta tõstab mu lõua üles ja surub mu huultele õrna suudluse. „Su huuled on nii pehmed, kui sa nutad, mu kaunis, julge tüdruk,” sosistab ta.
„Suudle mind veel.”
Christian ei liiguta, lihtsalt hoiab minu ümbert kinni.
„Suudle mind,” sosistan ma, ja ta huuled paotuvad, kui ta järsult hinge tõmbab. Ta kummardab üle minu, võtab BlackBerry hoidikust välja ja viskab selle istmele mu jalgade kõrvale. Siis on ta suu mu suul ja ta käed mu juustes, ta hoiab mind paigal ja silitab mu nägu. Ta keel tungib mu suhu, ja ma tahan seda. Adrenaliin muutub ihaks, mis tormab mu kehas ringi. Ma haaran ta näo käte vahele, libistan sõrmedega üle ta lõualuude, maitsen teda. Ta oigab mu tulisuse peale, madalalt, sügavalt kurgupõhjast, ja mu kõht jäigastub ihast. Ta käsi liigub mu keha mööda allapoole, mu rinnale, mu pihale, tagumikule. Ma liigutan end pisut.
„Aa!” oigab ta ja tõmbub minust hingetuna eemale.
„Mis on?” pomisen ma, suu ta huulte vastas.
„Ana, me oleme Seattle’is parkimisplatsil.”
„Ja siis?”
„Noh, ma tahan sind praegu keppida, ja sa liigutad end mu peal… ma ei kannata seda enam välja.”
Iha paiskub minus laiali ning kõik lihased allpool vööd tõmbuvad jälle kokku.
„Siis kepi mind.” Ma suudlen ta suunurka. Ma tahan teda. Kohe. See tagaajamine oli erutav. Liiga erutav. Hirmutav… ja hirm on süüdanud mu libiido. Ta tõmbub eemale, silmad tumedad.
„Siin?” Ta hääl on kähe.
Mu suu tõmbub kuivaks. „Jah. Ma tahan sind. Kohe.”
Ta kallutab pea küljele ja silmitseb mind mõne hetke. „Proua Grey, nii jultunud,” sosistab ta, kui on möödunud terve igavik. Ta võtab kõvemini mu kuklajuustest kinni, hoides mind kindlalt paigal, ja ta suu on jälle mu suul, seekord tugevamini. Ta teine käsi libistab mööda mu keha tagumikule ja seejärel reiele. Mu sõrmed klammerduvad ta pikavõitu juustesse.
„Mul on hea meel, et sul on seelik seljas,” pomiseb ta ja libistab käe mu sinivalge mustriga seeliku alla ning silitab mu reit. Ma vingerdan ta süles ja ta hingab läbi kokkusurutud hammaste.
„Ole paigal,” uriseb ta. Ta võtab käega mu häbeme ümbert kinni ja ma jään otsekohe paigale. Ta pöial hõõrub mu kliitorit ning mu hingamine jääb kurku kinni, kui nauding sügaval vallandub.
„Paigal,” sosistab ta. Ta suudleb mind taas ja ta pöial teeb õrnalt ringe mu disainpesu peenel pitsil. Aeglaselt libistab ta kaks sõrme mu aluspükstesse ja mu sisse. Ma oigan ja surun ennast ta käe vastu.
„Palun,” sosistan ma.
„Oh, proua Grey. Nii valmis,” ütleb ta, libistades sõrmi sisse ja välja, piinavalt aeglaselt. „Kas autoga taga ajamine erutab sind?”
„Sina erutad mind.”
Ta muigab hundilikult ja tõmbab sõrmed äkki tagasi, jättes mu teda ihaldama. Ta paneb käe mu põlvede alla ja tõstab mu ootamatult üles, näoga tuuleklaasi poole.
„Pane jalad minu jalgade kõrvale,” käsutab ta. Ma teen, nagu kästud. Ta libistab kätega mu reisi mööda alla, seejärel tagasi, ja tõstab seeliku üles.
„Käed mu põlvedele, kallis. Kummardu ette. Tõsta oma imekaunis tagumik kõrgemale. Vaata, et sa pead ära ei löö.”
Pagan! Me teemegi seda, avalikul parkimisplatsil. Ma libistan kiiresti pilgu üle platsi, kedagi pole näha, aga ma tunnen, kuidas ärevus mu sees tormleb. Ma olen avalikul parkimisplatsil! See on nii kuum! Christian liigutab mu all ja ma kuulen luku avanemist. Ta paneb ühe käe ümber mu piha, teisega tõmbab mu pitspüksid kõrvale ning torkab peenise mu sisse.
„Aa!” hüüatan ma, surudes end allapoole, ja ta tõmbab läbi hammaste hinge. Ta käsi liigub mu kaelani ja edasi lõua alla. Ta libistab käega mööda mu kaela ja tõmbab mu pead tahapoole, et saaks mu kurgualust suudelda. Ta teine käsi on ümber mu puusade ja me hakkame koos liigutama.
Ma liigutan, toetudes jalgadele, ja ta surub end mu sisse – ja tõmbab välja. See tunne on… ma oigan valjusti. Nii on ta peenis sügaval. Mu vasak käsi haarab käsipidurist, parem on surutud vastu ust. Ta hambad näksivad mu kõrvanibu ja ta rammib – see on peaaegu valus. Ta tuleb üha uuesti ja uuesti mu sisse. Ma tõusen ja langen, me liigume ühes rütmis, ta käsi libiseb seeliku all mu reite ühinemiskohale ja ta sõrmed puudutavad õrnalt mu kliitorit läbi õhukeste aluspükste.
„Ah!”
„Tee. Kiiresti,” sosistab ta mulle läbi kokkusurutud hammaste kõrva, käsi ikka veel ümber mu kaela. „Me peame kiiresti tegema, Ana.” Ja ta suurendab survet mu häbemele.
„Ah!” Ma tunnen tuttavat naudingut sügaval ja tihkelt minus kogunemas.
„Saa nüüd, kallis,” ütleb ta mu kõrva juures. „Ma tahan sind kuulda.”
Ma oigan jälle ja olen vaid see ainus aisting, ning mu silmad on kõvasti kinni. Ta hääl mu kõrvus, ta hingeõhk mu kaelal, naudingulaine, kui ta mind sügavalt rammib, ja ma olen kadunud.
