kuradi idioot siin jaurab?
Lõpuks lõi ta silmad lahti. Algul nägi ta ainult kummalisi valgustäppe, siis ilmus vaatevälja mingi kogu. Ta proovis pilku keskendada, aga kuju kippus laiali valguma. Tunne oli selline nagu mehise pohmelli ajal, ja voodi näis kogu aeg tahapoole kalduvat.
„Ssassja,” ütles ta.
„Mis sa ütlesid?”
„Dioot,” vastas ta.
„Hästi. Saad sa silmad uuesti lahti teha?”
Tüdruk avas uuesti kaheks kitsaks piluks moondunud silmad. Ta nägi võõrast nägu ja jättis meelde selle iga detaili. Blond mees väga siniste silmade ja viltuse kandilise näoga, mõni detsimeeter tema näost kaugemal.
„Tere, minu nimi on Anders Jonasson. Ma olen arst. Sa oled haiglas. Sa olid vigastatud, sind opereeriti ja oled nüüd narkoosist ärkamas. Kas sa tead, mis su nimi on?”
„Pschalandr,” ütles Lisbeth Salander.
„Hästi. Kas sa oleksid hea ja loeksid kümneni?”
„Üks, kaks, neli… ei… kolm, neli, viis, kuus…”
Siis jäi ta uuesti magama.
Doktor Anders Jonasson oli saadud vastusega rahul. Tüdruk oli öelnud oma nime ja numbreid lugema hakanud. See tähendas, et mõttetegevus mingil määral toimis ja patsient ei ärka elava laibana. Ta märkis ärkamise ajaks 21.06 – operatsiooni lõpetamisest oli möödunud umbes 16 tundi. Arst oli enamiku päevast maganud ja õhtul kella seitsme paiku Sahlgrenskasse tagasi sõitnud. Graafiku järgi ei oleks ta pidanud tegelikult tööl olema, aga tal oli vaja paberitööga järje peale saada.
Ning ta polnud suutnud vastu panna kiusatusele intensiivravi osakonnast läbi käia ja vaadata üle patsient, kelle ajus ta hommikul vara oli sorinud.
„Laske tal edasi magada, kuid hoidke tema EKG-l silm peal. Ma kardan, et ajus võib turse või verejooks tekkida. Kui ta kätt proovis liigutada, paistis tal õlas tugev valu olevat. Kui ta ärkab, andke talle kaks milligrammi morfiini tunnis.”
Sahlgrenska haigla peauksest väljudes tundis arst kummalist elevust.
KELL OLI PEAAEGU kaks öösel, kui Lisbeth Salander uuesti ärkas. Ta avas aeglaselt silmad ja nägi laes valguskera. Mitme minuti pärast keeras ta pead ja taipas, et kaela ümber on tugikrae. Pea tuikas ja kui ta end veidi liigutada püüdis, läbistas õlga terav valu. Ta pani silmad uuesti kinni.
Haigla, välgatas peas mõte. Miks ma siin olen?
Ta oli kohutavalt väsinud.
Algul oli raske mõtteid koguda. Siis hakkasid meenuma üksikud mälupildid.
Mõneks sekundiks haaras teda paanika, kui silme ette kerkis pilt sellest, kuidas ta ennast hauast välja kaevab. Siis pigistas ta hambad kõvasti kokku ja keskendus hingamisele.
Ta tõdes, et oli elus. Ta ei teadnud, kas see oli hea või halb.
Lisbeth Salander ei mäletanud täpselt, mis juhtunud oli, kuid talle meenus udune mosaiik puukuurist, kus ta tõstis raevunult kirve ja tabas sellega oma isa näkku. Zalatšenko. Ta ei teadnud, kas mees oli elus või surnud.
Ta ei suutnud täpselt meenutada, mis Niedermanniga oli juhtunud. Tekkis õrn aimus hämmastusest, mida ta oli tundnud, kui mees elu eest jooksu pistis, ning ta ei taibanud, miks?
Järsku tuli talle meelde, et ta oli näinud Kuradi Kalle Blomkvisti. Ta polnud kindel, kas see polnud mitte unes, kuid ta mäletas kööki – see pidi olema Gosseberga köök – ja mees näis tema poole tulevat. Mul olid kindlasti hallutsinatsioonid.
Gossebergas toimunu tundus väga kaugena või mingi halva unenäona. Ta keskendus praegusele.
Ta oli vigastatud. Seda polnud vaja talle eraldi öelda. Ta tõstis parema käe ja kobas pead. See oli tugevasti sidemesse mähitud. Siis järsku talle meenus. Niedermann. Zalatšenko. Vanameheraisal oli samuti püstol olnud. Brauning, kaliiber 22. Enamiku teiste käsitulirelvadega võrreldes oli see suhteliselt süütu riist. Sellepärast ta veel elus oligi.
Mind tulistati pähe. Ma sain sõrme kuuliauku pista ja oma aju puudutada.
Fakt, et ta elus oli, üllatas teda. Ta märkas, et see huvitas teda kummaliselt vähe ja tegelikult oli tal ükskõik. Kui surm oligi must pimedus, millest ta äsja ärkas, siis polnud seda üldse vaja karta. Ta ei teeks neil kahel nagunii mingit vahet.
Selle esoteerilise mõttekäigu järel pani ta silmad kinni ja jäi uuesti magama.
TA JÕUDIS KÕIGEST mõne minuti tukastada, kui kostis liikumist ja ta avas oma kitsad silmapilud. Tema kohale kummardus valgetes riietes õde. Lisbeth sulges silmad ja teeskles magamist.
„Ma arvan, et sa oled üleval,” ütles õde.
„Mmm,” vastas Lisbeth Salander.
„Tere, minu nimi on Marianne. Saad sa aru, mida ma räägin?”
Lisbeth tahtis noogutada, kuid taipas, et tugikrae hoiab pead paigal.
„Ei, ära proovi ennast liigutada. Ära karda. Sa olid vigastatud ja sind opereeriti.”
„Kas ma võiksin vett saada?”
Marianne andis talle kõrrest juua. Kuni ta jõi, märkas ta vasakult veel kedagi välja ilmumas.
„Tere, Lisbeth! Kas sa kuuled mind?”
„Mhm,” vastas Lisbeth.
„Mina olen doktor Helena Endrin. Kas sa tead, kus sa oled?”
„Haiglas.”
„Sa oled Sahlgrenska haiglas Göteborgis. Sind opereeriti ja sa oled intensiivravi osakonnas.”
„Mhm.”
„Sul pole vaja karta.”
„Mind tulistati pähe.”
Doktor Endrin kõhkles sekundi.
„Õigus. Kas sa mäletad, mis juhtus?”
„Vanameheraisal oli püstol.”
„Ehh… jah.”
„Kaliiber 22.”
„Ah nii. Seda ma ei teadnud.”
„Kui raskelt ma vigastatud olen?”
„Prognoos on hea. Su vigastused olid tõsised, aga me arvame, et väljavaated täielikuks paranemiseks on head.”
Lisbeth seedis saadud informatsiooni. Siis suunas ta pilgu doktor Endrinile. Ta märkas, et nägemine on udune.
„Mis Zalatšenkost sai?”
„Kellest?”
„Sellest vanamehest. On ta elus?”
„Sa mõtled Karl Axel Bodini.”
„Ei,
