lükkas kausta 1991. aasta politseijuurdluse materjalidega üle laua prokuröri ette. Ekström silmitses mõtlikult kaanel olevat salajase dokumendi templit ja toimikunumbrit, mille ta otsekohe kapo sümboolikana ära tundis. Ta lehitses ligi sajaleheküljelise paberipataka kiiresti läbi ja luges mõnda juhuslikku lõiku. Lõpuks lükkas ta paberid kõrvale.
„Asja tuleb veidi summutada, et olukord täiesti käest ära ei läheks. Lisbeth Salander pandi hullumajja kinni niisiis sellepärast, et ta üritas tappa oma isa… seda Zalatšenkot. Ja nüüd on ta isale kirvega pähe löönud. See tuleb igal juhul tapmiskatseks kvalifitseerida. Ja ta tuleb vahi alla võtta ka Magge Lundini tulistamise eest Stallarholmenil.”
„Sa võid vahi alla võtta, keda tahad, aga mina tegutseksin sinu asemel ettevaatlikult.”
„Tõuseb ju kohutav skandaal, kui kogu kapo-lugu pinnale ujub.”
Bublanski kehitas õlgu. Tema ametijuhend nägi ette kuritegude uurimist, mitte skandaalidega toimetulemist.
„See kapo lurjus, Gunnar Björck. Mida me tema rollist teame?”
„Ta on üks põhitegelasi. Diski prolapsi pärast haiguslehel ja elab hetkel Smådalaröl.”
„Hästi. Kapo koha pealt oleme esialgu vait. Praegu on tegemist politseiniku tapmise ja mitte millegi muuga. Meie ülesandeks ei ole segadust veelgi suuremaks ajada.”
„Seda on vist raske maha vaikida.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Ma saatsin Curt Svenssoni Björcki ülekuulamisele tooma.” Bublanski vaatas kella. „Ta on vist just praegu seal.”
„Mida?”
„Tegelikult kavatsesin ma iseendale Smådalaröle sõitmise lõbu lubada, aga politseiniku mõrv tuli vahele.”
„Ma ei ole andnud mingit luba Björcki vahi alla võtmiseks!”
„Seda küll. Aga see polegi vahistamine. Ma toon ta ülekuulamisele.”
„See ei meeldi mulle.”
Bublanski kummardus peaaegu usaldusliku ilmega veidi ettepoole.
„Richard… Asi on nii. Lisbeth Salander jäi juba lapsena õigussüsteemi hammasrataste vahele. Ma ei kavatse lasta sellel edasi kesta. Sa võid mind juurdluse juhi koha pealt maha võtta, aga sel juhul olen ma sunnitud kogu asja kohta üsna terava ettekande kirjutama.”
Richard Ekström oli sellise näoga, nagu ta oleks midagi haput alla neelanud.
GUNNAR BJÖRCK, HAIGUSLEHEL olev kaitsepolitsei välismaalaste osakonna juhataja asetäitja avas Smådalarö suvila ukse ja silmitses väljas seisvat tugeva kehaehituse ja blondi siilipeaga nahkjopes meest.
„Ma otsin Gunnar Björcki.”
„See olen mina.”
„Curt Svensson, lääni kriminaalpolitseist.”
Mees näitas ametitõendit.
„Jah?”
„Teil palutakse minuga Kungsholmenile politseimajja kaasa tulla, et vestelda Lisbeth Salanderi juhtumist.”
„Ee… siin peab mingi eksitus olema.”
„Mingit eksitust ei ole,” vastas Curt Svensson.
„Te ei mõista. Ma olen samuti politseinik. Ma arvan, et te peaksite asja oma ülemusega arutama.”
„Minu ülemus tahabki teiega rääkida.”
„Ma pean helistama ja …”
„Te võite helistada Kungsholmenilt.”
Ootamatult Gunnar Björck alistus.
See oli niisiis juhtunud. Ma olen sisse mässitud. Kuradi neetud Blomkvist. Neetud Salander.
„Kas ma olen vahistatud?” küsis ta.
„Hetkel mitte. Aga kui soovite, siis küllap me võime ka selle korraldada.”
„Ei… ei, muidugi ma tulen kaasa. Loomulikult tahan ma oma kolleege aidata.”
„Hästi,” ütles Curt Svensson ja astus sisse. Ta pidas Gunnar Björcki valvsalt silmas, kuni too üleriided tõi ja kohvimasina välja lülitas
KELL ÜKSTEIST HOMMIKUL meenus Mikael Blomkvistile Gosseberga sissesõidutee otsa küüni taha pargitud rendiauto, aga ta oli nii väsinud, et ei suutnud sõita seda ära tooma, veel vähem oleks ta olnud võimeline autot pikemat aega turvaliselt juhtima. Ta küsis kriminaalinspektor Marcus Erlanderilt nõu ja viimane korraldas asjad lahkesti nii, et üks Gossebergas olnud Göteborgi kriminalist tõi auto linna.
„Olgu see kompensatsiooniks selle eest, kuidas sind täna öösel koheldi.”
Mikael noogutas ja sõitis taksoga Avenüü lähedale Lorensbergsgatani City Hotelli. Ta võttis 800 krooni eest ööpäevaks üheinimesetoa, läks kohe oma tuppa ja võttis riidest lahti. Ta istus paljalt voodile, võttis jope põuetaskust Lisbeth Salanderi Tungsten T3 ja kaalus seda käes. Ta oli ikka veel imestunud, et komissar Thomas Paulsson polnud teda läbi otsides arvutit ära võtnud, kuid arvatavasti oli Paulsson eeldanud, et pihuarvuti kuulus Mikaelile, ja tegelikult polnud teda ju arestimajja viidud ega läbi otsitud. Ta mõtles natuke aega ja pani selle siis oma arvutikoti taskusse, kus ta hoidis Lisbethi CD-plaati kirjaga Bjurman, ka see oli Paulssonil kahe silma vahele jäänud. Ta teadis, et rangelt seadusepügala järgi võttes varjas ta tõendusmaterjali, aga need olid asjad, mille sattumist võõrastesse kätesse oleks Lisbeth suure tõenäosusega püüdnud vältida.
Ta pani mobiili tööle, nägi, et aku on peaaegu tühi ja pistis juhtme seina. Mikael helistas oma õele, advokaat Annika Gianninile.
„Tere, õeraas!”
„Mis sul tänaöise politseinikulooga pistmist on?” küsis õde pikema sissejuhatuseta.
Mikael selgitas juhtunut lühidalt.
„Okei. Salander on siis intensiivis.”
„Jah. Me ei tea, kui tõsised ta vigastused on, enne kui ta üles ärkab, aga tal läheb advokaati vaja.”
Annika Giannini mõtles natuke.
„Arvad sa, et ta tahab mind?”
„Arvatavasti ei taha ta üldse mingit advokaati. Ta pole selline tüüp, kes teistelt abi paluks.”
„Mulle tundub, et tal oleks vaja kriminaalasjadega tegelevat advokaati. Las ma vaatan neid dokumente, mis sul on.”
„Räägi Erika Bergeriga ja palu tema käest koopiad.”
Kohe pärast Annika Gianniniga kõne lõpetamist helistas Mikael Erika Bergerile. Mobiil ei vastanud ja selle asemel valis ta Millenniumi toimetuse telefoninumbri. Vastas Henry Cortez.
„Erika on kuskil väljas,” ütles Henry.
Mikael seletas lühidalt, mis oli juhtunud, ja palus Henry
