olla?”
„Me soovime teid küsitleda kolme Stockholmis toimunud tapmise, vähemalt kolme Nykvarnis toimunud tapmise ja inimröövi asjus.”
„Sellest ei tea ma midagi. Kes on tapetud?”
„Härra Bodin, meil on mõjuv põhjus kahtlustada, et nendes on süüdi teie kompanjon, 37-aastane Ronald Niedermann,” ütles Erlander. „Lisaks tappis Niedermann täna öösel ka ühe Trollhättani politseiniku.”
Sonja Modig oli veidi üllatunud, et Erlander kasutas Zalatšenkole järele andes Bodini nime. Zalatšenko pööras veidi pead, et Erlanderit näha. Tema hääl leebus veidi.
„Sellest on… kahju. Ma ei tea, millega Niedermann tegeleb. Mina ei ole ühtegi politseinikku tapnud. Mind ennast üritati täna öösel tappa.”
„Ronald Niedermann on praegusel hetkel tagaotsitav. On teil aimu, kuhu ta võiks ennast peita?”
„Ma ei tea, mis ringkondades ta liigub. Ma…” Zalatšenko kõhkles mõne sekundi. Tema hääl muutus usalduslikuks. „Ma pean tunnistama… jäägu see meie vahele… et ma olen Niedermanni pärast mõnikord mures.”
Erlander kummardus veidi ettepoole.
„Mida te sellega silmas peate?”
„Ma olen avastanud, et ta võib vägivaldne olla. Tegelikult ma kardan teda.”
„Kas Niedermann on teie suhtes ähvardavalt käitunud?” küsis Erlander.
„On küll. Ma olen vana mees. Ma ei suuda ennast kaitsta.”
„Kas te võiksite selgitada oma suhteid Niedermanniga?”
„Ma olen invaliid.” Zalatšenko viitas oma jala suunas. „See pole esimene kord, kui mu tütar mind tappa üritab. Ma palkasin Niedermanni endale abiliseks juba mitu aastat tagasi. Arvasin, et ta suudab mind kaitsta… aga tegelikult on ta mind endale allutanud. Ta läheb ja tuleb siis, kui talle meeldib, mul pole mingit sõnaõigust!”
„Ja kuidas ta teid aitab?” sekkus Sonja Modig. „Teeb asju, millega te ise hakkama ei saa?”
Zalatšenko heitis oma ainsa nähtaval oleva silmaga Sonja Modigile pika pilgu.
„Ma olen aru saanud, et Lisbeth Salander viskas kümne aasta eest teie autosse süütepommi,” ütles Sonja Modig. „Kas te võite selgitada, mis teda selleks ajendas?”
„Seda peate mu tütre käest küsima. Ta on vaimuhaige.”
Mehe hääl oli taas vaenulik.
„Ehk et te ei suuda leida mingit põhjendust, miks Lisbeth Salander teid 1991. aastal ründas?”
„Minu tütar on vaimuhaige. Selle kohta on dokumendid.”
Sonja Modig kallutas pea viltu. Ta märkas, et kui tema küsimusi esitas, vastas Zalatšenko tunduvalt agressiivsemalt ja vaenulikumalt. Ta mõistis, et ka Erlander pani seda tähele. Hea küll… Good cop, bad cop. Sonja Modig kõrgendas häält.
„Teie arvates polnud tema käitumine siis kuidagi seotud sellega, et te peksite rängalt tema ema, kes sai selle tagajärjel püsiva ajukahjustuse?”
Zalatšenko silmitses Sonja Modigit rahulikul ilmel.
„See on jama jutt. Tema ema oli libu. Arvatavasti andis talle peksa keegi tema kundedest. Mina juhtusin sealt ainult mööda minema.”
Sonja Modig kergitas kulme.
„Teie olete siis täiesti süütu?”
„Loomulikult!”
„Zalatšenko… Vaatame, kas ma olen teist õigesti aru saanud. Te niisiis eitate, et peksite oma tolleaegset pruuti Agneta Sofia Salanderit, Lisbeth Salanderi ema, kuigi seda uuris teie tookordne kontaktisik kapos Gunnar Björck ja juhtumit on pikalt ja laialt kajastatud salajaseks kuulutatud dokumentides?”
„Mind ei ole kunagi millegi eest süüdi mõistetud. Mulle pole isegi süüdistust esitatud. Pole minu võimuses kontrollida, millest keegi kaitsepolitsei tola oma raportites fantaseerib. Kui ma oleks olnud kahtlustatav, siis oleks nad mind ju vähemalt üle kuulanud.”
Sonja Modig oli sõnatu. Näis, nagu oleks Zalatšenko oma sidemete varjus isegi naeratanud.
„Ma tahan niisiis teha avaldust oma tütre vastu. Ta üritas mind tappa.”
Sonja Modig ohkas.
„Ma hakkan aru saama, miks Lisbeth Salander tunneb vajadust teile kirves pähe lüüa.”
Erlander köhatas.
„Vabandust, härra Bodin… Me peaksime ehk tagasi pöörduma selle juurde, mida te Ronald Niedermanni tegemistest teate?”
SONJA MODIG HELISTAS haiglakoridoris Zalatšenko palati ukse taga kriminaalinspektor Jan Bublanskile.
„Mitte midagi,” ütles ta.
„Mitte midagi?” kordas Bublanski.
„Ta esitas politseile Lisbeth Salanderi vastu avalduse raskete kehavigastuste tekitamise ja tapmiskatse kohta. Ütleb, et Stockholmi mõrvadega pole tal midagi pistmist.”
„Ja kuidas ta seda selgitab, et Lisbeth Salander Gossebergas tema krundil maha maeti?”
„Räägib, et ta oli tõbine olnud ja peaaegu terve päeva maganud. Kui Salanderit Gossebergas tulistati, siis peab see olema Ronald Niedermanni tegu.”
„Hea küll. Mida me teame?”
„Salanderit tulistati 22-kaliibrilisest brauningust. Seetõttu ta ellu jäigi. Me leidsime relva. Zalatšenko tunnistas relva omaks.”
„Ahah. Teiste sõnadega, ta teab, et me leiame relvalt tema sõrmejäljed.”
„Just nimelt. Aga ta ütleb, et nägi relva viimati oma kirjutuslaua sahtlis.”
„Seega on too suurepärane Ronald Niedermann magava Zalatšenko juurest arvatavasti relva võtnud ja Salanderit tulistanud. Suudame me vastupidist tõestada?”
Sonja Modig mõtles enne vastamist mõne sekundi.
„Ta tunneb Rootsi seadusandlust ja politsei töömeetodeid. Ta ei tunnista mitte midagi ja lükkab Niedermanni tanki. Tegelikult ma ei tea, mida me tõestada suudame. Ma palusin Erlanderil Zalatšenko riided tehnilisse ekspertiisi saata ja lasta uurida, kas seal on püssirohu jälgi, aga oletatavasti ta väidab, et tegi relvast paar päeva tagasi harjutuslaske.”
LISBETH SALANDER TUNDIS mandli ja etanooli lõhna. Tundus, nagu oleks tal alkohol suus ja ta püüdis neelata, kuid keel oli tuim ja kange. Ta püüdis silmi avada, aga ei suutnud. Ta kuulis kauguses häält, mis oleks nagu teda kõnetanud, kuid ta ei saanud sõnadest aru. Seejärel kostis hääl juba selgesti.
„Ma arvan, et ta hakkab ärkama.”
Lisbeth tundis, kuidas keegi tema laupa puudutas, ja üritas pealetükkivat kätt eemale lükata. Samal silmapilgul läbistas vasakut õlga terav valu. Ta laskis end lõdvaks.
„Kas
