kui ma lõpuks selgusele sain, kus ta ennast peidab. Tema omakorda oli selle arvatavasti saanud advokaat Nils Bjurmani suvilast.”
„Sa leidsid niisiis Lisbeth Salanderi peidupaiga?” küsis Sonja Modig.
Mikael noogutas.
„Ja edasi?”
„Selle aadressi peate ise välja uurima. Lisbeth on salajase aadressi hankimiseks suurt vaeva näinud ja ma ei kavatse seda välja lobiseda.”
Modig ja Holmberg tõmbusid veidi tusaseks.
„Mikael… Tegemist on ikkagi mõrvajuurdlusega,” ütles Sonja Modig.
„Ja sina ei ole ikka veel õieti aru saanud, et Lisbeth Salander on süütu ja politsei on ennekuulmatul viisil tema eraellu sekkunud. Lesbiliste satanistide jõuk – kust te kõik sihukesed asjad võtate? Kui ta ise tahab rääkida, kus ta elab, siis ta kindlasti seda ka teeb.”
„Aga mina ei saa hoopis ühest teisest asjast aru,” sekkus Holmberg. „Kuidas Bjurman üleüldse selle looga seotud on? Sa ütled, et kõik saigi just nimelt temast alguse, kui ta Zalatšenkoga kontakti võttis ja palus Salanderi ära tappa… Aga miks ta oleks pidanud seda tegema?”
Mikael kõhkles pikalt.
„Minu oletus on, et ta palkas Zalatšenko Lisbeth Salanderit ära koristama. Plaan oli, et Lisbeth viiakse sellesse Nykvarni laohoonesse.”
„Mees oli tema eestkostja. Mis motiiv võis tal olla tüdruku jalust ära koristamiseks?”
„See on keeruline jutt.”
„Selgita siis!”
„Tal oli kuradi hea motiiv. Ta tegi midagi, mida Lisbeth teadis. Tüdruk seadis ohtu kogu tema tuleviku ja heaolu.”
„Mida ta siis teinud oli?”
„Ma arvan, et on kõige parem, kui Lisbeth ise seda seletab.”
Ta vaatas Holmbergile silma.
„Las ma oletan,” ütles Sonja Modig. „Bjurman tegi midagi oma kaitsealusele.”
Mikael noogutas.
„Võin ma oletada, et tegemist oli mingisuguse seksuaalse ahistamisega?”
Mikael kehitas õlgu ega kommenteerinud.
„Sa ei tea midagi Bjurmani tätoveeritud kõhust?”
„Tätoveeritud?” „Amatöörlikult üle terve kõhu tätoveeritud sõnum… Ma olen sadistlik siga, lurjus ja vägistaja. Me oleme tükk aega mõistatanud, mida see tähendab.”
Mikael hakkas järsku südamest naerma.
„Mis nüüd?”
„Ma olen tihti mõelnud, mida Lisbeth kättemaksuks tegi. Aga teate mis… Sellest asjast ei taha ma teiega rohkem rääkida, samadel põhjustel, mis ma enne ütlesin. Küsimus on tema eraelu puutumatuses. Ta on ohver. Tema otsustab, mida ta teile rääkida tahab. Sorry.”
Ta oli peaaegu andeks paluva näoga.
„Vägistamiste kohta tuleb politseile avaldus teha,” ütles Sonja Modig.
„Nõus. Aga kõne all olev vägistamine toimus kaks aastat tagasi ja Lisbeth ei ole asjast veel senini politseiga rääkinud. Mis tähendab, et ta ei kavatsegi seda teha. Ma võin risti vastupidisel seisukohal olla, aga otsustaja on ju ikkagi tema. Pealegi…”
„Jah?”
„Tal pole erilist põhjust politseid usaldada. Kui ta viimati üritas politseile seletada, milline siga Zalatšenko on, pisteti ta hullumajja.”
EELUURIMISE JUHIL RICHARD EKSTRÖMIL oli veidi õõnes tunne, kui ta reede hommikul enne üheksat palus juurdlusrühma juhil Jan Bublanskil oma kabinetis istet võtta. Ekström kohendas prille ja silus korralikult pöetud lühikest habet. Olukord tundus kaootiline ja ohtlik. Terve kuu oli ta juhtinud Lisbeth Salanderi tagaotsimisega tegelevat eeluurimist. Ta oli pikalt ja laialt seletanud, et tegemist oli vaimuhaige ja ohtliku psühhopaadiga. Edu tagamiseks tulevasel kohtuprotsessil oli ta endale soodsat infot lekitanud. Kõik paistis nii hästi edenevat.
Tema meelest polnud mingit kahtlust, et Lisbeth Salander oli kolmikmõrvar ja kohtuprotsessist tuleb kerge võit – demonstratsioonesinemine tema endaga peaosas. Siis hakkas kõik viltu minema ja ootamatult oli tal kaela peal hoopis teine mõrvar ning lõputuna näiv kaos. Neetud Salander.
„Oleme alles supi sisse sattunud,” ütles ta. „Mis sa hommiku jooksul teada oled saanud?”
„Ronald Niedermann on kuulutatud üle riigi tagaotsitavaks, aga ta on endiselt vabaduses. Hetkel otsitakse teda ainult politseinik Gunnar Anderssoni tapmise pärast, aga ma arvan, et me peaksime ta tagaotsitavaks kuulutama ka kolmes Stockholmi mõrvas kahtlustatavana. Võib-olla võiksid sa pressikonverentsi korraldada.”
Bublanski mainis pressikonverentsi puhtast kiusust. Ta teadis, et Ekström vihkab pressikonverentse.
„Ma arvan, et sellega me praegu veel ootame,” vastas Ekström kiiresti.
Bublanski varjas hoolega oma naeratust.
„Esmajoones on see ju ikkagi Göteborgi politsei asi,” täpsustas Ekström.
„Nojah, Sonja Modig ja Jerker Holmberg on praegu Göteborgis ning on seal koostööd alustanud…”
„Pressikonverentsiga ootame, kuni meil on rohkem infot,” katkestas Ekström teraval toonil. „Ma tahan teada, kui kindel sa ikkagi oled, et Niedermann on tõepoolest Stockholmi mõrvadega seotud.”
„Politseinikuna olen ma selles veendunud. Tõendamise osas on kehvemad lood. Meil pole tunnistajaid ja tehniline tõestus pole samuti hea. Svavelsjö MC tegelased Magge Lundin ja Sonny Nieminen keelduvad rääkimast ja teevad näo, et nad pole Niedermannist kunagi kuulnudki. Politseinik Gunnar Anderssoni tapmise eest läheb ta aga kindlasti kinni.”
„Just nimelt,” ütles Ekström. „Hetkel on huvipakkuvaks teemaks politseiniku tapmine. Aga ütle… kas miski viitab sellele, et Salander oli mõrvadega siiski mingil viisil seotud? Kas on mõeldav, et tema ja Niedermann on need koos toime pannud?”
„Ma kahtlen selles. Ja sinu asemel ma seda teooriat avalikult ei levitaks.”
„Aga mis tal siis ikkagi selle looga tegemist on?”
„See on äärmiselt keeruline lugu. Nagu Mikael Blomkvist algusest peale rääkis, on põhitegelaseks Zala-nimeline tüüp… Aleksander Zalatšenko.”
Mikael Blomkvisti nime kuuldes võpatas prokurör Ekström silmanähtavalt.
„Zala on külma sõja ajal ära hüpanud ja ilma igasuguse südametunnistuseta Vene palgamõrtsukas,” jätkas Bublanski. „Ta tuli siia 1970ndatel ja Lisbeth Salander on ta tütar. Meest on oma tiiva all hoidnud kaitsepolitsei, kes tema kuriteod kinni mätsis. Üks kapo politseinik kandis hoolt ka selle eest, et Lisbeth Salander pandi 13-aastaselt lastepsühhi kinni, kui ta ähvardas Zalatšenko saladuse paljastada.”
„Saad ju aru, et see kõik on veidi raskesti usutav. Vaevalt me selle looga avalikkuse
