meeleolu langes veidi. Ta mõtles arsti sõnade üle järele.
„Kus ta on?”
„Kõrvalpalatis. Aga sul pole vaja enam tema peale mõelda. Nüüd pead keskenduma terveks saamisele.”
Lisbeth pani silmad kinni. Ta juurdles hetke, kas ta suudaks voodist tõusta, leida mingi käepärase relva ja alustatu lõpule viia. Siis tõrjus ta selle mõtte peast. Ta jaksas vaevalt silmalauge lahti hoida. Teisisõnu, tema plaan Zalatšenko tappa oli luhtunud. Tal õnnestub jälle pääseda.
„Ma vaataksin sinu nüüd läbi. Siis võid jälle magama jääda,” ütles doktor Endrin.
MIKAEL BLOMKVIST ÄRKAS järsku ilma mingi põhjuseta. Mõne sekundi jooksul ta ei teadnud, kus ta on; siis meenus, et ta oli City Hotellis toa võtnud. Tuba oli kottpime. Ta süütas öölambi ja vaatas kella. Pool kolm öösel. Ta oli viisteist tundi järjest maganud.
Ta tõusis voodist ja läks vetsu. Siis mõtles ta natuke aega. Mikael teadis, et uuesti magama ta enam ei jääks, ja läks duši alla. Seejärel pani ta jalga teksased ja selga veinpunase sviitri, mida oleks juba ammu pesema pidanud. Ta oli kohutavalt näljane, helistas alla vastuvõttu ja küsis, kas nii varasel hommikutunnil saab tellida kohvi ja võileibu. Sai küll.
Ta pistis kingad jalga ja pintsaku selga, läks alla ning ostis kohvi, kilesse pakitud juustu- ja pasteedivõileiva ning võttis need üles tuppa kaasa. Võileiba hammustades käivitas ta oma iBooki ja pani selle juhtme stepslisse. Mikael läks Aftonbladeti võrguväljaande leheküljele. Nagu oodata võiski, oli sealseks suurimaks uudiseks Lisbeth Salanderi vahi alla võtmine. Uudis kandis endiselt segaduse pitserit, kuid oli seekord vähemalt õigetel jälgedel. 37-aastast Ronald Niedermanni otsiti politseiniku tapmise pärast taga ja politsei tahtis teda üle kuulata ka seoses Stockholmi mõrvadega. Lisbeth Salanderi olukorra kohta polnud politsei midagi öelnud, Zalatšenko nime ei mainitud. Temast räägiti kui 66-aastasest Gosseberga maaomanikust ja oli selge, et teda peeti veel üheks võimalikuks ohvriks.
Kui Mikael oli lugemise lõpetanud, avas ta oma mobiili ja leidis sealt 20 lugemata sõnumit. Kolm neist olid palved helistada Erika Bergerile, kaks oli tulnud Annika Gianninilt. Neliteist sõnumit oli erinevate ajalehtede ajakirjanikelt. Christer Malmilt oli üks tuumakas teade: parem oleks, kui sa esimese rongiga koju tuleks.
Mikael kortsutas kulmu. Christer Malmi kohta oli see ebatavaline sõnum. See oli saadetud eelmisel õhtul kell seitse. Ta surus maha esimese hooga tekkinud tahtmise helistada ja inimesed öösel kell kolm üles ajada. Selle asemel vaatas ta internetist rongide sõiduplaani ja nägi, et esimene rong Stockholmi läheb kell 5.20.
Mikael avas uue Wordi-dokumendi. Siis süütas ta sigareti, istus kolm minutit vaikselt ja vahtis tühja arvutiekraani. Lõpuks tõstis ta sõrmed klahvidele ja hakkas kirjutama.
[Tema nimi on Lisbeth Salander ning ta on kogu Rootsile tuttavaks saanud politsei pressikonverentside ja õhtulehtede pealkirjade kaudu.Ta on 27 aastat vana ja 150 cm pikk. Teda on nimetatud psühhopaadiks, mõrtsukaks ja lesbiliseks satanistiks. Tema isiku ümber loodud fantaasiatel pole piire. Käesolevas Millenniumi numbris on lugu sellest, kuidas riigiametnike vandenõu Lisbeth Salanderi vastu kaitses patoloogiliselt haiget mõrvarit.]
Mees kirjutas aeglaselt ja tegi esimeses versioonis vähe muudatusi. Ta töötas keskendunult viiskümmend minutit ja sai selle jooksul valmis umbes kaks A4-formaadis lehekülge teksti, mis põhiliselt kirjeldasid ööd, mil ta leidis Dag Svenssoni ja Mia Bergmani, ning seda, miks politsei oli oma tähelepanu koondanud Lisbeth Salanderile kui võimalikule mõrvarile. Ta tsiteeris õhtulehtede pealkirju lesbilistest satanistidest ja nende varjatud lootust, et mõrvad sisaldaksid meelikõditavaid fakte sadomaso-seksist.
Lõpuks heitis ta pilgu kellale ja lõi oma iBooki kaane kärmelt kinni.
Ta pakkis oma koti, läks alla vastuvõttu ja registreeris end hotellist välja. Mikael maksis krediitkaardiga ja sõitis taksoga Göteborgi jaama.
MIKAEL BLOMKVIST LÄKS joonelt restoranvagunisse ning tellis kohvi ja võileiva. Siis avas ta uuesti oma iBooki ja luges varastel hommikutundidel kirjutatud teksti uuesti läbi. Ta oli nii süvenenud Zalatšenko-loo sõnastusse, et ei märganudki kriminaalinspektor Sonja Modigit enne, kui naine köhatas ja küsis, kas ta võib samasse lauda istuda. Mees vaatas üles ja pani arvuti kinni.
„Oled koju minemas?” küsis Modig.
Mees noogutas.
„Sina samuti, nagu näha.”
Naine noogutas.
„Mu kolleeg jääb veel üheks päevaks siia.”
„Kas sa oled Lisbeth Salanderi seisundist midagi kuulnud? Ma olen sellest saadik ainult maganud, kui me viimati kohtusime.”
„Ta ärkas alles eile õhtul. Aga arstid arvavad, et ta jääb ellu ja paraneb. Tal on uskumatult vedanud.”
Mikael noogutas. Talle jõudis järsku kohale, et ta polnud Lisbethi pärast muretsenudki. Ta lihtsalt eeldas, et tüdruk jääb ellu. Mingi muu võimalus ei tulnud kõne allagi.
„Kas veel on midagi huvitavat juhtunud?” küsis ta.
Sonja Modig vaatas talle kõhklevalt otsa. Ta mõtles, mida ja kui palju võiks rääkida ajakirjanikule, kes teadis kogu loost ju tegelikult rohkemgi kui tema ise. Teisalt oli ta ju ise mehe lauda istunud ja umbes sada reporterit olid arvatavasti juba niigi välja uurinud, mis politseimajas toimub.
„Ma ei taha, et sa mind tsiteeriksid,” ütles ta.
„Ma küsin ainult isiklikust huvist.”
Naine noogutas ja seletas, et politsei otsis Ronald Niedermanni terves riigis ning eriti Malmö piirkonnas.
„Ja Zalatšenko? Kas te olete ta üle kuulanud?”
„Jah, me kuulasime ta üle.”
„Ja edasi?”
„Ma ei saa sellest rääkida.”
„Ole nüüd ikka, Sonja! Ma saan teie jutuajamise sisu nagunii täpselt teada umbes tund aega pärast seda, kui olen Stockholmis toimetusse jõudnud. Ja ma ei pane kirja ühtegi sõna sellest, mida sa mulle räägid.”
Naine kõhkles tükk aega, enne kui mehele uuesti otsa vaatas.
„Ta esitas avalduse Lisbeth Salanderi vastu, kes olevat üritanud teda tappa. Tüdruk võidakse raskete kehavigastuste tekitamise või tapmiskatse eest vahi alla võtta.”
„Ja suure tõenäosusega kasutab ta süüdistuse tõrjumiseks hädakaitse argumenti.”
„Ma loodan küll,” ütles Sonja Modig.
Mikael silmitses teda teraselt.
„See ei olnud nagu politseiniku vastus,” sõnas ta aeglaselt.
„Bodin… Zalatšenko on libe nagu angerjas ja tal on igale küsimusele vastus valmis. Ma olen täiesti veendunud, et asjad on enam-vähem täpselt nii, nagu sa meile eile rääkisid. See tähendab, et Salander on alates kaheteistkümnendast eluaastast järjekindla seaduserikkumise ohver olnud.”
Mikael noogutas.
„Selle loo ma avaldangi,” ütles ta.
„See
