style="font-size:15px;"> „Aitäh, Barney.” Christian lõpetab kõne.
„Noh, proua Grey, tundub, et te pole mitte ainult dekoratiivne, vaid ka kasulik.” Christiani silmad säravad kavalalt ja lõbustatult. Ma tean, et ta narrib mind.
„Dekoratiivne?” noomin ma teda vastu.
„Väga,” ütleb ta vaikselt, surudes mu huultele pehme magusa suudluse.
„Teie olete palju dekoratiivsem kui mina, härra Grey.”
Ta muigab ja suudleb mind tugevamini, keerates mu patsi ümber randme ja pannes käed mu ümber. Kui me jälle hingata saame, mu süda puperdab.
„Kas sa süüa tahad?” küsib ta.
„Ei.”
„Mina tahan.”
„Mida?”
„Noh – toitu, proua Grey.”
„Ma valmistan sulle midagi,” itsitan ma.
„Mulle meeldib see kõla.”
„Et ma sulle süüa luban teha?”
„Kui sa itsitad.” Ta suudleb mu juukseid ja ma tõusen püsti.
„Niisiis, mida te sooviksite süüa, sir?” küsin ma magusalt.
Ta kissitab silmi. „Ah et nüüd siis selline armsake, proua Grey?”
„Alati, härra Grey… Sir.”
Ta naeratab oma sfinksilikku naeratust. „Ma võin sind ikkagi põlve peale võtta,” pomiseb ta võrgutavalt.
„Ma tean.” Ma muigan. Ma panen käed ta kontoritooli käetugedele, kummardan ja suudlen teda. „See on üks neid asju, mida ma sinu juures armastan. Aga peida ära oma sügelev peopesa – sa oled näljane.”
Ta naeratab mulle oma ujedat naeratust, ja mu süda sulab. „Oh, proua Grey, mis ma küll peaksin sinuga peale hakkama?”
„Sa peaksid vastama mu küsimusele. Mida sa süüa tahaksid?”
„Midagi kerget. Üllata mind,” ütleb ta, korrates mu varasemaid sõnu mängutoas.
„Ma vaatan, mis ma teha saan.” Ma purjetan kabinetist välja kööki. Mu süda jõnksatab, kui näen seal proua Jonesi.
„Proua Jones.”
„Proua Grey. Kas olete valmis einestama?”
„Ee…”
Ta segab midagi pliidil, ja see lõhnab oivaliselt.
„Ma mõtlesin härra Greyle ja endale võileiba teha.”
Ta vaikib hetke. „Muidugi,” ütleb ta. „Härra Greyle maitseb Prantsuse sai – viilud on sügavkülmas. Ma teeksin teile meelsasti, ma’am.”
„Ma tean, aga ma tahaksin ise teha.”
„Ma saan aru. Ma tõmban end veidi koomale.”
„Mida te seal valmistate?”
„See on Bolognese’ kaste. Seda võib süüa mis tahes ajal. Ma panen selle sügavkülma.” Ta naeratab soojalt ja keerab kuumuse madalaks.
„Ee – millega võileibu Christian eelistab?”
„Proua Grey, te võite teha võileiba millega tahes, sest kui on tegemist Prantsuse saiaga, siis ta sööb.” Me naeratame teineteisele.
„Hästi, aitäh.” Ma vaatan sügavkülma ja leian kilekotist viilutatud Prantsuse saia. Panen kaks tükki taldrikule ja asetan mikrolaineahju sulatusrežiimile.
Proua Jones on kadunud. Ma kortsutan kulmu, minnes külmkapi juurde leivakatet otsima. Ma arvan, et peaksin paika panema, millal me proua Jonesiga köögis oleme. Mulle meeldiks nädalavahetusel ise Christianile süüa teha. Väga tore, kui proua Jones nädala sees süüa teeb – kokkamine on küll viimane asi, mida ma koju jõudes teha tahaksin. Hmm… nagu Christianil oma alistujate ajal oli. Ma raputan pead. Ma ei tohi liiga palju sellele mõelda. Ma leian külmkapist sinki ning puuviljakastist ideaalselt küpse avokaado.
Ma lisan purustatud avokaadole pisut soola ja sidrunit ning Christian ilmub oma kabinetist, käes uue maja plaanid. Ta asetab need letile, longib minu juurde ja põimib käed mu ümber, suudeldes mu kaela.
„Paljajalu ja köögis,” pomiseb ta.
„Kas see väljend polnud mitte „paljajalu ja rasedana köögis”?” muigan ma.
Ta jäigastub, kogu ta keha mu vastas on pinges. „Veel mitte,” ütleb ta, ja ta hääles on tunda kartust.
„Ei! Veel mitte!”
Ta lõdvestub. „Selles suhtes oleme me ühel nõul, proua Grey.”
„Aga tegelikult sa tahad lapsi, eks?”
„Muidugi, jah, kunagi. Aga ma pole veel valmis sind jagama.” Ta suudleb jälle mu kaela.
Oh… jagama?
„Mida sa valmistad? Tundub, et midagi head.” Ta suudleb mind kõrva taha ja ma tean, et tahab mu mõtted mujale viia. Meeldiv värin jookseb mul mööda selgroogu alla.
„Millegagi kaetud leibu,” ütlen ma itsitama hakates.
Ta naerab, suu mu kaela vastas, ja näksab mu kõrvalesta. „Minu lemmikud.”
Ma müksan teda küünarnukiga.
„Proua Grey, te teete mulle haiget.” Ta hõõrub oma külge, justkui see valutaks.
„Piripill,” pomisen ma halvakspanuga.
„Piripill?” ütleb ta uskumatult. Ta annab mulle laksu tagumiku pihta, nii et ma kiljatan. „Tee mu söök kiiresti valmis, ümmardaja. Ja pärast ma näitan sulle, milline piripill ma olen.” Ta annab veel ühe laksu ja läheb külmkapi juurde.
„Kas sa veini tahad?” küsib ta.
„Jah, palun.”
CHRISTIAN LAOTAB GIA PLAANID baariletile laiali. Sel naisel on tõepoolest suurepärased ideed.
„Mulle meeldib ta ettepanek teha kogu allkorruse tagumine sein klaasist, aga…”
„Aga?” õhutab Christian.
Ma ohkan. „Ma ei taha, et maja iseloom kaotsi läheks.”
„Iseloom?”
„Jah. See, mida Gia pakub, on üsna radikaalne, aga… noh… ma armusin sellesse majja, nagu see oli… kõigi ta puudustega.”
Christiani kulm kerkib, nagu oleks see midagi jubedat.
„Mulle meeldib see sellisena, nagu on,” sosistan ma. Kas see vihastab teda?
