olnud jah. Ainult et ma olen märg,” toriseb ta, ent ta toon on mänguline.
„Mina olen ka märg.”
„Mulle meeldib, kui sa märg oled,” vaatab ta mind himuralt.
„Christian,” noomin ma, püüdes teeselda õiglast pahameelt. Ta muigab, nähes vapustav välja, kummardub ja suudleb mind tugevasti. Kui ta eemale tõmbub, olen ma hingetu.
„Tule. Lähme tagasi. Nüüd peame duši alla minema. Mina juhin.”
Me istume British Airwaysi esimese klassi ootesaalis Londoni Heathrow’ lennuväljal, oodates transiitlendu Seattle’isse. Christian on süvenenud Financial Times’i. Ma võtan ta kaamera välja ja tahan temast paar pilti teha. Ta on nii seksikas talle nii iseloomulikus valges puuvillases särgis ja teksastes, ning päikeseprillid särgikaelusesse torgatud. Välk häirib teda. Ta vaatab üles ja naeratab oma ujedat naeratust.
„Kuidas käsi käib, proua Grey?” küsib ta.
„Mul on kahju koju minna,” pomisen ma. „Ma tahan sind kogu aeg endale hoida.”
Ta haarab mu käest kinni ja tõstab huultele ning katab mu sõrmenukid magusate suudlustega. „Mina ka.”
„Aga?” küsin ma, kuuldes selle lihtsa avalduse taga väljaütlemata sõnu.
Ta kortsutab kulmu. „Aga?” kordab ta mitte eriti leidlikult. Ma kallutan pea küljele, jälgides teda räägi-mulle-ilmel, mida ma olen viimaste päevade jooksul lihvinud. Ta ohkab ja paneb lehe kõrvale. „Ma tahan, et see süütaja kätte saadaks, et ta me elu enam ei segaks.”
„Aa.” Selge see, aga ma olen ta otsekohesuse üle üllatunud.
„Ma võtan Welchil munad maha, kui ta laseb millelgi sellisel veel juhtuda.” Ta kurjakuulutava hääletooni tõttu läbib mu selgroogu värin. Ta vaatab mind kiretult ja ma ei tea, võib-olla pidas ta mu mõtteavaldust ehk kerglaseks. Ma teen ainsat asja, mis minu meelest võiks seda äkilist pinget meie vahel vähendada – tõstan kaamera ning teen temast veel pilti.
„Kuule, unimüts, me oleme kodus,” pomiseb Christian.
„Hmm,” ümisen mina, tahtmata ärgata oma võluvast unenäost, kus ma koos Christianiga Kew Gardenis piknikut pean. Ma olen nii väsinud. Reisimine on kohutavalt väsitav, isegi esimeses klassis. Me oleme minu arust üle 18 tunni järjest üleval olnud – mu ajataju on väsimusest kadunud. Uks avaneb kerge paugatusega, ja Christian kummardub mu kohale. Ta teeb turvavöö lahti ja võtab mu sülle.
„Kuule, ma suudan kõndida küll,” protesteerin ma uniselt.
Ta turtsatab. „Ma pean su üle läve tassima.”
Ma panen talle käed kaela ümber. „Kõik kolmkümmend korrust?” Naeratan talle väljakutsuvalt.
„Proua Grey, mul on hea meel teatada, et te olete pisut kaalus juurde võtnud.”
„Mida?”
Ta muigab ja kissitab silmi, ehkki ma tean, et ta narrib mind. „Niisiis, kui sul midagi selle vastu pole, kasutame me lifti.”
Taylor avab Escala fuajees ukse ja naeratab. „Tere tulemast koju, härra Grey, proua Grey.”
„Tänan, Taylor,” ütleb Christian.
Ma naeratan Taylorile põgusalt ja saadan teda pilguga, kui ta läheb tagasi Audisse, kus Sawyer teda rooli taga ootab.
„Mis sa sellega mõtled, et olen kaalus juurde võtnud?” Ma põrnitsen Christianile otsa. Ta muigab veel laiemalt ja hoiab mind kõvemini enda vastas, tassides mu läbi fuajee.
„Mitte just palju,” rahustab ta mind, aga ta nägu tumeneb äkki.
„Mis on?” Ma püüan ärevust hääles maha suruda.
„Sa oled juurde võtnud selle kaalu, mis sa kaotasid, kui sa mu maha jätsid,” ütleb ta vaikselt, vajutades liftinuppu. Üle ta näo libiseb kõle vari.
Ta äkiline üllatav äng tabab mind otse südamesse. „Kuule.” Ma panen käed ta põskedele ja suudlen ta juukseid, tõmmates teda endale lähemale. „Kui ma poleks sind maha jätnud, kas me siis seisaksime siin niimoodi nagu praegu?”
Ta silmad sulavad, need on tormise pilve värvi, ja ta naeratab mulle oma ujedat naeratust, mu lemmiknaeratust. „Ei,” ütleb ta ja astub lifti, hoides mind ikka veel süles. Ta kummardub ja suudleb mind õrnalt. „Ei, proua Grey, ei seisaks. Aga ma tean, et suudan sind kaitsta, sest sa ei hakka mulle vastu.”
Ta tundub pisut kahetsev… Pagan.
„Mulle meeldib vastu hakata,” sõnan ma ettevaatlikult.
„Ma tean. Ja see on teinud mu nii… õnnelikuks.” Ta naeratab mulle pisut hämmeldunult.
Oh, taevale tänu. „Isegi kui ma olen paks?” sosistan ma.
Ta naerab. „Isegi kui sa oled paks.” Ta suudleb mind jälle, seekord tulisemalt, ja mu sõrmed on ta juustes, ma tõmban teda enda poole, meie keeled väänlevad aeglases sensuaalses tantsus. Kui lift üleval plinn! tehes peatub, oleme me mõlemad hingetud.
„Väga õnnelikuks,” pomiseb ta. Ta naeratus on nüüd tumedam, ta vaatab mind laugude alt ja ta silmad on täis iharat lubadust. Ta vangutab pead, nagu püüdes end kokku võtta ja kannab mu sisse.
„Tere tulemast koju, proua Grey.” Ta suudleb mind jälle, seekord põgusamalt, ja saadab mulle Christian Grey patendiga eredaima naeratuse, ning ta silmis tantsivad rõõmusädemed.
„Tere tulemast koju, härra Grey.” Mu naeratus on särav, mu süda vastab ta kutsele ja seda täidab rõõm.
Ma arvan, et Christian paneb mu maha, aga ei. Ta kannab mind läbi fuajee, mööda koridori edasi suurde tuppa ja asetab mu köögis baaripukile istuma. Ta võtab kapist kaks šampanjaklaasi ja külmkapist pudeli jahutatud šampanjat – meie lemmikut Bollingeri. Ta avab osavalt pudeli, valab kahvaturoosat šampanjat klaasidesse ja ulatab ühe mulle. Ta võtab teise enda kätte, tõmbab mu jalad õrnalt laiali ja seisab nende vahele.
„Meie terviseks, proua Grey!”
„Meie terviseks, härra Grey,” sosistan ma, tundes näol ujedat naeratust. Me lööme klaasid kokku ja võtame lonksu.
„Ma tean, et sa oled väsinud,” sosistab ta, hõõrudes nina minu nina vastu. „Aga ma tõesti tahaksin voodisse minna… ja mitte magama.” Ta suudleb mu suunurka. „See on meie esimene öö siin, mil sa oled tõesti minu oma.” Ta hääl vaibub, kui ta mu kurgu alla suudlusi jagab. Seattle’is on varahommik ja ma olen surmväsinud, aga sügaval mu sees tärkab iha.
CHRISTIAN SUIGUB RAHULIKULT MU kõrval ja ma vaatan läbi suurte akende roosasid ja kuldseid koiduviirge. Ta käsi on lõdvalt üle mu rindade ja ma püüan hingata temaga samas rütmis, et uuesti magama jääda, aga see on lootusetu. Ma olen täiesti ärkvel, mu sisemine kell näitab Greenwichi aega ja mõtted tormavad peas ringi.
Nii palju on viimase kolme nädalaga juhtunud – keda ma siin petan, viimase kolme kuuga –, et mul on tunne, nagu poleks mu jalad üldse maad puudutanud. Ja siin ma siis nüüd olen, proua Anastasia
