pead, mis nüüdseks oli juba sidemesse mähitud.
Ta tundis äkitselt omamoodi õrnust, nagu enda opereeritud patsientide puhul sageli. Kui ajalehti uskuda, siis oli Lisbeth Salander psühhopaadist massimõrvar, kuid arsti meelest nägi ta välja nagu vigaseks tulistatud varblane. Ta raputas pead ja vaatas siis doktor Frank Ellist, kes teda lõbustatult silmitses.
„Sa oled suurepärane kirurg,” ütles Ellis.
„Kas ma tohin sind hommikusöögile kutsuda?”
„Kas siin kuskil moosiga pannkooke ka saab?”
„Vahvleid saab,” vastas Anders Jonasson. „Meil kodus. Ma helistan ja hoiatan oma naist, siis võtame takso.” Ta peatus ja vaatas kella. „Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis ma vist parem ei helista.”
ADVOKAAT ANNIKA GIANNINI ärkas võpatades. Ta pööras pilgu paremale ja nägi, et kell sai kahe minuti pärast kuus. Esimene klient pidi tulema juba kell kaheksa. Ta keeras pea teisele poole ja piilus oma abikaasat Enrico Gianninit, kes rahulikult edasi magas ja parimal juhul alles kell kaheksa ärkas. Annika pilgutas mõned korrad kiiresti silmi, tõusis üles ja pani enne duši alla minemist kohvimasina käima. Ta ei kiirustanud vannitoas ja pani sealt väljudes jalga mustad püksid, selga valge kõrge kaelusega džempri ja punase jaki. Ta röstis kaks viilu saia, pani peale juustu, apelsinikeedist ja viilutatud avokaadot ning viis hommikusöögi elutuppa parajasti selleks ajaks, kui hommikutelevisioonis algasid poole seitsmesed uudised.
Naine võttis lonksu kohvi ja avas suu, et esimest suutäit võtta, kui uudiste tähtsamad teemad ette loeti.
Üks politseinik surnud, üks raskelt haavatud. Dramaatilised sündmused öösel seoses kolmikmõrvar Lisbeth Salanderi vahistamisega.
Annika ei saanud esimese hooga midagi aru ja arvas, et Lisbeth Salander oli politseiniku tapnud. Uudis oli üsna napisõnaline, kuid pikkamööda ta mõistis, et politseiniku tapmise pärast otsitakse taga hoopis meesterahvast. Tagaotsitav oli 37-aastane mees, kelle nime veel ei avaldatud. Lisbeth Salander lamas ilmselt raskelt vigastatuna Sahlgrenska haiglas Göteborgis.
Annika vahetas kanalit, kuid ei saanud sealtki toimunu osas suuremat selgust. Ta võttis mobiili ja valis oma venna Mikael Blomkvisti numbri. Kiretu hääl teatas, et telefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas. Ta tundis kerget hirmu. Mikael oli eelmisel õhtul enne Göteborgi sõitu helistanud. Ta oli olnud Lisbeth Salanderi kannul. Ja Ronald Niedermanni nimelise mõrtsuka kannul.
KUI VALGEMAKS HAKKAS MINEMA, leidis üks tähelepanelik politseinik puukuuri taga maas verejälgi. Politseikoer juhtis uurijad Gosseberga talust umbes nelisada meetrit kirde suunas metsalagendikule kaevatud augu juurde. Mikael läks kriminaalinspektor Erlanderiga kaasa. Nad uurisid leitud kohta mõtlikult. Augu ümbruses oli silmanähtavalt palju verd.
Nad leidsid ka räsitud portsigari, mida oli ilmselt kühvlina kasutatud. Erlander pani portsigari tõendite kotti ja märkis leiu. Ta võttis proove ka veriseks imbunud mullakamakatest. Vormis politseinik juhtis ta tähelepanu august mõne meetri kaugusel vedelevale ilma filtrita Pall Malli sigaretikonile. Ka see pisteti tõendite kotti ja varustati etiketiga. Mikaelile meenus, et ta oli Zalatšenko köögikapil Pall Malli pakki märganud.
Erlander vaatas taevasse ja silmitses tumedaid vihmapilvi. Öösel Göteborgis möllanud torm liikus ilmselt Nossebrost mööda lõuna suunas, kuid oli ainult aja küsimus, millal sealgi sadama hakkab. Ta pöördus teise politseiniku poole ja palus sellel augu katmiseks presenti tuua.
„Ma usun, et sul on õigus,” ütles Erlander viimaks Mikaelile. „Vereanalüüs tõenäoliselt kinnitab, et Lisbeth Salander oli siin ja ma oletan, et portsigarilt leiame ka tema sõrmejäljed. Teda tulistati ja ta maeti maha, aga nähtavasti õnnestus tal mingil moel ellu jääda ja ennast välja kaevata ja…”
„… ja ta läks talusse tagasi ja lõi Zalatšenkot kirvega pähe,” lõpetas Mikael. „Ta on võrdlemisi visa tüüp.”
„Aga kuidas kurat ta Niedermannist jagu sai?”
Mikael kehitas õlgu. See oli tema jaoks täpselt sama arusaamatu.
2. peatükk
SONJA MODIG JA Jerker Holmberg saabusid Göteborgi jaama veidi pärast kella kaheksat hommikul. Bublanski oli helistanud ja uued juhtnöörid andnud: Gossebergasse polnud neil vaja sõita, selle asemel pidid nad võtma takso ja minema Nya Ullevisse Ernst Fontelli väljakule politseimajja, kus asus Lääne-Götalandi kriminaalpolitsei keskus. Nad ootasid peaaegu tund aega, enne kui kriminaalinspektor Erlander koos Mikael Blomkvistiga kohale jõudis. Mikael tervitas juba varasemast tuttavat Sonja Modigit ja kätles Jerker Holmbergiga. Seejärel liitus nendega Erlanderi kolleeg, kes kandis ette Ronald Niedermanni tagaotsimise käigust. Raport oli lühike.
„Jälitusgruppi juhib lääni kriminaalpolitsei. Loomulikult on antud ka üleriigiline häire. Politseiauto leidsime hommikul kell kuus Alingsåsist. Seal praegu jäljed katkevad. Kahtlustame, et ta on autot vahetanud, aga esialgu pole ühtegi avaldust autovarguse kohta tehtud.”
„Ajakirjandus?” küsis Modig ja vaatas vabandavalt Mikael Blomkvisti poole.
„Tegemist on politseiniku tapmisega, nii et meedia töötab täistuuridel. Kell kümme anname pressikonverentsi.”
„Kas on teateid Lisbeth Salanderi seisundi kohta?” küsis Mikael. Imelikul kombel jättis kõik Niedermanni tagaotsimist puudutav teda täiesti külmaks.
„Teda opereeriti öösel. Nad võtsid tal kuuli peast välja ja ta pole veel narkoosist ärganud.”
„Mis prognoosi arstid on andnud?”
„Nii palju, kui ma aru saan, ei osata enne tema ärkamist midagi täpsemat öelda. Aga opereerinud arst ütleb, et ellujäämislootus on päris suur ja komplikatsioone ei teki.”
„Ja Zalatšenko?” uuris Mikael.
„Kes?” küsis Erlanderi kolleeg, kes polnud kogu loo keeruliste detailidega veel kursis.
„Karl Axel Bodin.”
„Ah tema. Jah, teda opereeriti samuti öösel. Tal oli kole kirvejälg näos ja teine allpool põlve. Ta on raskelt vigastatud, aga elu pole ohus.”
Mikael noogutas.
„Sa oled väsinud moega,” sõnas Sonja Modig.
„Kujutan ette. Mul läheb kolmas ööpäev peaaegu magamata.”
„Nossebrost siia sõites tukkus ta tegelikult natuke autos,” ütles Erlander.
„Jaksad sa kogu loo algusest peale uuesti üle rääkida?” küsis Holmberg. „Praegu tundub, et seis on 3:0 eradetektiivide kasuks.”
Mikael naeratas väsinult.
„Mul oleks hea meel, kui ma oleksin seda lauset Bublanski suust kuulnud,” ütles ta.
Nad läksid politseimaja kohvikusse hommikust sööma. Poole tunni jooksul selgitas Mikael samm-sammult, kuidas ta Zalatšenkoga seotud loo kildhaaval kokku oli pannud. Kui ta lõpetas, istusid politseinikud mõnda aega vaikides.
„Sinu jutus on mõned lüngad,” ütles lõpuks Jerker Holmberg.
„Arvata võib,” vastas Mikael.
