style="font-size:15px;"> „Oh, kallis.”
Ja ma tunnen seda… kui ta pöial minusse tungib… ja tapp rõhub selle vastu… oh, ah… Ta keerab aeglaselt tappi, nii et minust pääseb kuuldavale oie.
„Christian,” pomisen ma, ja tema nimi on nagu mingi mantra, ning ma kohanen selle aistinguga.
„Tubli tüdruk,” pomiseb ta. Ta libistab vaba käe mööda mu külge puusani. Aeglaselt tõmbab ta pöidla tagasi, ja ma kuulen tuttavat püksiluku lahtitõmbamise heli.
Ta haarab mu teisest puusast, tõmbab mu jalad laiemale, ning ta jalad suruvad vastu mind. „Ära lauast lahti lase, Ana,” hoiatab ta.
„Ei,” ahmin ma õhku.
„Midagi toorest? Ütle mulle, kui ma olen liiga toores. Said aru?”
„Jah,” sosistan ma, ja ta rammib end minusse ning tõmbab mind samal ajal enda vastu, tapp liigub sügavamale…
„Oo!” kisendan ma.
Ta jääb paigale, hingamine katkendlik, ja mina hingeldan samamoodi. Ma püüan kõiki neid aistinguid vastu võtta: see meeldiv täistunne, see ahvatlev arusaam, et ma teen midagi keelatut, see erootiline nauding, mis kerkib mu kehas. Ta vajutab õrnalt tapile.
Oh taevas… Ma oigan ja kuulen, kuidas ta järsult sisse hingab – puhtast võltsimatust naudingust. See paneb mu vere keema. Kas ma olen kunagi tundnud end nii iharana… nii…
„Veel?” sosistab ta.
„Jah.”
„Lama,” käsutab ta. Ta tõmbab minust välja ja rammib jälle sisse.
Oh… ma tahtsin seda. „Jah,” sosistan ma.
Ta hakkab rütmiliselt liigutama, ta hingetõmbed on tugevamad, sünkroonis tõugetega.
„Oh, Ana,” hingeldab ta. Ta võtab käe mu puusadelt ja keerab jälle tappi, aeglaselt, tõmmates välja ja surudes sisse tagasi. See tunne on kirjeldamatu, ja ma ilmselt hakkan laua peal kohe minestama. Ta muudkui võtab mind, ikka ja jälle, liikudes kõvana mu sees, ning mu sisemus jäigastub ja tõmbleb.
„Oh pagan,” oigan ma. Ma paiskun tükkideks.
„Jah, kallis,” sisistab ta.
„Palun,” anun ma teda ega tea, miks – et ta jätaks järele, et ta ei jätaks järele, et ta pööraks jälle tappi. Ma olen krampis ta peenise ja tapi ümber.
„Niimoodi,” sosistab ta ja laksab mind kõvasti paremale kannikale, ning ma saan orgasmi – ikka ja jälle, langedes, pööreldes, tukseldes ta ümber – ning Christian tõmbab tapi õrnalt välja.
„Aaaa!” kisendan ma ja Christian võtab mu puusade ümbert kinni ning jõuab mind paigal hoides häälekalt tippu.
NAISHÄÄL LAULAB IKKA VEEL. Christian paneb siin sageli lood korduse peale. Kummaline. Ma laman ta käte vahel kägaras, pea ta rinnal. Me oleme mängutoa põrandal laua kõrval.
„Tere tulemast tagasi,” ütleb ta, võttes sideme mu silmilt. Ma pilgutan silmi, kui nad hämara valgusega harjuvad. Ta tõstab mu lõua üles ja surub pehme suudluse mu huultele, silmad keskendunud ja rahutult mu pilku otsimas. Ma sirutan käe ja silitan ta nägu. Ta naeratab.
„Noh, kas ma täitsin su juhiseid?” küsib ta lõbustatult.
Ma kortsutan kulmu. „Juhiseid?”
„Sa tahtsid toorelt,” ütleb ta õrnalt.
Ma muigan, ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata. „Jah. Ma arvan küll…”
Ta kergitab kulme ja muigab vastu. „Mul on väga hea meel seda kuulda, proua Grey. Sa näed praegu välja täiesti läbikepitud, ja kaunis.” Ta silitab mu nägu, ta pikad sõrmed paitavad mu põske.
„Ma tunnen seda,” nurrun ma.
Ta kummardab alla ja suudleb mind hellalt, ning ta huuled on nii pehmed ja soojad ja nõtked mu huulte vastas.
„Sa ei valmista mulle kunagi pettumust.” Ta tõmbub pisut eemale, et mind vaadata. „Kuidas sa end tunned?” Ta hääl on vaikne ja murelik.
„Hästi,” pomisen ma, tundes, kuidas puna üle mu näo valgub. „Täiesti läbikepitud.” Ma naeratan ujedalt.
„Oi, proua Grey, kui rumalasti te räägite.” Christian näitleb solvunud ilmet, aga ma kuulen ta häälest lustakust.
„See on sellepärast, et ma olen ühe rumalasti rääkiva poisiga abielus, härra Grey.”
Ta naeratus on tobe ja nakkav. „Mul on hea meel, et sa temaga abielus oled.” Ta võtab õrnalt mu patsi lahti, tõstab selle huultele ja suudleb hardalt patsiotsa, silmad armastusest säramas. Oh taevas… ma ei suuda vist iialgi sellele mehele vastu panna.
Ma sirutan end, võtan ta vasaku käe ja suudlen abielusõrmust ta sõrmes, plaatinast võru, samasugust kui minulgi. „Minu oma,” sosistan ma.
„Sinu oma,” vastab ta. Ta põimib käed mu ümber ja surub nina mu juustesse. „Kas ma panen sulle vannivee jooksma?”
„Hmm. Ainult siis, kui sa minuga koos vanni tuled.”
„Hästi,” ütleb ta. Ta tõstab mu jalgele ja me jääme vastakuti seisma. Tal on ikka veel teksased jalas.
„Kas sa ei kanna oma… eee… teisi teksaseid?”
Ta kortsutab kulmu. „Teisi teksaseid?”
„Neid, mida sa tavaliselt siin kandsid.”
„Neid teksaseid?” pomiseb ta, pilgutades kimbatuses silmi.
„Sa näed neis väga kuum välja.”
„Näen või?”
„Jaa… no tõeliselt kuum.”
Ta naeratab ujedalt. „Noh, sinu pärast ma ehk millalgi kannan.” Ta kummardub mind suudlema ja võtab siis laualt väikese kausi, kus on anaaltapp, lubrikandituub, silmaside ja mu aluspüksid.
„Kes need mänguasjad puhtaks teeb?” küsin ma, järgnedes talle kummuti juurde.
Ta kortsutab kulmu, nagu ei saaks küsimusest aru. „Mina. Proua Jones.”
„Mida?”
Ta noogutab lõbustatult, ent tal paistab piinlik olevat. Ta paneb muusika mängima. „Noh… ee…”
„Su alistujad tegid seda?” lõpetan ma ta lause. Ta kehitab vabandavalt õlgu.
„Võta.” Ta annab mulle oma särgi ja ma mässin selle endale ümber. Ta lõhn on jäänud riide külge ja mu häbitunne asjade pesemise pärast hajub. Ta jätab asjad kummutile. Ta võtab mu käe, paneb mängutoa ukse lukku ja me lähme trepist alla. Ma järgnen talle vaguralt.
Ärevus, halb tuju, põnevus, hirm ja erutus autosõidust on läinud. Ma olen pingetest vaba – lõpuks rahuldatud
