kõrva ääres. Ma olen praegu teel Kungsholmenile ja üritan selgust saada, mis toimub. Hoiame telefoni teel kontakti.”
Sonja Modig vaatas veel kord kella. Siis tellis ta takso ja läks minutiks duši alla. Ta pesi hambad, lükkas kammiga läbi juuste, tõmbas jalga mustad pikad püksid, pani selga musta sviitri ja halli jaki. Ta pistis ametirelva õlakotti ja võttis kapist tumepunase nahkjope. Seejärel raputas ta oma mehele elu sisse ja ütles, kuhu ta läheb, ning et mees peab hommikul üksi lastega hakkama saama. Sonja avas välisukse samal hetkel, kui takso maja ees peatus.
Kolleegi, kriminaalinspektor Jerker Holmbergi polnud vaja otsida. Ta oletas, et mees istub restoranvagunis, ja seal ta oligi. Jerker oli juba ka talle võileiva ja kohvi valmis ostnud. Nad istusid viis minutit vaikides ja sõid. Viimaks lükkas Jerker kohvitassi eemale.
„Peaks võib-olla ametit vahetama,” ütles ta.
HOMMIKUL KELL NELI saabus Gossebergasse lõpuks kriminaalinspektor Marcus Erlander Göteborgi politseist ja võttis juhtimise rängalt koormatud Thomas Paulssoni käest üle. Erlander oli ümarik hallipäine 50-ndates mees. Ühe esimese sammuna vabastas ta Mikael Blomkvisti käeraudadest, pakkus talle saiakesi ja termosest kohvi. Nad istusid elutuppa vestlema.
„Ma rääkisin Bublanskiga Stockholmist,” ütles Erlander. „Me tunneme teineteist juba pikki aastaid. Me mõlemad vabandame Paulssoni pärast.”
„Tal õnnestus lasta täna öösel üks politseinik maha lüüa,” vastas Mikael.
Erlander noogutas. „Ma tundsin Gunnar Anderssoni isiklikult. Ta töötas enne Trollhättanisse ülekolimist Göteborgis. Tal on kolmeaastane tütar.”
„Tunnen kaasa. Ma üritasin hoiatada…”
Erlander noogutas taas.
„Ma sain aru. Sa tõstsid häält ja sellepärast pandi sind raudu. See olid sina, kes Wennerströmi pulbriks tegi. Bublanski ütleb, et sa oled kuradi jultunud ajakirjanik ja agar eradetektiiv, aga sa ilmselt tead, millest räägid. Võiksid sa mind asjadega kurssi viia?”
„Siin on lahendus mõrvadele, mille ohvrid on minu sõbrad Dag Svensson ja Mia Bergman ning üks kolmas isik, kes ei olnud minu sõber, Lisbeth Salanderi eestkostja advokaat Nils Bjurman.”
Erlander noogutas.
„Nagu sa tead, on politsei Lisbeth Salanderit lihavõtetest saadik taga otsinud. Teda on kahtlustatud kolmikmõrvas. Kõigepealt pead sa teadma, et Lisbeth Salander pole nendes mõrvades süüdi. Ta on siin loos omamoodi ohver.”
„Mul ei ole Salanderi-asjaga vähimatki pistmist, aga pärast kõike ajakirjanduses ilmunut on veidi raske uskuda, et ta on täiesti süütu.”
„Aga see on ikkagi tõsi. Ta on süütu. Punkt. Tegelik mõrvar on Ronald Niedermann, kes tappis täna öösel ka sinu kolleegi Gunnar Anderssoni. Ta töötab Karl Axel Bodini heaks.”
„Siis selle Bodini heaks, kes on Sahlgrenska haiglas, kirves peas?”
„No otseses mõttes pole tal enam kirvest peas. Ma oletan, et Lisbeth võttis ta rajalt maha. Mehe õige nimi on Aleksander Zalatšenko. Ta on Lisbethi isa ja Vene sõjaväeluure endine palgamõrvar. 1970-ndatel hüppas ta ära ja töötas kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni kapo heaks. Pärast seda on ta olnud vabakutseline gangster.”
Erlander silmitses mõtlikult enda vastas diivanil istuvat kuju. Mikael Blomkvisti nägu oli higine, kuigi ta tundus külmetavat ja oli ilmselt surmväsinud. Kuni sinnamaani oli mees kõnelnud arukalt ja loogiliselt, kuid komissar Thomas Paulsson, kelle juttu Erlander küll kuigi tõsiselt ei võtnud, oli hoiatanud, et Blomkvist sonib mingitest Vene agentidest ja Saksa palgamõrvaritest, ning see polnud Rootsi kriminaalpolitsei jaoks just igapäevane asi. Blomkvist oli oma looga jõudnud ilmselt sellesse punkti, mida Paulsson keeldus uskumast. Kuid Nossebro tee ääres kraavis oli üks surnud ja üks raskelt vigastatud politseinik ning Erlander oli valmis kuulama. Ometi ei saanud ta sinna midagi parata, et ta hääl reetis teatud umbusku.
„Ahah. Vene agent.”
Blomkvist naeratas jõuetult, olles ilmselt samuti teadlik, kui uskumatuna tema lugu kõlab.
„Endine Vene agent. Ma võin kõiki oma väiteid tõestada.”
„Räägi edasi.”
„Zalatšenko oli seitsmekümnendatel tippspioon. Ta hüppas ära ja kapo andis talle varjupaika. Niipalju kui ma aru saan, polnud see Nõukogude Liidu lagunemise järellainetuses sugugi ebatavaline.”
„Nii.”
„Nagu juba öeldud: ma ei tea küll täpselt, mis siin täna öösel juhtus, aga Lisbeth on jälitanud oma isa, keda ta pole viisteist aastat näinud. Mees peksis ta ema nii rängalt, et ema selle tagajärjel hiljem suri. Ta üritas ka Lisbethi tappa ja ta on Ronald Niedermanni kaudu Dag Svenssoni ja Mia Bergmani mõrvade taga. Peale selle on tema hingel ka Lisbethi sõbranna Miriam Wu röövimine – Paolo Roberto kurikuulus poksimatš Nykvarnis.”
„Kui Lisbeth Salander lõi oma isa kirvega pähe, siis pole ta ju nii süütuke midagi.”
„Lisbeth Salanderi kehas on kolm kuulihaava. Ma usun, et niisugusel puhul võib rääkida enesekaitsest. Ainult et…”
„Jah?”
„Lisbeth oli must ja savine, juuksedki olid nagu mudakäkk. Riided olid seestpoolt liiva täis. Jäi mulje, nagu ta oleks olnud maha maetud. Ja Niedermannil on ilmselt mõningane harjumus inimesi matta. Södertälje politsei on leidnud Nykvarni lähedal Svavelsjö MC-le kuuluva laohoone juures kaks hauda.”
„Tegelikult kolm. Nad leidsid eile hilisõhtul veel kolmandagi haua. Aga kui Lisbeth Salander on kuuli saanud ja maha maetud – mida ta siis üldse veel maa peal teeb ja kirvega vehib?”
„Ma ei tea, mis siin juhtus, aga Lisbethil on eriline võime oma jõudu mobiliseerida. Ma üritasin Paulssoni veenda, et ta jälituskoerad kohale tooks.”
„Need on teel.”
„Hästi.”
„Paulsson võttis su solvamise eest vahi alla.”
„Vaidlen vastu. Ma nimetasin teda idioodiks, mõttetuks meheks ja käpardiks. Ükski neist epiteetidest ei ole praeguses kontekstis solvav.”
„Hmm. Aga sind võeti vahi alla ka ebaseadusliku relva omamise eest.”
„Ma tegin vea ja üritasin üht relva talle üle anda. Üldiselt ma ei taha sellest asjast enne rääkida, kui olen oma advokaadiga nõu pidanud.”
„Okei. Jätame selle kõrvale. Meil on vaja tõsisematest asjadest rääkida. Mida sa sellest Niedermannist tead?”
„Ta on mõrtsukas. Midagi on tema juures valesti, ta on üle kahe meetri pikk ja näeb välja nagu tank. Küsi Paolo Roberto käest, kes temaga poksis. Mehel on congenital analgesia. See on haigus, mille puhul närvilõpmed ei anna impulsse edasi ja ta ei tunne selle tõttu mingit valu. Ta on sakslane, sündinud Hamburgis ja oli teismelisena skinhead. Vabaduses olles on ta eluohtlik.”
„On sul mingit aimu, kuhu ta põgeneda võis?”
„Ei. Ma tean ainult, et panin ta äratoomiseks valmis, enne kui Trollhättani käpard juhtimise üle võttis.”
