olgu siis siin. Ma olen kindel, et mu ema ja isa eelistaksid just seda.”
Ta silitab mu juukseid. Ma olen ülimalt õnnelik.
„Nii, nüüd on selge, kus, aga millal?”
„Kindlasti peaksid sa seda oma emalt küsima.”
„Hmm.” Christiani naeratus laieneb. „Ta võib saada ühe kuu, ja kõik. Ma tahan sind liiga palju, et kauem oodata.”
„Christian, ma olen sul olemas. Ma olen sinu oma olnud juba mõnda aega. Aga hästi – üks kuu.” Ma suudlen pehmelt ja põgusalt ta rinda ning naeratan.
„Sa kõrvetad enda ära,” sosistab Christian mulle kõrva, ehmatades mind tukastusest üles.
Ma naeratan talle armsalt. Pärastlõunapäike on edasi liikunud ja ma olen üleni pimestava valguse käes. Ta muigab ja tõmbab mu ühe sujuva liigutusega lamamistooli päevavarju alla.
„Kohe Vahemere päikese käest ära, proua Grey!”
„Tänan teid altruismi eest, härra Grey.”
„Olge lahked, proua Grey, ja ma pole üldse mitte altruistlik. Kui sa end ära kõrvetad, siis ei saa ma sind puudutada.” Ta kergitab kulmu ja ta silmad säravad lustlikult, ning mu süda teeb jõnksu. „Aga ma arvan, et sa tead seda ja naerad mu üle.”
„Tõsi või?” ahmin ma õhku, teeseldes süütust.
„Jah, tead ja naerad. Sageli. See on üks paljudest asjadest, mida ma sinu juures armastan.” Ta kummardab alla ja suudleb mind, naksates mu alahuult.
„Ma lootsin, et sa määrid mind veel päiksekreemiga,” mossitan ma.
„Proua Grey, see on üks räpane töö… aga ma ei suuda sellisest pakkumisest keelduda. Tõuse üles,” käsutab ta kähedal häälel. Ma teen, nagu öeldud, ja ta määrib mu nahale päikesekreemi oma tugevate ja nõtkete sõrmedega, aeglaste täpsete tõmmetega.
„Sa oled tõesti väga armas. Mul on nii vedanud,” pomiseb ta, kui ta sõrmed üle mu rindade liikudes neid kreemitavad.
„On jah vedanud.” Ma vaatan teda ujedalt läbi ripsmete.
„Tagasihoidlikkus sobib teile, proua Grey. Pööra ringi. Ma tahan selja peale ka määrida.”
Naeratades pööran ma ringi, ja ta avab mu metsikult kallite bikiinide rinnahoidja.
„Kuidas sulle meeldiks, kui ma ilma rinnahoidjata oleksin, nagu teised naised rannas?” küsin ma.
„Mulle see ei meeldiks,” ütleb ta hetkegi kõhklemata. „Minu meelest on sul isegi praegu liiga vähe riideid seljas.” Ta kummardub ja sosistab mulle kõrva: „Ära mängi oma õnnega.”
„Kas see on väljakutse, härra Grey?”
„Ei. Ma konstateerin fakti, proua Grey.”
Ma ohkan ja vangutan pead. Oh, Christian… mu omandihimuline, armukade kontrollifriik Christian.
Olles lõpetanud, laksab ta mu tagumiku pihta.
„Korras, tüdruk.”
Ta alati tegus BlackBerry sumiseb. Ma kortsutan kulmu ja ta muigab.
„Ainult minu silmadele, proua Grey.” Ta kergitab ühtaegu nii hoiatavalt kui ka naljatlevalt kulmu, laksab mind veel korra tagumikule ja võtab telefoni.
Mu sisemine jumalanna nurrub. Võib-olla korraldame me täna talle väikese etenduse, ainult tema silmadele. Jumalanna muigab teadvalt ja kergitab kulmu. Ma naeratan selle mõtte peale ja kandun tagasi oma pärastlõuna-siestasse.
„MAM’SELLE? UN PERRIER POUR moi, un Coca-Cola light pour ma femme, s’il vous plait. Et quelque chose a manager… laissezmoi voir la carte.”1
Hmm… kuulen läbi une Christiani sujuvat prantsuse keelt, ja ärkan nende jutu peale üles. Ma pilgutan päikesepaistes silmi ja pilku tõstes näen, et Christian vaatab mind, ning noor vormirõivastes naine kõnnib kandikut kõrgel hoides minema, blond hobusesaba provotseerivalt kiikumas.
„On sul janu?” küsib Christian.
„Jah,” pomisen ma uniselt.
„Ma võiksin sind päev otsa vaadata. Oled väsinud?”
Ma punastan. „Ma ei saanud öösel eriti palju magada.”
„Mina ka mitte.” Ta muigab, paneb BlackBerry ära ja tõuseb püsti. Ta šortsid libisevad pisut allapoole ja ripuvad puusadel… nii et ujumispüksid paistavad. Christian võtab šortsid jalast ja astub plätudest välja.
„Tule minuga ujuma.” Ta sirutab käe välja ja ma vaatan teda juhmilt. „Ujuma?” ütleb ta jälle, kallutades pea küljele, näol lõbustatud ilme. Kui ma ei vasta, vangutab ta aeglaselt pead.
„Ma arvan, et sa vajad ergutust.” Ta haarab mu äkitselt sülle ja ma kiljatan, rohkem üllatusest kui ärevusest.
„Christian! Pane mind maha!” kiljun ma.
Ta itsitab. „Vees, kallis.”
Mitmed rannas päevitajad vaatavad meid selle segadusseajava ükskõiksusega – mis on, nagu ma nüüdseks juba tean, prantslastele nii omane –, kui Christian mind naerdes üle liiva tassib ja vette kahlab.
Ma põimin käed ta kaela ümber. „Sa ei tee seda,” ütlen ma hingetult, püüdes itsitust maha suruda.
Ta muigab. „Oh, Ana, kallis, kas sa pole siis midagi õppinud selle lühikese ajaga, mis me teineteist tunneme?” Ta suudleb mind ja ma haaran võimalusest kinni ning libistan sõrmed läbi ta juuste, võtan need pihku ja vastan ta suudlusele, lükates oma keele talle suhu. Ta hingab sügavalt sisse, silmad udused, ent valvsad.
„Ma tean, mis mängu sa mängid,” sosistab ta ja paneb mu aeglaselt jahedasse selgesse vette, ning ta huuled leiavad jälle mu suu. Vahemere jahedus on kohe unustatud, kui ma end oma mehe ümber mässin.
„Ma arvasin, et sa tahtsid ujuda,” pomisen ma, huuled ta suu vastas.
„Sa viid mu mõtted kõrvale.” Christian võtab hammastega mu alumisest huulest kinni. „Aga ma pole kindel, kas ma tahan, et Monte Carlo rahvas näeks mu naist kirehoos.”
Ma libistan hammastega üle ta lõua, keel puudutamas ta habemetüügast, ja ma ei hooli põrmugi montecarlolastest.
„Ana,” oigab ta. Ta keerab mu hobusesaba ümber randme ja sikutab kergelt, nii et mu pea paindub taha ja kurgualune on näha. Ta liigub suudlustega kõrva juurest kaela juurde.
„Kas ma võtan sind meres?” sosistab ta.
„Jah,” sosistan ma vastu.
Christian tõmbub eemale ja vaatab mind, silmad soojad, ihaldavad, lõbustatud. „Proua Grey, te olete rahuldamatu, ja nii jultunud. Millise koletise ma küll olen loonud?”
„Sellise koletise, mis sulle sobib.
