juurde ja läheb siis Audisse tagasi. Kabiinis istub Christiani piloot Stephan, vorm seljas.
„Tere tulemast pardale, sir. Proua Grey.” Ta naeratab.
Christian paneb mu maha ja surub Stephani kätt. Tema kõrval seisab brünett naine, kes paistab olevat mõni aasta üle kolmekümne. Ka temal on vorm seljas.
„Palju õnne teile mõlemale,” jätkab Stephan.
„Tänan, Stephan. Anastasia, sa oled Stephaniga kohtunud. Ta on täna meie kapten; ja saa tuttavaks, tema on esimene piloot Beighley.”
Naine punastab, kui Christian teda esitleb, ja pilgutab kiiresti silmi. Ma tahaksin silmi pööritada. Jälle üks naine, kes on mu liigailusast-abikaasast võlutud.
„Meeldiv tutvuda,” pahvatab Beighley. Ma naeratan talle sõbralikult. Pealegi – Christian kuulub mulle.
„Kas kõik ettevalmistused on tehtud?” pärib Christian nende käest, ning mina vaatan salongis ringi. Interjööris domineerib hele vahtrapuit ja kreemikas nahk. See näeb kena välja. Veel üks noor naine, samuti vormis, seisab salongi teises otsas – väga ilus brünett.
„Kõik on valmis. Ilm on hea kogu tee Bostonisse.”
„Turbulents?”
„Enne Bostonit mitte. Shannoni kohal on front, mis võib meid natuke kõigutada.”
Shannon? Iirimaa?
„Ahaa,” nendib Cristian. „Noh, ma loodan sel ajal magada.”
Magada?
„Asume teele, sir,” ütleb Stephan. „Me jätame teid nüüd stjuardess Natalia hoolde.” Christian heidab pilgu naise suunas, kortsutab kulmu, ent pöördub siis naeratades Stephani poole.
„Suurepärane,” ütleb ta. Ta võtab mul käest kinni ja juhatab ühele tohututest nahkistmetest. Kokku on neid vist kaksteist.
„Istu,” ütleb ta, võtab pintsaku seljast ja nööbib lahti oma peene hõbedase brokaatvesti. Me istume vastastikku ja meie vahel on väike poleeritud lauake.
„Tere tulemast pardale, sir, ma’am, ja palju õnne.” Natalia seisab meie kõrval ja ulatab meile pokaalid roosa šampanjaga.
„Tänan,” ütleb Christian, naine naeratab meile viisakalt ning läheb tagasi kambüüsi.
„Õnneliku abielu terviseks, Anastasia.” Christian tõstab klaasi ja me lööme kokku. Šampanja on oivaline.
„Bollinger?” küsin ma.
„Seesama.”
„Esimest korda jõin ma seda teetassist.” Ma muigan.
„Ma mäletan seda päeva hästi. Sinu lõpetamine.”
„Kuhu me lendame?” Ma pole suuteline enam kauem oma uudishimu vaos hoidma.
„Shannonisse,” ütleb Christian, silmad erutusest säramas. Ta on nagu väike poiss.
„Iirimaale?” Me lähme Iirimaale!
„Võtame seal kütust,” lisab ta mind kiusates.
„Ja siis?” pinnin ma teda.
Ta naeratab veel laiemalt ja raputab pead.
„Christian!”
„Londonisse,” ütleb ta, vaadates mulle ootavalt otsa ja püüdes mu reaktsiooni hinnata.
Ma ahmin õhku. Oh sa pagan. Ma oletasin, et ehk läheme me New Yorki või Aspenisse või Kariibi mere äärde. Ma ei suuda seda uskuda. Mu eluunistus on olnud Inglismaale minna. Ma põlen õnnest.
„Siis Pariisi.”
Mida?
„Siis Lõuna-Prantsusmaale.”
Oo!
„Ma tean, et sa oled alati unistanud Euroopasse minekust,” ütleb ta leebelt. „Ma tahan su unistused teoks teha, Anastasia.”
„Sina oled mu unistus, mis on teoks saanud, Christian.”
„Sina minu oma ka, proua Grey,” sosistab ta.
Oh taevas…
„Pane turvavöö kinni.”
Ma muigan ja teen, nagu kästud.
Lennuk keerab stardirajale, meie rüüpame šampanjat ja vaatame teineteisele totaka naeratusega otsa. Ma ei suuda seda uskuda. Kahekümne kahe aastaselt saan ma lõpuks Ameerika Ühendriikidest välja, lähen Euroopasse – ja veel Londonisse.
Kui me õhus oleme, serveerib Natalia meile veel šampanjat ja valmistab piduliku pulmaeine. Ja tõepoolest, milline piduroog – suitsulõhe, seejärel röstitud püü, salat roheliste hernestega ja dauphinoise’i kartulid, ja kõik selle on valmistanud tubli Natalia.
„Magustoitu, härra Grey?” küsib ta.
Christian raputab pead ja tõmbab sõrmega üle alumise huule, vaadates küsivalt minu poole. Ta pilk on tume, sellest pole võimalik midagi välja lugeda.
„Ei, aitäh,” pomisen ma, suutmata Christianilt silmi pöörata. Ta huuled kerkivad väikeses salapärases naeratuses, ja Natalia lahkub.
„Tore,” pomiseb ta. „Magustoiduks on mul kavas süüa sind.”
Oh… siin?
„Tule,” ütleb ta laua tagant tõustes ja ulatab mulle käe. Me läheme salongi teise otsa.
„Siin on vannituba.” Ta osutab väikesele uksele, viib mu siis mööda väikest koridori edasi ja avab ukse koridori lõpus.
Jessas… magamistuba. Jällegi vahtrapuu ja kreemikad toonid, ning väikesel kaheinimesevoodil on kuldsed ja pruunikashallid padjad. See tundub väga mugav.
Christian pöörab ringi ja tõmbab mu käte vahele ning vaatab mulle otsa.
„Ma arvasin, et võiksime veeta oma pulmaöö kümne ja poole kilomeetri kõrgusel. See on midagi sellist, mida ma pole enne teinud.”
Veel üks esimene kord. Ma vaatan teda hämmastunult, mu süda peksab… ühe miili klubi2. Ma olen sellest kuulnud.
„Aga kõigepealt pean ma su selle võrratu kleidi seest kätte saama.” Ta silmad säravad armastusest ja millestki tumedamast, millestki, mida ma armastan, millestki, mis erutab mu sisemist jumalannat. Ta lööb mul hinge kinni.
„Pööra ringi.” Ta hääl on madal, autoriteetne ja kuradi seksikas. Ta suudab panna need kaks sõna kõlama nii paljutõotavalt. Ma teen meelsasti, nagu palutud, ja ta käed liiguvad mu juustesse. Ta hakkab oma osavate sõrmedega mu juuksenõelu ükshaaval välja tõmbama. Mu juuksed langevad õlgadele, üks lokk teise järel, kattes selja ja rinna. Ma püüan paigal olla ja mitte väänelda, aga ma janunen ta puudutuse järele.
Tähendab seksi lennukis.
