Viiskümmend vabastatud varjundit. E. L. James

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James страница 34

Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James

Скачать книгу

mulle,” palub ta vaikselt. Ta tilgutab jasmiiniõli voolavasse vette, täites toa magusa sensuaalse lõhnaga.

      Ma punastan. „Mul on lihtsalt hea olla.”

      Ta naeratab. „Jah, sul oli täna kummaline meeleolu, proua Grey.” Ta ajab end sirgu ja haarab mu käte vahele. „Ma tean, et sa muretsed nende hiljutiste sündmuste pärast. Mul on kahju, et pidid end sellesse mässima. Ma ei tea, kas see on kättemaks, endine töötaja või äririvaal. Kui sinuga oleks midagi minu pärast juhtunud…” Ta hääl muutub valulikuks sosinaks. Ma põimin käed ta ümber.

      „Aga kui sinuga midagi juhtub, Christian?” sõnastan ma oma hirmu.

      Ta vaatab mulle otsa. „Me saame hakkama. Nüüd poe sellest särgist välja, ja kohe vanni.”

      „Kas sa Sawyeriga ei peaks rääkima?”

      „Ta võib oodata.” Ta huuled tõmbuvad pingule ja hetkeks on mul Sawyerist kahju. Huvitav, mida ta on teinud, et Christian ta peale pahane on?

      Christian aitab mul särki ära võtta ja kortsutab kulmu, kui ma tema poole pöördun. Mu rindadel on ikka veel õrnad armuhammustuste jäljed, mis ta mulle mesinädalate ajal tegi, aga ma otsustan, et ei hakka teda nende pärast kiusama.

      „Huvitav, kas Ryan sai Dodge’i kätte?”

      „Eks me näe, pärast vanni. Roni sisse.” Ta ulatab mulle käe. Ma astun kuuma lõhnavasse vette ja istun kõhklevalt.

      „Oo.” Mu tagumik on hell ja kuum vesi paneb mind nägu krimpsutama.

      „Ettevaatlikult, kallis,” hoiatab Christian, aga nagu ta seda ütleb, on mu ebameeldiv aisting kadunud.

      Christian võtab riidest lahti ja tuleb vanni mu selja taha, surudes mind oma rinna vastu. Ma poen ta jalgade vahele ja me lamame rahulolevalt kuumas vees. Ma libistan käe ta jalgu mööda alla, ja ta võtab mu patsi ning keerab selle oma pihu ümber.

      „Me peame oma uue maja plaanid üle vaatama. Õhtul hiljem?”

      „Hästi.” See naine tuleb jälle siia. Mu alateadvus vaatab Charles Dickensi kogutud teoste kolmanda köite kohalt üles ja põrnitseb mind. Ma olen oma alateadvusega nõus. Ma ohkan. Kahjuks on Gia Matteo kujundus võrratu.

      „Ma pean oma asjad tööleminekuks valmis panema,” sosistan ma.

      Ta tardub paigale. „Sa tead ju, et sul pole vaja tagasi tööle minna,” pomiseb ta.

      Oi ei… hakkab jälle pihta. „Christian, me juba rääkisime sellest. Palun ärme hakkame jälle vaidlema.”

      Ta tirib mind patsist, nii et mu pea käib üles-alla. „Ma lihtsalt ütlen…” Ta suudleb mind õrnalt huultele.

      MA PANEN DRESSIPÜKSID JALGA ja topi selga ning otsustan oma riided mängutoast ära tuua. Koridoris kuulen ma Christiani kabinetist ta kõrgendatud häält. Ma tardun paigale.

      „Kus kuradi kohas sa olid?”

      Oi pagan. Ta karjub Sawyeri peale. Ma taganen kähku trepist üles mängutuppa. Ma tõesti ei taha kuulda, mis tal on öelda – mulle mõjub karjuv Christian ikka veel hirmutavalt. Vaene Sawyer. Mina võin vähemalt vastu karjuda.

      Ma korjan oma riided kokku ja võtan Christiani kingad ning märkan seejärel väikest portselankaussi anaaltapiga ikka veel kummutil seismas. Noh… ma peaksin selle ära pesema. Ma lisan selle riietekuhilale ja hakkan alla minema. Ma vaatan närviliselt suurde tuppa, aga kõik on vaikne. Taevale tänu.

      Taylor tuleb homme õhtul, ja Christian on üldiselt rahulikum, kui Taylor on kohal. Ta veedab tänase ja homse päeva oma tütrega. Ei tea, kas mina ka kunagi ta tütart näen?

      Proua Jones tuleb majapidamisruumist. Me mõlemad ehmume.

      „Proua Grey – ma ei näinud teid.” Oh, nüüd olen ma proua Grey! „Tere, proua Jones.”

      „Tere tulemast koju, ja palju õnne!” Ta naeratab.

      „Palun öelge mulle Ana.”

      „Proua Grey, ma tunneksin end siis ebamugavalt.”

      Oh! Miks peab kõik muutuma lihtsalt sellepärast, et mul on sõrmus sõrmes?

      „Kas te vaataksite nädala menüü üle?” küsib ta, silmitsedes mind lootusrikkalt.

      Menüü?

      „Ee…” Ma ei osanud säärast palvet oodatagi.

      Ta naeratab. „Varem me vaatasime härra Greyga igal pühapäevaõhtul järgmise nädala menüü koos üle ja panime kõik kirja, mida poest vaja on.”

      „Ahaa.”

      „Kas ma võiksin need enda kätte võtta?”

      Ta sirutab käed mu riiete järele.

      „Oh… ee. Tegelikult ma pole nendega veel valmis.” Ja nende hulgas on peidus kauss anaaltapiga! Ma lähen näost tulipunaseks. Täielik ime, et ma suudan proua Jonesile otsa vaadata. Ta teab, mis me teeme – ta käib seda tuba koristamas. Jessas, nii imelik, kui pole omaette olemist.

      „Kui te valmis saate, proua Grey. Mul oleks äärmisel hea meel teiega menüü läbi vaadata.”

      „Hästi,” vastan ma. Meie jutu katkestab Sawyer, kes astub Christiani kabinetist välja, nägu tuhakarva, ja kõnnib rutakalt läbi suure toa. Ta noogutab meile põgusalt, vaatamata kummalegi meist silma, ja libistab end Taylori kabinetti. Ma olen selle häirimise eest tänulik, sest ei taha praegu proua Jonesiga menüüsid ega anaaltappe arutada. Ma saadan proua Jonesile põgusa naeratuse ja kiirustan tagasi magamistuppa. Kas ma harjun kunagi sellega, et teenija on mu esimese märguande peale kohal? Ma vangutan pead… ühel heal päeval võib-olla tõesti.

      Ma viskan Christiani kingad põrandale ja riided voodile ning viin kausi anaaltapiga vannituppa. Ma silmitsen seda ärevalt. See näeb välja ohutu ja üllatavalt puhas. Ma ei taha selle üle enam mõelda, niisiis pesen ma tapi vee ja seebiga kiiresti puhtaks. Kas sellest piisab? Ma pean härra Seksperdilt küsima, kas seda tuleb steriliseerida või midagi sellist. Ma judisen selle mõtte peale.

      MULLE MEELDIB, ET CHRISTIAN on raamatukogu minu käsutusse jätnud. Siin on kena valge puidust laud, mida ma võin töölauana kasutada. Ma võtan sülearvuti ja vaatan läbi oma märkused viie käsikirja kohta, mida ma mesinädalate ajal lugesin.

      Jah, mul on kõik, mis vaja. Teatud mõttes ma pisut ka kardan tööle minna, aga ma ei ütle seda Christianile. Ta haaraks sellest kohe kinni, et panna mind töölt ära tulema. Ma mäletan Roachi reaktsiooni, kui ma talle rääkisin, et abiellun, ja kellega, ning et pisut aega pärast seda kinnitati mind kohale. Nüüd saan ma aru, et tänu ülemusega abiellumisele. See mõte ei meeldi mulle. Ma ei ole enam toimetaja kohusetäitja – ma olen toimetaja Anastasia Steele.

      Mul pole veel julgust olnud Christianile öelda, et ma kasutan tööl oma endist nime edasi. Ma arvan, et põhjused on vettpidavad. Mul on vaja temast teatud distantsi, aga ma tean, et tuleb tüli, kui ta seda taipab. Võib-olla peaksin sellest täna temaga rääkima.

      Ma nõjatun tooli seljatoele ja hakkan viimase tööga pihta. Ma heidan pilgu arvutis kellale, see näitab seitse õhtul.

Скачать книгу