tahan vastuseid. Ma ei hooli sellest, et tal on tegemist; ma tahan teada, mis toimub, ja äkki tunnen ma trotsi, et ta mind teadmatuses hoiab. Ma tõusen püsti, kavatsedes minna ta kabinetti ja temalt küsida, ent enne ilmuvad ekraanile fotod meie mesinädalate viimastest päevadest.
Püha müristus!
Pilt pildi järel, minust. Magamas, nii palju pilte minust magamas, juuksed näol või lehvikuna padjal, huuled paokil… pagan – pöialt imemas. Ma pole aastaid pöialt imenud! Nii palju fotosid. Mul polnud aimugi, et ta on nii palju pilte teinud. Mõned üksikud kaugvõtted, üks, kus ma nõjatun jahi reelingule, vaadates tujukalt kaugusesse. Kuidas ma ei märganud, kui ta mind pildistas? Ma naeratan nende fotode peale, kus ma olen kägaras ta all ja naeran – juuksed lendlemas, kui ma ta kõdistavate kiusavate sõrmedega võitlen. Ja foto meist kahekesi magamiskajutis voodil, mille ta pildistas, käsi ette sirutatud. Ma olen ta rinnale surutud ja ta vaatab kaamerasse, noor, silmad suured… armunud. Ta käsi hoiab mu pead ja ma naeratan nagu armunud tobu, suutmata silmi Christianilt pöörata. Oh, mu ilus mees, sassis äsjakepitud juustega, hallid silmad säramas, huuled paokil ja naerul. Mu ilus mees, kes ei kannata kõdistamist, keda veel hiljuti ei tohtinud puudutada, aga kes nüüd mu puudutustega lepib. Ma pean temalt küsima, kas see meeldib talle või lubab ta end puudutada pigem minu kui tema meeleheaks.
Ma kortsutan kulmu, sest äkitselt tabab mind pilte vaadates tunnetetulv. Keegi tahab talle halba teha – kõigepealt Charlie Tango, siis tulekahju kontoris, ja nüüd see neetud autoga tagaajamine. Ma hingan sügavalt sisse, pannes käe suule, kui tahtmatu oie valla pääseb. Ma jätan arvuti sinnapaika ja kargan püsti, et teda otsima minna – mitte selleks, et küsimusi esitada, vaid lihtsalt et näha, kas temaga on kõik korras.
Ma ei vaevu koputama ja asun ta kabinetti. Christian istub laua ääres ja räägib telefoniga. Ta vaatab üllatunult ja ärevalt üles, aga ärritus kaob, kui ta näeb, et see olen mina.
„Nii et sa ei saa edasi minna?” küsib ta, jätkates telefonivestlust, ent ei pööra minult silmi. Kõhklemata kõnnin ma ta laua juurde, ta pöördub minu poole ja kortsutab kulmu. Ma saan aru, et ta mõtleb: mida sa tahad? Kui ma end ta sülle kerin, kerkivad ta kulmud üllatusest. Ma panen käed ta kaela ümber ja poen ta kaissu. Ettevaatlikult paneb ta mulle käe ümber.
„Ee… jah, Barney. Palun oota üks hetk.” Ta katab telefoni käega kinni.
„Ana, mis on?”
Ma raputan pead. Ta tõstab mu lõua üles ja vaatab mulle silma. Ma tõmban pea ära, surun selle ta lõua alla ja kerin end ta sülle. Hämmeldunult paneb ta vaba käe mulle kõvemini ümber ja suudleb mind pealaele.
„Hästi, Barney, mida sa ütlesidki?” Ta kuulab, ning hoides telefoni kõrva ja õla vahel, vajutab arvutiklahvi. Turvakaamera hallikas mustvalge pilt ilmub ekraanile. Näha on tumedate juustega mees, kellel on seljas hele mantel. Christian vajutab teist nuppu, ja mees kõnnib turvakaamera eest läbi, pea kummargil. Kui mees on kaamerale lähemale jõudnud, paneb Christian pildi seisma. Mees seisab erevalges toas, temast vasakul kõrged mustad kapid. See peab olema kontori serveriruum.
„Hästi, Barney, veel kord.”
Pilt ekraanil muutub. Mehe pea ümber ilmub raam ja äkki on see välja kadreeritud. Ma tõusen istukile, olles põnevil.
„Kas Barney teeb seda?” küsin ma vaikselt.
„Jah,” vastab Christian. „Kas sa saad pilti teravustada?” ütleb ta Barneyle.
Udune pilt muutub teravamaks ja näha on, et mees vaatab kaamerat vältides meelega maha. Mööda mu selgroogu tõuseb äratundmislaine. Mehe lõuajoones on midagi tuttavlikku. Tal on viletsad lühikesed mustad juuksed, mis tunduvad veidrad ja hoolitsemata… ja uuel teravustatud variandil on näha ta kõrvarõngas, väike võru.
Püha taevas! Ma tean, kes see on.
„Christian,” sosistan ma. „See on Jack Hyde.”
SEITSMES PEATÜKK
„Arvad sa?” küsib Christian üllatunult.
„Tema lõuajoon.” Ma näitan ekraanile.
„Ja kõrvarõngad ja õlakuju. Tema kehaehitus ka. Ta kannab ilmselt parukat – või on ta juuksed lühikeseks lõiganud ja ära värvinud.”
„Barney, kas kuuled?” Christian paneb telefoni lauale ja lülitab vabakäerežiimile. „Paistab, et sa oled oma endist ülemust korralikult uurinud, proua Grey,” pomiseb ta mitte just rõõmsalt. Ma põrnitsen teda, aga Barney päästab mu.
„Jah, sir. Ma kuulsin proua Greyd. Ma panen näotuvastusprogrammi olemasolevaid salvestisi läbi kammima. Vaatame, kus see sitapea – vabandust, ma’am –, see mees veel käinud on.”
Ma vaatan ärevalt Christianit, kes ei paista Barneyt kuulavatki. Ta uurib teraselt turvakaamera pilti.
„Miks ta seda tegi?” küsin ma Christianilt.
Ta kehitab õlgu. „Võib-olla kättemaksuks. Ma ei tea. Ma ei oska öelda, miks mõned inimesed käituvad nii, nagu käituvad. Ma olen lihtsalt vihane, et sa pidid temaga külg külje kõrval koos töötama.” Christiani suu on peenike kriips ja ta võtab mu piha ümbert kinni.
„Meil on ta kõvaketta sisu samuti olemas, sir,” lisab Barney.
„Jah, ma mäletan. Kas sul härra Hyde’i aadress on?” küsib Christian järsult.
„Jah, sir, on küll.”
„Teata Welchile.”
„Kindlasti. Ma vaatan ka linna turvakaameraid, kas ma näen ta liikumist.”
„Uuri välja, mis auto tal on.”
„Jah, sir.”
„Barney saab kõike seda teha?” sosistan ma.
Christian noogutab ja saadab mulle rahuloleva naeratuse.
„Mis ta kõvakettal oli?” sosistan ma.
Christiani nägu kivineb ja ta raputab pead. „Ei midagi erilist,” ütleb ta ettevaatlikult, naeratus näolt kadunud.
„Räägi mulle.”
„Ei.”
„Kas see puudutas sind või mind?”
„Mind.” Ta ohkab.
„Mis seal oli? Su elustiili kohta?”
Christian raputab pead ja paneb nimetissõrme mu suule ning ta kissitab silmi ja see on selge hoiatus, et pean keele hammaste taga hoidma.
„Tal on 2006. aasta Camero. Ma saadan juhiloa andmed samuti Welchile,” ütleb Barney telefonis erutatult.
„Tore. Anna mulle teada, kus see sitapea veel mu majas oli. Ja võrdle turvakaamera pilti isikukirjeldusega.” Christian vaatab mind skeptiliselt. „Ma tahan olla kindel, et need omavahel sobivad.”
„Juba tehtud, sir, ja proua Greyl on õigus. See on Jack Hyde.”
Ma muigan. Näed? Minust võib kasu olla. Christian hõõrub käega mu selga.
„Hästi
