Viiskümmend vabastatud varjundit. E. L. James
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James страница 32
„Hmm.”
„Sa pead mulle ütlema, kui liiale läheb. Kui sa ütled stopp, siis ma jätan kohe järele. Kas sa saad aru?”
„Jah.”
„Luba mulle.”
Ma hingan järsult sisse. Pagan, mida ta teha mõtleb? „Ma luban,” pomisen ma tasa, meenutades ta varasemaid sõnu: ma ei taha sulle haiget teha, aga mulle meeldiks väga mängida.
„Tubli tüdruk.” Ta suudleb mu paljast õlga ja silitab siis sõrmega mu selga rinnahoidja paela all. Ma tahan ägada. Kuidas ta ka kõige väiksema puudutuse nii erootiliseks teeb?
„Võta see seljast ära,” sosistab ta mulle kõrva, ja ma kuuletun rutakalt ning lasen rinnahoidjal põrandale libiseda.
Ta sõrmed liiguvad mööda mu selga allapoole, ta haagib mõlemad pöidlad mu pükste ääre taha ja tõmbab need alla.
„Astu,” käsutab ta. Ma teen jälle, nagu kästud, ja astun aluspükstest välja. Ta suudleb mu tagumikku ja tõuseb püsti.
„Ma seon sul silmad kinni, et kõik oleks intensiivsem.” Ta libistab sideme üle mu silmade ja mu maailm mattub pimedusse. Naise laulvad oiged sobivad väga hästi… kummitav südantlõhestav meloodia.
„Heida laua peale kõhuli.” Ta sõnad on leebed. „Kohe.”
Ilma igasuguse kõhkluseta kummardun ma laua kohale ja toetan rinna poleeritud puidule, nägu vastu kõva pinda. See on jahe ja lõhnab pisut mesilasvaha ja sidruni järgi.
„Siruta käed välja ja võta lauaservast kinni.”
Hästi… Ma sirutun ettepoole ja haaran laua kaugemast servast kinni. Laud on üpris lai, ning mu käed on täiesti välja sirutatud.
„Kui lahti lased, siis ma annan sulle laksu. Kas sa saad aru?”
„Jah.”
„Kas sa tahad, et ma sulle laksu annaksin, Anastasia?”
Allpool vööd tõmbub kõik meeldivalt kokku. Ma taipan, et olen seda tahtnud sellest ajast saadik, kui ta mind lõuna ajal ähvardas, ning et ei autoga kihutamine ega hilisem intiimne lähedus pole seda vajadust rahuldanud.
„Jah.” Mu hääl on kähe sosin.
„Miks?”
Oh… kas mul peab selleks põhjus olema? Jessas. Ma kehitan õlgu.
„Ütle mulle,” utsitab ta.
„Ee…”
Ja äkki annab ta mulle kõva laksu.
„Ai!” kisan ma.
„Ole tasa.”
Ta hõõrub õrnalt mu tagumikku, kuhu ta mind lõi. Seejärel kummardab ta üle minu, ta puusad tungivad ihusse mu tagumikul, ta surub suudluse mu abaluude vahele ja liigub väikeste suudlustega üle mu selja. Ta on särgi ära võtnud, nii et ta rinnakarvad kõditavad mu selga, ja ta erekteerunud peenis pressib vastu mind läbi ta teksaste tugeva riide.
„Aja jalad laiali,” käsutab ta.
Ma liigutan jalgu.
„Laiemalt.”
Ma oigan, ja ta tõmbab mu jalad rohkem laiali.
„Tubli tüdruk,” sosistab ta. Ta silitab sõrmega mu selga mööda alla, mööda mu tagumikupragu, üle mu anus’e, mis tõmbub ta puudutusest kokku.
„Me lõbutseme sellega pisut,” sosistab ta.
Pagan!
Ta sõrm liigub edasi üle mu lahkliha ja libiseb aeglaselt mu sisse.
„Ma näen, et sa oled väga märg, Anastasia. Kas varasemast või praegusest?”
Ma oigan ning ta torkab sõrme sisse ja tõmbab välja, ikka ja jälle. Ma tõukan ta käele vastu, nautides seda.
„Oh, Ana, ma arvan, et mõlemat. Ma arvan, et sa tahad niimoodi olla. Minu oma.”
Ma tahan – oh, kuidas ma tahan. Ta tõmbab sõrme tagasi ja annab mulle veel kord kõvasti laksu.
„Ütle mulle,” sosistab ta, hääl kähe ja tungiv.
„Jah, tahan küll,” piiksatan ma.
Ta annab mulle veel kord laksu, nii et ma karjatan, ja paneb kaks sõrme mulle sisse. Ta tõmbab need otsekohe välja, määrides niiskust mu anus’ele.
„Mis sa teha mõtled?” küsin ma sosinal. Oh taevas… kas ta kepib mind tagumikku?
„Mitte seda, mis sa arvad,” pomiseb ta rahustavalt. „Ma ütlesin sulle, üks samm korraga, kallis.” Ma kuulen mingi vedeliku vaikset lurtsatust, ilmselt tuubist, ja siis masseerivad ta sõrmed mind jälle sealt. Need niisutavad mind… sealt! Ma nihelen, ja mu hirm ja erutus, mille tekitab tundmatus, ühinevad. Ta annab mulle jälle laksu, madalamale, nii et tabab mu suguelundit. Ma oigan. See tundub… nii hea.
„Ole paigal,” ütleb ta. „Ja lase minna.”
„Aa.”
„See on lubrikant.” Ta määrib seda veel. Ma püüan tema all mitte väänelda, aga mu süda peksab, mu pulss on korrast ära, kui iha ja ärevus läbi minu tormavad.
„Ma olen juba mõnda aega tahtnud seda teha, Ana.”
Ma oigan. Ja ma tunnen midagi külma, metallkülma mööda mu selgroogu jooksmas.
„Mul on sulle väike kingitus,” sosistab Christian.
Üks pilt tuleb mulle silme ette sellest korrast, kui ta vahendeid esitles. Püha müristus. Anaaltapp. Christian seab selle mu kannikate vahele.
Oh taevas.
„Ma lükkan selle sulle sisse, väga aeglaselt.”
Ma ahmin õhku ning minus kogunevad ootus ja ärevus.
„Kas see teeb haiget?”
„Ei, kallis. See on väike. Kui see sul sees on, siis ma kepin sind kõvasti.”
Ma tõmbun peaaegu krampi. Minu kohale kummardudes suudleb ta mind jälle abaluude vahele.
„Valmis?” sosistab ta.
Valmis? Kas ma olen selleks valmis?
„Jah,” pomisen ma kiiresti, suu kuiv. Ta libistab teise sõrme mu tagumikuaugust ja lahklihast mööda ja paneb selle mulle sisse. Pagan, see on pöial. Ta võtab pihuga ümber mu suguelundi kinni ja ta sõrmed hellitavad õrnalt mu kliitorit. Ma ägan… see tundub… hea. Ja hellalt, samal ajal kui ta sõrmed ja pöial oma võlutrikke teevad, lükkab ta külma tapi aeglaselt sisse.
„Aa!”