ei põle.”
„Loheklaas,” ütles Pate. „Lihtrahvas nimetab seda loheklaasiks.” Millegipärast tundus see tähtis.
„Seda küll,” sõnas Alleras Sfinks mõtlikult, „ja kui maailmas leidub taas lohesid…”
„Lohesid ja veel jõledamaid olevusi,” ütles Leo. „Hallid lambad sulgesid silmad, mastif aga näeb tõtt. Muistsed jõud virguvad. Varjud lähevad liikvele. Peagi jõuab kätte imede ja õuduste ajastu, jumalate ja kangelaste ajastu.” Ta sirutas ennast ja naeratas oma laiska naeratust. „Minu meelest võiks selle peale ühe ringi tellida.”
„Me oleme juba küllalt joonud,” kostis Armen. „Hommik jõuab kätte kiiremini kui meile meeldiks ja peameister Ebrose räägib siis uriini omadustest. Need, kes tahavad endale hõbelüli sepistada, peaksid tema juttu kindlasti kuulama.”
„Kui tahate kust mekkida, siis laske aga käia,” ütles Leo. „Mulle endale on Lehissaare kuldne küll rohkem mokkamööda.”
„Kui ma pean valima kuse ja sinu vahel, siis joon ma parem kust.” Mollander ajas ennast laua tagant püsti. „Läki, Roone.”
Sfinks sirutas käe oma vibutupe järele. „On mulgi aeg voodisse heita. Küllap näen ma unes lohesid ja klaasist küünlaid.”
„Lähete kõik ära?” Leo kehitas õlgu. „Noh, Rosey jääb ju siia. Võib-olla äratan ma meie väikese musirulli üles ja teen temast naise.”
Alleras märkas ilmet Pate’i näol. „Kui tal pole vaskmünti veini jaoks, siis pole tal kindlasti kuldraha tüdruku jaoks.”
„Jah,” nõustus Mollander. „Ja pealegi peab selleks mees olema, et kedagi naiseks teha. Tule kaasa, Pate. Vana Walgrave ärkab päevatõusu ajal. Tal on vaja, et sa ta kemmergusse aitaksid.”
Kui ta täna ikka mäletab, kes ma olen. Ülemmeister Walgrave tegi hõlpsasti vahet kaarnate vahel, kuid inimestega olid tal lugu märksa kehvem. Mõnel päeval pidas ta Pate’i ilmselt kellekski Cresseniks. „Ma praegu ei tule,” ütles Pate oma sõpradele. „Ma jään veel veidikeseks siia.” Polnud veel õieti koitma hakanud. Alkeemik võis veel tulla ja Pate kavatses selleks puhuks kohal olla.
„Kuidas arvad,” sõnas Armen. Alleras heitis Pate’ile pika pilgu, riputas siis vibu oma haprale õlale ja läks teiste kannul silla poole. Mollander oli nii purjus, et pidi minnes püsti püsimiseks käega Roone’i õlale toetuma.
Linnulennult polnud Tsitadell kuigi kaugel, kuid keegi neist ei olnud lind ja Muinaslinn oli tõeline labürint, mis kubises kangialustest ja risti-rästi kulgevatest majadevahelistest käikudest ja kitsastest loogelistest tänavatest. „Ettevaatust,” kuulis Pate Armeni sõnu, kui nelik jõeuttu kadus, „öö on niiske ja munakivid on libedad.”
Kui nad olid läinud, kiikas Laisk Leo mornilt üle laua Pate’i poole. „Kurb lugu. Sfinks, kelle kukkur pakatab hõbedast, tegi minekut ja jättis mu seakarjus Pugalik Pate’i seltsi.” Ta ringutas ja haigutas. „Tea, mida meie armas väike Rosey teeb?”
„Ta magab,” vastas Pate napilt.
„Vean kihla, et alasti.” Leo irvitas. „Mis sa arvad, kas ta on tõesti kuldmünti väärt? Pean selle vist ühel päeval selgeks tegema.”
Pate ei hakanud targu sellele midagi vastama.
Leo ei oodanudki vastust. „Kui ma olen plikalt süütuse võtnud, siis peaks tema hind nii palju langema, et ka seakarjused võivad teda saada.
Sa peaksid mulle tänulik olema.”
Ma peaksin su maha lööma, mõtles Pate, kuid ta polnud kaugeltki nii purjus, et oma elust lahti öelda. Leo oli õppinud relvadega ümber käima ja võis kõrilõikaja pussi ja pistoda teadupärast surmatoovalt kasutada. Ja kui Pate’il olekski õnnestunud ta tappa, oleks ta ka ise peast ilma jäänud. Temal oli vaid üks nimi, Leol aga kaks ja see teine nimi oli Tyrell. Ser Moryn Tyrell, Muinaslinna linnaväe ülem, oli Leo isa. Mace Tyrell, Mägiaia Isand ja Lõuna Valdjas, oli Leo nõbu. Ja Muinaslinna Vanamees, Pikktorni isand Leyton, kelle paljude tiitlite seas oli ka „Tsitadelli Kaitsja”, oli Tyrellide koja vannutatud vasall. Ära tee väljagi, ütles Pate mõttes endale. Ta ütleb kõike seda vaid selleks, et mind solvata.
Idakaares lõi udu helendama. Koit, mõistis Pate. Koit on käes ja alkeemik ei tulnud. Ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Kas ma olen ikkagi varas, kui ma need asjad tagasi panen ja keegi teada ei saa? Ta ei osanud sellele küsimusele vastata, nii nagu ta ei olnud omal ajal osanud vastata ka Ebrose’i ja Vaellyni küsimustele.
Kui ta ennast pingilt üles ajas ja püsti tõusis, lõi hirmkange siider talle korraga pähe. Ta oli sunnitud käega lauale toetuma, et tasakaalu säilitada. „Jäta Rosey rahule,” sõnas ta hüvastijätuks. „Jäta ta heaga rahule, muidu ma tapan su.”
Laisk Leo heitis juuksekihara silma kohalt tagasi. „Mina seakarjustega kahevõitlust ei pea. Mine ära.”
Pate pöördus ja läks üle terrassi. Tema kontsad klõbisesid vana silla luitunud plankudel. Kui ta üle silla jõudis, lõi idataevas juba roosatama. Maailm on lai, mõtles ta. Kui ma selle eesli ära ostaksin, võiksin ma ikkagi mööda Seitsme Kuningriigi maanteid ja kõrvalteid rännata, lihtrahvast kaanidega ravida ja nende juustest tingusid noppida. Ma võiksin ennast mõnele laevale munsterdada, sõudjaks hakata ja sõita Qarthi Nefriitvärava juures, et neid kuramuse lohesid oma silmaga näha. Ma ei pea vana Walgrave’i ja kaarnate juurde tagasi minema.
Kuid millegipärast võtsid ta jalad suuna Tsitadelli poole.
Kui esimene päikesekiir idas pilvedest läbi tungis, hakkasid taamal sadamas helisema Meremehe Seitsmekoja hommikukellad. Hetke pärast lõi kaasa Isanda Seitsmekoda, siis oma aia sügavusse peitunud Seitse Pühakoda teisel pool Mesiveini, ja lõpuks ka Särav Seitsmekoda, mis oli olnud Ülemseitsmiku asupaigaks tuhat aastat enne seda, kui Aegon Kuningalinna all randus. See oli vägev muusika. Kuigi mitte nii kaunis nagu ühe väikese ööbiku oma.
Ta kuulis läbi kellahelina ka laulu. Igal hommikul aoajal kogunesid punased preestrid oma tagasihoidliku sadamasilla-äärse templi juurde päikest tervitama. Sest öö on pime ja täis koledusi. Pate oli sadu kordi kuulnud, kuidas nad neid sõnu hüüdsid ja palusid oma jumalalt R’hllorilt, et ta päästaks nad pimedusest. Talle endale piisas Seitsmest täiesti, kuid ta oli kuulnud, et Stannis Baratheon kummardas nüüd oma jumalat öölõkete ääres ja oli pannud oma lippudele kroonhirve asemel R’hllori leegitseva südame. Kui tema peaks Raudtroonile tõusma, siis peame me kõik punaste preestrite laulu sõnad pähe õppima, mõtles Pate, kuid see polnud tõenäoline. Tywin Lannister oli Stannise ja R’hllori Kärejõel purustanud ja võis uskuda, et ta teeb neile varsti lõpu ja laseb Baratheonide soost trooninõudleja pea Kuningalinna värava kohal teibasse ajada.
Öine udu hajus ja Muinaslinn Pate’i ümber ilmus nähtavale, kerkides koidueelsest hämarusest esile nagu kummitus. Pate polnud kunagi Kuningalinna näinud, kuid ta teadis, et see oli vitstest ja savist punutud majade linn, poriste tänavate, õlgkatuste ja puust lobudike rägastik. Muinaslinn oli ehitatud kivist ja kõik selle tänavad – ka kõige viletsamad umbsopid – olid munakividega sillutatud. Linn oli kõige ilusam just koidu ajal. Mesiveini läänekaldal reastusid Gildihooned otsekui rida paleesid. Ülesjõge kerkisid mõlemal kaldal Tsitadelli kuplid ja tornid, mida ühendasid kodasid ja maju täis ehitatud kivisillad. Allavoolu, Särava Seitsmekoja mustade marmorseinte ja võlvakende all seisid kobaras vaimulike häärberid nagu kuninglikust soost lesknaise jalge ümber
