kus sina. Nii lihtne see ongi, Ana.” Ta ei pööra minult pilku. Ta on absoluutselt siiras. Ma pilgutan silmi ja mu süda paisub. Oh taevas, ta tõesti armastab mind.
„Noh,” ma neelatan, võideldes liigutusega, mis mu kurku nöörib, „mulle meeldib klaassein. Aga võib-olla peaks Giale rääkima, et ta maja esialgsena säilitamist tõsiselt võtaks.”
Christian muigab. „Muidugi. Mida iganes sa tahad. Mis sa ülemise korruse ja keldrikorruse plaanidest arvad?”
„Need mulle meeldivad.”
„Tore.”
Hästi… Ma võtan end kokku, et küsida miljoni-dollari-küsimust. „Kas sa tahad sinna mängutuba?” Ma tunnen, kuidas oi-kui-tuttav puna üle mu näo valgub. Christiani kulmud kerkivad.
„Aga sina?” vastab ta, ühtaegu üllatunud ja lõbustatud.
Ma kehitan õlgu. „Ee… kui sina tahad.”
Ta silmitseb mind hetke. „Ärme seda praegu otsusta. Pealegi, sellest saab kodu perekonnale.”
Ma olen oma pettumusekihvatusest üllatunud. Ma arvan, et tal on õigus… ehkki, millal meil see perekond saab olema? Sinna võib minna aastaid.
„Pealegi, me võime improviseerida.” Ta muigab.
„Mulle improviseerimine meeldib,” sosistan ma.
Ta muigab. „Ma tahaksin üht asja arutada.” Christian osutab magamistoale ja me arutame üksikasjalikult läbi vannitoad ja eraldi garderoobid.
KUI ME LÕPETAME, ON kell pool kümme.
„Kas sa lähed tagasi tööle?” küsin ma, kui Christian plaanid kokku rullib.
„Kui sa ei taha, siis ei lähe.” Ta naeratab. „Mida sa teha tahaksid?”
„Me võiksime telekat vaadata.” Ma ei taha lugeda, ma ei taha voodisse minna… veel.
„Hästi,” nõustub Christian, ja ma järgnen talle telerituppa.
Me oleme seal kolm, võib-olla neli korda istunud, ja Christian loeb tavaliselt raamatut. Teda televisioon üldse ei huvita. Ma kerin end ta kõrvale diivanile, jalad enda all ja pea ta õlal. Ta lülitab sisse lameekraaniga teleri ja klõpsib puldiga kanaleid.
„Kas sa tahad midagi konkreetset vaadata?”
„Sulle telekavaatamine eriti ei istu, eks?” pomisen ma.
Ta raputab pead. „Ajaraiskamine. Aga ma vaatan midagi sinuga koos.”
„Me võiksime ninnutada.”
Ta keerab näo minu poole. „Ninnutada?” Ta vaatab mind, nagu oleks mulle kaks pead kasvanud. Ta jätab klõpsimise järele, nii et mängima jääb Hispaania seebiooper.
„Jah.” Miks ta nii kohkunud on?
„Me võime voodisse minna.”
„Me teeme seda kogu aeg. Millal oli viimane kord, kui sa teleka ees ninnutasid?” küsin ma ühtaegu ujedalt ja narritades.
Ta kehitab õlgu ja raputab pead. Ta vajutab jälle pulti ja klõpsib kanaleid, jäädes pidama „X-Files’i” vanale osale.
„Christian?”
„Ma pole seda kunagi teinud,” ütleb ta vaikselt.
„Mitte kunagi?”
„Mitte kunagi.”
„Isegi mitte Mrs Robinsoniga?”
Ta turtsatab. „Kallis, ma olen Mrs Robinsoniga igasuguseid asju teinud. Ninnutamine küll nende hulka ei kuulunud.” Ta muigab mulle otsa vaadates ja kissitab siis lõbusa uudishimuga silmi. „Sina oled?”
Ma punastan. „Muidugi.” Noh, sinnapoole…
„Misasja! Kellega?”
Oi ei. Mulle ei meeldi see vestlus.
„Räägi mulle,” käib ta peale.
Ma vaatan oma kokkupõimitud käsi. Ta katab need õrnalt oma käega. Kui ma üles vaatan, ta naeratab.
„Ma tahan teada. Et ma võiksin sellele, kes see iganes oli, kitli peale anda.”
Ma itsitan. „Noh, esimene kord…”
„Esimene kord! Nii et on siis rohkem kui üks sitapea?” uriseb ta.
Ma itsitan jälle. „Miks te nii üllatunud olete, härra Grey?”
Ta kortsutab põgusalt kulmu, tõmbab käega läbi juuste ja vaatab, nagu näeks mind täiesti uues valguses. Ta kehitab õlgu. „Lihtsalt olen, see tähendab – arvestades su kogemuste puudumist.”
Ma punastan. „Selle olen ma tasa teinud, sellest ajast peale, kui ma sind kohtasin.”
„Oled jah.” Ta muigab. „Räägi mulle. Ma tahan teada.”
Ma vaatan ta rahulikesse hallidesse silmadesse, püüdes ära arvata ta meeleolu. Kas ta saab vihaseks või tahab tegelikult ka teada? Ma ei taha, et ta mossitama hakkaks… ta on võimatu, kui ta mossitab.
„Sa tõesti tahad, et ma räägiksin?”
Ta noogutab aeglaselt ja ta huuled kõverduvad lõbustatud, ülbes naeratuses.
„Ma olin mõnda aega koos ema ja Abikaasa Number Kolmega Vegases. Ma olin siis kümnendas klassis. Ta nimi oli Bradley ja ta oli füüsikaklassis mu laboritööde partner.”
„Kui vana sa siis olid?”
„Viisteist.”
„Ja mis ta nüüd teeb?”
„Ma ei tea.”
„Millisesse pessa te jõudsite?”
„Christian!” noomin ma – ja äkki haarab ta mu põlvede ning seejärel pahkluude ümbert kinni ja tõstab mu üles, nii et kukun diivanile. Ta libistab end sujuvalt mu peale, ma olen ta all lõksus ja ta üks jalg on minu jalgade vahel. See on nii ootamatu, et ma kiljatan üllatusest. Ta haarab mu kätest kinni ja tõmbab need pea kohale.
„Nii, see Bradley – kas ta esimesse pessa jõudis?” pomiseb ta, nuuskides mu peal ninaga. Ta surub mu suunurka pehmed suudlused.
„Jah,” pomisen ma ta huulte vastas. Ta keel tungib mu suhu, ja ma alistun ta innukale suudlusele.
„Niimoodi?” sosistab Christian, olles hinge tõmmanud.
„Ei… mitte midagi sellist,” suudan ma öelda, kui kogu veri mu kehas allapoole liigub.
Ta laseb mu lõuast lahti, silitab käega üle mu keha ja liigub tagasi rindade juurde.
„Kas ta seda tegi? Niimoodi puudutas sind?” Ta pöial mudib üle mu rinnanibu, läbi topi, pehmelt, korduvalt, ja nibu kõveneb ta osavast puudutusest.
„Ei.”
