ja muretu, pikad ripsmed heidavad varju ta põskedele, ta lõual on väike harjas ja ta hästivormitud huuled on pisut paokil, lõdvestunud, kui ta sügavalt hingab. Ma tahan teda suudelda, suruda keele ta huulte vahele, libistada sõrmedega üle ta pehme, ent torkiva habeme. Ma võitlen sooviga teda puudutada, sest ma ei taha teda häirida. Hmm… ma võiksin natuke ta kõrvalesta imeda ja näksida. Mu alateadvus vaatab mind üle oma poolkuukujuliste prillide, kui ma teda Charles Dickensi kogutud teoste teise osa juures segan, ja noomib mind. Jäta vaene mees rahule, Ana.
Ma lähen esmaspäeval tööle. Täna me aklimatiseerume, seejärel algab jälle rutiin. Nii imelik, kui ma Christianit enam päev otsa ei näe – oleme ju viimasel kolmel nädalal peaaegu iga minuti koos veetnud. Ma heidan selili ja vahin lakke. Arvatakse, et kui kogu aeg koos olla, siis see mõjub lämmatavalt, aga nii see pole. Ma olen nautinud igat viimast kui minutit, isegi tülitsemist. Igat minutit… välja arvatud uudised Grey Maja tulekahjust.
Veri mu soontes tarretub. Kes see on, kes tahab Christianile halba teha? Mu mõte asub jälle selle mõistatusega tööle. Keegi, kes on ta äridega seotud? Tema endine kallim? Lahti lastud töötaja? Mul pole õrna aimugi, ja Christianil on suu selle koha pealt kõvasti lukus, ta annab mulle ainult tilgakaupa infot, kuna soovib mind säästa. Ma ohkan. Mu särav valge-ja-tume rüütel püüab alati mind säästa. Mida ma saaksin teha, et ta minuga avameelsem oleks?
Ta magab ja mina olen paigal, tahtmata teda äratada, aga sellel on vastupidine efekt. Kurat! Kaks säravat silma vaatavad mulle otsa.
„Mis on?”
„Mitte midagi. Maga edasi.” Ma püüan julgustavalt naeratada. Ta sirutab end, hõõrub nägu ja muigab siis.
„Ajavahe?” küsib ta.
„Kas see ongi see ajavahe? Ma ei saa magada.”
„Mul on siin universaalne imerohi, just sinu jaoks, kallis.” Ta muigab nagu koolipoiss ning mina pööritan silmi ja itsitan. Ja mu sünged mõtted ongi minema pühitud, ja mu hambad leiavad ta kõrvalesta.
ME SÕIDAME CHRISTIANIGA AUDI R8-s mööda I-5 maanteed 520-silla suunas põhja poole. Me oleme teel ta vanemate juurde lõunat sööma, pühapäevasele tervituslõunale. Kogu perekond on seal, pluss Kate ja Ethan. Küllap on imelik olla nii suures seltskonnas pärast seda, kui oleme ainult kahekesi olnud. Mul pole peaaegu kogu hommiku jooksul olnud võimalust Christianiga rääkida. Ta tegeles pingsalt oma uurimistööga, ning mina pakkisin asju lahti. Kuigi ta ütles, et mul pole vaja seda teha, et see on proua Jonesi töö. Aga koduabiline on veel üks asi, millega ma alles pean harjuma. Ma silitan sõrmedega hajameelselt ukse nahkpolstrit ja püüan mitte muretseda. Ma tunnen end kuidagi tujutuna. Kas asi on ajavahes? Süütamises?
„Kas sa lubad mul seda juhtida?” küsin ma, üllatunud, et ütlen neid sõnu valjusti.
„Muidugi,” vastab Christian naeratades. „Mis on minu, see on ka sinu. Ja kui sa seda kriimustad, siis viin ma su Punasesse Piinatuppa.” Ta heidab mulle kiire pilgu, huulil õel naeratus.
Pagan! Ma vaatan teda, suu ammuli. On see mingi nali?
„Sa teed nalja. Sa karistaksid mind selle eest, kui ma su autot kriimustan? Sa armastad oma autot rohkem kui mind?” narrin ma.
„Peaaegu,” ütleb ta ja sirutab käe, et mu põlve pigistada. „Aga ta ei hoia mind öösel soojas.”
„Ma olen kindel, et seda saab korraldada. Sa võid autos magada,” nähvan ma.
Christian hakkab naerma. „Me pole veel päevagi kodus olnud, ja juba sa viskad mu välja?” Ta paistab olevat rõõmsas tujus, ning ehkki ma tahan ta peale vihane olla, on see võimatu, kui tal on selline meeleolu. Kui nüüd järele mõelda, siis on ta olnud heas tujus sellest ajast peale, kui ta hommikul kabinetist välja astus. Ja ma taipan, et mina olen olnud pahur seetõttu, et meil tuleb reaalsusse tagasi pöörduda, ja ma ei tea, kas ta muutub suletumaks Christianiks, nagu ta oli enne mesinädalaid, või saan ma täiustatud versiooni endale hoida.
„Mille üle sa rõõmustad?” küsin ma.
Ta saadab mulle veel ühe naeratuse. „Et see vestlus on nii… normaalne.”
„Normaalne!” turtsatan ma. „Mitte pärast kolmenädalast abielu! Kindla peale.”
Ta naeratus kaob.
„Ma teen nalja, Christian,” pomisen ma kiiresti, tahtmata ta tuju rikkuda. Mind rabab, kui ebakindel ta võib kohati olla. Ma kahtlustan, et ta on alati selline olnud, ent peitnud oma ebakindluse muljetavaldava välimuse taha. Ta võtab liiga kergesti õrritamist tõsiselt, võib-olla sellepärast, et ta pole sellega harjunud. See on minu jaoks avastus ja mind paneb endiselt imestama, kui palju on neid asju, mida üksteise kohta teada saada.
„Ära muretse, ma jään Saabi juurde,” pomisen ma ja pöördun aknast välja vaatama, püüdes oma halba tuju eemale peletada.
„Kuule. Mis sul viga on?”
„Mitte midagi.”
„Sa oled vahel nii ärritav, Ana. Räägi mulle.”
Ma pööran ringi ja naeratan talle. „Nagu sinagi, Grey.”
Ta kortsutab kulmu. „Mind on raske välja kannatada,” ütleb ta vaikselt.
„Ma tean. Mind ka.” Ma naeratan ja mu meeleolu läheb pisut paremaks.
CARRICK, KES SEISAB GRILLI juures, näeb oma kokamütsi ja põllega veider välja. Iga kord, kui pilk temale satub, tuleb mul naeratus näole. Tegelikult on mu tuju märgatavalt tõusnud. Me kõik istume Greyde kodumaja terrassil ja naudime hilissuvist õhtut. Grace ja Mia kannavad lauale mitmesuguseid salateid ning Elliot ja Christian vahetavad omavahel sõbralikke solvanguid ja arutavad uue maja plaane. Ethan ja Kate aga pinnivad mind, kuidas mesinädalad möödusid. Christian hoiab kogu aeg mu käest kinni ja ta sõrmed mängivad mu kihlasõrmuse ja abielusõrmusega.
„Niisiis, kui sa Giaga plaanid valmis saad, siis minul on septembrist poole novembrini võimalik seal meeskond tööle panna,” ütleb Elliot ennast välja sirutades ja Kate’i õlgade ümbert niimoodi kinni võttes, et naine naeratab.
„Gia peaks tulema homme õhtul plaane arutama,” vastab Christian. „Ma loodan, et saame siis kõik valmis.” Ta pöörab minu poole ja vaatab mulle ootavalt otsa.
Oh… mina kuulen seda esimest korda.
„Muidugi,” naeratan ma talle, peamiselt perekonna pärast, ent mu tuju langeb jälle. Miks ta teeb selliseid otsuseid ilma minule rääkimata? Või häirib mind Gia – täidlased puusad ja rinnad, kallid disainrõivad, parfüüm – ja ta naeratab mu mehele liiga provotseerivalt. Mu alateadvus põrnitseb mind. Ta pole sulle armukadeduseks mingit põhjust andnud. Pagan, mu meeleolud vahelduvad täna kogu aeg. Mis mul viga on?
„Ana,” hüüatab Kate, kiskudes mind mõtisklustest eemale. „Sa oled ikka veel Lõuna-Prantsusmaal?”
„Jah,” vastan ma naeratades.
„Sa näed nii hea välja,” ütleb ta, ehkki kortsutab seda öeldes kulmu.
„Te mõlemad näete head välja.” Grace naeratab säravalt ja Elliot täidab meie klaasid.
„Õnneliku paari terviseks.” Carrick naeratab ja tõstab klaasi ning kõik ühinevad toostiga.
„Ja
