kuid paistab, et Salanderit sinu sõprade mõrvades süüdistav eeluurimine on päevakorrast maas. Peatähelepanu on nüüd suunatud Niedermannile.”
„Mis tähendab, et…”
Ta jättis küsimuse õhku. Sonja Modig kehitas õlgu.
„Kes Salanderi-asja uurimist juhtima hakkab?”
„Ma ei tea. Gossebergas toimunu jääb ilmselt Göteborgi politsei uurida. Aga ma oletan, et Stockholmis tehakse kellelegi ülesandeks kogu süüdistuse esitamiseks vajalik materjal kokku panna.”
„Saan aru. Kas veame kihla, et uurimine antakse üle kapole?”
Naine raputas pead.
Veidi enne Alingsåsi kummardus Mikael tema poole.
„Sonja… Ma usun, et sa mõistad, mis suunas see kõik kaldub. Kui Zalatšenko-lugu välja tuleb, tekib sellest mastaapne skandaal. Kapo-aktivistid on Salanderi hullumajas hoidmiseks teinud koostööd psühhiaatriga. Ainus, mida nad teha saavad, on raiuda nagu rauda, et Lisbeth Salander on tõesti vaimuhaige ja sundravile paigutamine 1991. aastal oli seega põhjendatud.”
Sonja Modig noogutas.
„Ma teen kõik, et selliste plaanide elluviimist takistada. Lisbeth Salander on täpselt sama arukas nagu sina või mina. Omapärane – seda küll –, kuid tema vaimseid võimeid ei saa kuidagi kahtluse alla seada.”
Sonja Modig noogutas uuesti. Mikael tegi pausi, et öeldu paremini kohale jõuaks.
„Mul oleks vaja uurijate seast kedagi, keda ma saan usaldada,” ütles ta.
Naine vaatas talle silma.
„Mina ei ole kompetentne otsustama, kas Lisbeth Salander on psüühiliselt haige või mitte,” vastas ta.
„Ei, aga sa oled kompetentne otsustama, kas tema suhtes on käitutud seadusevastaselt.”
„Kuhu sa tüürid?”
„Ma ei ütle, et sa peaksid oma kolleegide peale keelt kandma, aga ma tahan, et sa teatad mulle, kui avastad, et Lisbeth võib uue seaduserikkumise ohvriks langeda.”
Sonja Modig istus vaikides.
„Ma ei taha, et sa avaldaksid mulle uurimise tehnilisi detaile või midagi sellist. Kasuta oma kainet mõistust. Aga mul on vaja teada, mis toimub Lisbeth Salanderi süüasjas.”
„See annaks küllaga alust mind töölt lahti lasta!”
„Minu jaoks oled sa allikas. Ma ei maini iialgi kuskil sinu nime ega jäta sind muudmoodi plindrisse.”
Ta võttis märkmiku ja kirjutas sinna ühe meiliaadressi.
„See on anonüümne hotmaili aadress. Kui tahad mulle midagi teatada, siis saad seda kasutada. Aga sa ei tohiks saata meili oma tavaliselt, avalikult aadressilt. Sa peaksid omale hotmaili ajutise konto tegema.”
Naine võttis paberilehe vastu ja pani selle jaki põuetaskusse. Ta ei lubanud midagi.
KRIMINAALINSPEKTOR MARCUS ERLANDER ärkas laupäeva hommikul kell seitse telefonihelina peale. Ta kuulis telekat mängimas ja tundis kohvilõhna – köögis oli naine hommikuste toimetustega ametis. Erlander oli oma Mölndalis asuvasse koju jõudnud alles kell üks öösel ja umbes viis tundi maganud. Enne seda oli ta peaaegu kakskümmend kaks tundi üleval olnud. Kui ta käe telefoni järele sirutas, polnud ta niisiis veel kaugeltki välja maganud.
„Mårtensson, jälituse öisest vahetusest. Oled sa juba ärganud?”
„Ei,” vastas Erlander. „Ma pole veel õieti magamagi jäänud. Mis juhtus?”
„Uudiseid. Anita Kaspersson leiti üles.”
„Kus?”
„Boråsist lõunas, otse Seglora piiril.”
Erlander kujutas endale vaimusilmas maakaarti ette.
„Lõuna pool,” ütles ta. „Ta kasutab väikesi teid. Ta pidi sõitma mööda 180. teed Boråsist mööda ja lõunasse keerama. Kas Malmöle on häire antud?”
„Ja Helsingborgile, Landskronale ning Trelleborgile samuti. Ja Karlskronale. Ma pean silmas ida poole minevaid laevu.”
Erlander tõusis püsti ja hõõrus kukalt.
„Tal on nüüd juba peaaegu ööpäevane edumaa. Ta võib maalt läinud olla. Kuidas Kaspersson leiti?”
„Ta kolkis Segloras maantee ääres ühe maja uksele.”
„Mida?”
„Ta kolkis…”
„Ma kuulsin küll! Sa tahad öelda, et ta on elus?”
„Vabandust. Ma olen väsinud ega väljenda ennast päris täpselt. Anita Kaspersson komberdas Segloras täna öösel kell 3.10 ühe maja juurde, kolkis uksele ja ehmatas seal magava lastega perekonna üles. Ta oli paljajalu, külmunud, käed seljale kinni seotud. Praegu on ta Boråsis haiglas ja tema mees on ka seal.”
„Vaat kus kurat! Ma arvan, et me kõik eeldasime, et ta pole enam elus.”
„Vahel tuleb ka üllatusi ette.”
„Positiivseid üllatusi.”
„Siis on aeg halbade üllatuste juurde minna. Lääni politseijuhi abi Spångberg on täna hommikul kella viiest saadik siin olnud. Ta käskis sul kiiresti ärgata, Boråsi sõita ja Kaspersson üle kuulata.”
KUNA OLI LAUPÄEV, siis oletas Mikael, et Millenniumi toimetuses pole kedagi. Kui X2000 üle Årsta silla sõitis, helistas ta Christer Malmile ja küsis, mis põhjusel too sellise sõnumi saatis.
„Kas sa hommikust oled juba söönud?” küsis Christer Malm.
„Rongis jah.”
„Okei. Tule minu juurde, ma korraldan mingi tõhusama söögi.”
„Milles asi?”
„Siis räägin, kui sa siin oled.”
Mikael sõitis metrooga Medborgarplatsenile ja kõndis sealt Allhelgonagatanile. Ukse avas Christeri elukaaslane Arnold Magnusson. Kuidas Mikael ka ei pingutanud, ikka oli tal tunne, nagu vaataks ta mõnda reklaamplakatit. Arnold Magnusson oli töötanud draamateatris ja ta oli üks Rootsi nõutumaid näitlejaid. Temaga silmast silma kohtumine oli alati kuidagi häiriv. Mikaelile ei avaldanud kuulsused tavaliselt muljet, kuid Arnold Magnussonil oli nii eripärane välimus ja teda oli niivõrd lihtne seostada teatud rollidega, eriti koleerilise, kuid õiglase kriminaalkomissar Gunnar Friski rolliga ääretult populaarses televisioonisarjas, et Mikael ootas kogu aeg, millal mees Gunnar Friski moodi käituma hakkab.
„Tere, Micke!” ütles Arnold.
„Tere,” vastas Mikael.
„Lähme kööki,” sõnas Arnold ja laskis ta uksest sisse.
Christer Malm tõstis lauale äsja küpsetatud vahvlid murakamoosiga ja värske kohvi.
