nelikümmend tuhat aastat vana. Mollose jutu järgi viissada tuhat aastat.
Mida loevad siis kolm päeva, küsin ma teilt?” Kuigi terrassil oli kümmekond vaba lauda, istus Leo nende juurde. „Telli mulle peekritäis Lehissaare kuldset, Hüpikkonn, ja siis ehk ei räägi ma oma isale sinu toostist. Õnn pööras mulle „Ruudulise Ohu” mängulauas selja ja ma kulutasin oma viimase hõbemündi õhtusöögile. Piimapõrsas ploomikastmes, täidiseks kastanid ja valged trühvlid. Sööma ju peab. Mida teie sõite, poisid?”
„Lammast,” pomises Mollander. Ta ei tundunud selle üle kuigi vaimustatud olevat. „Me võtsime kamba peale hautatud lambakoiva.”
„Kindlasti saite hea kõhutäie.” Leo pöördus Allerase poole. „Üliku poeg peaks olema helde käega, Sfinks. Sa vist said endale vasklüli. Ma jooksin selle terviseks.”
Alleras naeratas talle vastu. „Ma kostitan ainult oma sõpru. Ja nagu ma sulle varem olen öelnud, pole ma ülikupoeg. Mu ema oli kaubitseja.”
Leo pähkelpruunid silmad läikisid joodud veinist ja õelusest. „Su ema oli ahv Suvesaartelt. Dornlased kepivad kõike, millel on pilu hargivahes. Ära sellest solvu. Sa oled küll pruun nagu pähkel, aga sa vähemalt pesed ennast. Mitte nii nagu meie pugalik seakarjus.” Ta viipas Pate’i poole.
Kui ma talle kannuga vastu suud virutaksin, võiksin tal pooled hambad välja lüüa, mõtles Pate. Seakarjus Pugalik Pate oli tuhande riivatu loo peakangelane: heasüdamlik kõlupäine molkus, kes oskas alati üle trumbata paksud isandad, kõrgid rüütlid ja upsakad seitsmikud, kes teda kimbutasid. Mingil moel osutus tema rumalus hoopis lihtsaks kavaluseks; kõik need lood lõppesid sellega, et Pugalik Pate tõusis mõne isanda aujärjele või magas mõne rüütli tütrega. Kuid need olid muinaslood. Päriselus ei käinud seakarjuste käsi kunagi nii hästi. Pate mõtles vahel, et ta ema ei sallinud vist teda, kui talle sellise nime pani.
Naeratus oli Allerase näolt kadunud. „Sa palud nüüd vabandust.”
„Kas tõesti?” küsis Leo. „Kuidas ma saan, kui mu kurk on nii kuiv…”
„Sa häbistad iga oma sõnaga oma koda,” ütles Alleras. „Sa häbistad Tsitadelli sellega, et kuulud meie hulka.”
„Ma tean. Telli mulle siis veini, et ma saaksin oma häbi sellesse uputada.”
„Ma tahaks sul keele koos kidaga suust välja rebida,” ütles Mollander.
„Tõesti? Kuidas ma siis saaksin teile lohedest rääkida?” Leo kehitas uuesti õlgu. „Segavereline rääkis õigust. Hullu Kuninga tütar on elus ja ta haudus endale välja kolm lohet.”
„Kolm?” küsis Roone jahmunult.
Leo patsutas tema kätt. „Rohkem kui kaks ja vähem kui neli. Sinu asemel ei kipuks ma oma kuldset lüli veel sepistama.”
„Jäta ta rahule,” hoiatas Mollander.
„Hüpikkonn on nii õilis. Sinu tahtmine sündigu. Kõik mehed kõigilt laevadelt, mis seilasid Qarthist kolmesaja penikoorma läheduses, kõnelevad nendest lohedest. Mõned kinnitavad isegi, et nägid neid. Ja Maag kaldub neid uskuma.”
Armen ajas huuled halvustavalt prunti. „Marwyni mõistus on segi. Ülemmeister Perestan oleks esimene, kes nii ütleks.”
„Ülemmeister Ryam ütleb ka nii,” lisas Roone.
Leo haigutas. „Meri on märg, päike on soe ja metsloomad ei salli mastifit.”
Tal on igaühe jaoks pilkenimi olemas, mõtles Pate, kuigi ta ei saanud eitada, et Marwyn nägi välja rohkem mastifi kui meistri moodi. Nagu tahaks ta sind pureda. Maag erines teistest meistritest. Räägiti, et ta käib läbi hoorade ja rändvõluritega, kõneleb karvaste ibbenlaste ja pigimustade suvesaarlastega nende enda keeles ja toob meremeeste väikestes sadamatemplites ohvreid veidratele jumalatele. Kuulu järgi olevat teda nähtud põrandaalustes urgastes ja pordumajades sehkendamas veiderdajate, lauljate, sõjasulaste ja koguni kerjustega. Mõned sosistasid isegi, et ta olevat kord rusikatega ühe mehe tapnud.
Kui Marwyn oli kaheksa aastat idas kaugeid maid kaardistanud, iidseid raamatuid otsinud ning sortside ja varjusidujate tarkusi õppinud ja seejärel Muinaslinna naasis, hakkas Vaellyn Vihasuu teda hüüdma „Maag Marwyniks”. See nimi sai Vaellyni suureks meelehärmiks tuntuks kogu Muinaslinnas. „Jäta loitsud ja palved preestrite ja seitsmikute hooleks ja kasuta oma mõistust selleks, et õppida tõdesid, milles võib kindel olla,”
oli ülemmeister Ryam kord Pate’ile soovitanud, kuid Ryami sõrmus ja sau ja mask olid kollasest kullast ja tema meistriketis puudus valüüria terasest lüli.
Armen heitis Laisa Leo poole üleoleva pilgu. Tema ninagi oli üleolev – pikk ja kitsas ja terav. „Peameister Marwyn usub paljudesse veidratesse asjadesse,” ütles ta, „aga tal pole lohede kohta rohkem tõendeid kui Mollanderil. Ainult meremeeste jutud.”
„Sa eksid,” sõnas Leo. „Maagi kambris põleb klaasist küünal.”
Tõrvikuvalgele terrassile sigines vaikus. Armen ohkas ja vangutas pead.
Mollander hakkas naerma. Sfinks puuris Leod oma suurte mustade silmadega. Roone oli hämmelduses.
Pate oli klaasist küünalde kohta kuulnud, kuigi ta polnud ühtegi põlemas näinud. Need olid Tsitadelli kõige halvemini varjatud saladus. Kuulu järgi toodi need Muinaslinna Valüüriast tuhat aastat enne Hukku. Pate oli kuulnud, et neid oli neli; üks oli roheline ja kolm mustad ja kõik need olid pikad ja keerdus.
„Mis need klaasist küünlad on?” küsis Roone.
Armen Meistrisell köhatas hääle puhtaks. ”Ööl enne oma tõotuse andmist peab meistrisell hauakambris vahti pidama. Talle ei anta laternat ega tõrvikut ega lampi ega pirde… ainult obsidiaanist küünal. Kui ta seda põlema ei saa, peab ta öö pimeduses veetma. Mõned üritavad seda põlema saada – rumalad ja põikpäised ja need, kes on neid niinimetatud kõrgemaid saladusi uurinud. Tihti lõikavad nad endale sõrme, sest nende küünalde servad olevat teravad kui habemenuga. Siis peavad nad veriste kätega koitu ootama ja oma nurjumist seedima. Arukamad mehed heidavad lihtsalt magama või veedavad öö palvetades, kuid igal aastal leidub mõni, kes ikka katset teeb.”
„Jah.” Ka Pate oli neid lugusid kuulnud. „Aga mis kasu on küünlast, mis valgust ei anna?”
„See on õppetund,” vastas Armen, „viimane õppetund, mis tuleb läbi teha, enne kui me oma meistriketid kaela riputame. Klaasist küünla mõte on väljendada tõde ja teadmisi, mis on ainukordsed ja ilusad ja haprad asjad. Sellele on antud küünla kuju selleks, et meile meenutada, et meister peab heitma valgust kõikjal, kus ta teenib, ja see on terav selleks, et meile meenutada, et teadmine võib olla ohtlik. Tarkus võib targad mehed kõrgiks muuta, kuid meister peab jääma alandlikuks. Klaasist küünal tuletab meile ka seda meelde. Ka pärast seda, kui meister on oma vande andnud ja keti kaela pannud ja laia ilma teenima läinud, meenutab ta oma vahikorda pimeduses ja peab meeles, et ükski tema katse ei pannud küünalt põlema… sest mõned asjad ei ole isegi teadmiste abil võimalikud.”
Laisk Leo pahvatas naerma. „Pole võimalikud sinu jaoks, tahtsid sa öelda. Ma nägin oma silmaga, et see küünal põles.”
„Ma ei kahtle, et sa nägid, kuidas mingi küünal põles,” ütles Armen.
„Ehk oli see mustast
