paigale, jõudes sügaval mu sees tippu.
Ta tõmbab ninaga mööda mu lõualuud ja suudleb õrnalt mu kurgualust, mu meelekohta; ma laman ta peal, pea ta kaela vastas.
„Pingest vabanetud, proua Grey?” Christian võtab jälle hammastega mu kõrvanibust kinni ja tirib. Mu keha on tühjaks pigistatud, täiesti omadega läbi, ja ma niuksun tasakesi.
„Minu pinge on küll läinud,” lisab ta, tõstes mind ülespoole. „Hääl kadus ära?”
„Jah,” pomisen ma.
„No oled sina alles üks üleannetu loomake. Mul polnud aimugi, et sa oled selline ekshibitsionist.”
Ma ajan end otsekohe ärevalt sirgu. Ta jäigastub. „Ega keegi meid ei jälgi?” Ma vaatan häiritult parkimisplatsil ringi.
„Kas sinu arvates ma lasen kellelgi pealt vaadata, kui mu naine orgasmi saab?” Ta silitab rahustavalt mu selga, aga ta hääletoon paneb värinad mu selgroogu mööda jooksma. Ma pööran ringi ja vaatan talle otsa ning muigan siis üleannetult.
„Autoseks!” hüüatan ma.
Ta muigab ja paneb juuksesalgu mu kõrva taha. „Lähme koju. Mina juhin.”
Ta avab ukse ja ma ronin ta sülest maha ning astun välja. Ta tõmbab luku kiiresti kinni ja järgneb mulle, hoiab siis ust lahti, et ma saaksin tagasi autosse istuda. Ta läheb kiiruga ümber auto ja istub rooli taha, võtab BlackBerry ja helistab.
„Kus Sawyer on?” nähvab ta. „Ja Dodge? Miks Sawyer sinuga koos ei ole?”
Ta kuulab tähelepanelikult, ilmselt räägib ta Ryaniga.
„Naine? Jää tema juurde.” Christian paneb toru ära ja vaatab mulle ainiti otsa.
Naine! Selle auto juht? Kes see võis olla – Elena, Leila?
„Dodge’i juhtis naine?”
„Tuleb nii välja,” ütleb ta vaikselt. Ta suu tõmbub peeneks vihaseks kriipsuks. „Lähme viime su koju,” pomiseb ta. Möirgega käivitab ta R8 ja tagurdab sujuvalt parkimiskohalt välja.
„Kus see, ee… tundmatu subjekt praegu on? Miks te sellist väljendit kasutate?”
Christian naeratab põgusalt, sõites parkimisplatsilt välja Stewarti tänavale.
„Föded kasutavad seda. Ryan on endine FBI töötaja.”
„Eks-FBI?”
„Ära küsi.” Christian raputab pead. Ilmselge, et ta on sügavas mõttes.
„Noh, kus see naissoost tundmatu subjekt on?”
„I-5 maanteel, sõidab lõuna poole.” Ta heidab mulle pilgu ja ta silmad on tõsised.
Oo – kirglikust rahulikuks ja siis ärevaks, ja seda kõike mõne hetkega. Ma sirutan käe ja silitan ta reit, libistades sõrmed mänglevalt püksilukule, lootes ta meeleolu parandada. Ta võtab käe roolilt ja peatab mu käe aeglase liikumise.
„Ei,” ütleb ta. „Me oleme juba peaaegu kohal. Sa ju ei taha, et ma kolm tänavat enne kodu avarii teeksin.” Ta tõstab mu käe huultele ja suudleb jahedalt mu nimetissõrme, et etteheidet pehmendada. Jahe, rahulik, autoritaarne… Minu Viiskümmend. Ja esimest korda üle pika aja paneb ta mind tundma end lapsena. Ma tõmban käe ära ja istun hetke vaikides.
„Naine?”
„Ilmselt jah.” Ta ohkab, sõidab Escala maa-alusesse garaaži ja vajutab sissepääsukoodi. Värav avaneb, ta sõidab sisse ning pargib R8 sujuvalt õigele kohale.
„Mulle see auto tõesti meeldib,” pomisen ma
„Mulle ka. Ja mulle meeldib, kuidas sa seda juhtisid – ja kuidas sul õnnestus seda mitte puruks sõita.”
„Sa võid mulle sünnipäevaks sellise osta,” muigan ma talle.
Christiani suu kukub lahti. Ma ronin autost välja.
„Valge, ma arvan,” lisan ma naeratades.
Ta naeratab vastu. „Anastasia Grey, te ei lakka kunagi mind hämmastamast.”
Ma sulgen ukse ja kõnnin auto taha ning ootan teda. Ta ronib nõtkelt välja, vaadates mind sellisel pilgul… pilgul, mis kõnetab midagi sügaval mu sees. Ma tunnen seda pilku väga hästi. Ta astub mu ette, kummardub alla ja sosistab: „Sulle meeldib see auto. Mulle meeldib see auto. Ma olen sind selles autos keppinud… võibolla peaksin ma sind keppima ka selle peal.”
Ma ahmin õhku. Voolujooneline hõbedane BMW sõidab garaaži. Christian vaatab seda rahutult, siis ärritunult ja muigab mulle üleannetult.
„Aga tundub, et meil on seltskonda. Tule.” Ta haarab mul käest kinni ja suundub lifti poole. Ta vajutab nuppu ja kuni me ootame, ühineb meiega BMW juht. Ta on noor, mitteametlikus riietuses, pikkade salguliste tumedate juustega. Välimuse järgi võiks arvata, et ta töötab meedias.
„Tere,” ütleb ta meile soojalt naeratades.
Christian paneb mulle käe ümber ja noogutab viisakalt.
„Ma kolisin just äsja sisse. Korter kuusteist.”
„Tere.” Ma naeratan talle vastu. Tal on lahked pruunid silmad.
Lift saabub ja me astume sisse. Christian vaatab mulle otsa, ilme läbitungimatu.
„Teie olete Christian Grey,” ütleb noormees.
Christian naeratab talle pingutatult. „Noah Logan.” Ta sirutab käe välja. Vastumeelselt võtab Christian selle vastu. „Mis korrus?” küsib Noah.
„Ma pean koodi sisestama.”
„Oh.”
„Ülemine korrus.”
„Oh.” Noah naeratab laialt. „Muidugi.” Ta vajutab kaheksanda korruse nuppu ja uks sulgub. „Ja teie olete Proua Grey?”
„Jah.” Ma naeratan talle viisakalt ja me surume kätt. Noah punastab kergelt ja vaatab mulle natuke liiga kaua otsa. Mina punastan samuti ja Christian võtab kõvemini minu ümbert kinni.
„Millal te sisse kolisite?” küsin ma.
„Eelmisel nädalavahetusel. Mulle meeldib see koht.”
Liftis valitseb piinlik vaikus, kuni lift Noah’ korrusel peatub.
„Väga meeldiv oli teiega tuttavaks saada,” ütleb ta ilmse kergendustundega ja astub välja. Uksed sulguvad ta järel vaikselt. Christian sisestab koodi ja lift hakkab jälle tööle.
„Ta tundus kena,” pomisen ma. „Ma pole kunagi varem naabritega kokku sattunud.”
Christian kortsutab kulmu. „Seda ma eelistangi.”
„Sest sa oled eremiit. Minu meelest oli ta täitsa tore.”
„Eremiit?”
„Eremiit
