style="font-size:15px;"> „Aga Victarion?” küsis Gorold Goodbrother. „Tema käes on Raudlaevastik. Kas Victarion nõuab trooni endale, Märgjuus?”
„Euron on tema vanem vend…” alustas meister.
Aeron sundis ta pilguga vaikima. Nii väikestes kaluriasulates kui suurtes kivilinnustes pani Märgjuukse pilk neiud minestama ja lapsed kiljudes emade rüppe jooksma ja sellest piisas täiesti ühe kaelaketiga trääli vaigistamiseks. „Euron on vanem, Victarion aga jumalakartlikum,” kostis preester.
„Kas nende vahel läheb sõjaks?” küsis meister.
„Raudsaarlased ei pea mitte üksteise verd valama.”
„See on vaga mõte, Märgjuus, kuid sinu vend seda ei jaga,” sõnas Goodbrother. „Ta lasi Sawane Botley uputada sõnade eest, et Merekivist troon kuulub õiguse järgi Theonile.”
„Kui ta uputati, siis ei valatud tilkagi verd,” ütles Aeron.
Meister ja isand vahetasid pilgu. „Ma pean Pyke’ile sõna saatma, ja varsti,” lausus Gorold Goodbrother. „Märgjuus, ma küsin sult nõu. Kas ma peaksin talle truudust vanduma või talle vastu seisma?”
Aeron näppis oma habet ja mõtles. Ma olen tormi näinud ja selle nimi on Euron Varesesilm. „Vasta esialgu vaid vaikimisega,” sõnas ta ülikule. „Ma pean selle üle palvetama.”
„Palveta, palju tahad,” ütles meister. „See ei tee seadust teiseks. Theon on seaduslik troonipärija ja Asha temast järgmine.”
„Vaiki!” röögatas Aeron. „Liiga kaua on raudsaarlased kuulanud teie, kaelaketiga meistrite vaterdamist rohelistest maadest ja sealsetest seadustest. Nüüd on meil jälle aeg kuulata merd. Meil on aeg kuulata jumala häält.” Tema enda hääl kaikus selles suitsuses kojas nii võimukalt, et ei Gorold Goodbrother ega tema meister söandanud vastata. Uppunud Jumal on minuga, mõtles Aeron. Ta näitas mulle teed.
Goodbrother pakkus, et ta lossi puhkama jääks, kuid preester keeldus sellest. Ta magas harva mõne lossi katuse all ja mitte kunagi merest nii kaugel. „Puhkama jään ma Uppunud Jumala veealuses kojas lainete all.
Me oleme sündinud kannatama selleks, et meie kannatused meid tugevaks teeksid. Ma vajan ainult värsket hobust, et Kruusaranda sõita.”
Sellega oli Goodbrother lahkesti päri. Ta saatis kaasa ka oma poja Greydoni, kes pidi preestrile kätte näitama lühima tee üle mägede mereni. Koiduni oli veel tund aega, kui nad teele asusid, kuid nende ratsud olid sitked ja kindla sammuga ja nad liikusid pimedusest hoolimata jõudsalt edasi. Aeron sulges silmad ja palvetas hääletult ja jäi veidi aja pärast sadulas tukkuma.
Ta kuulis tasast heli – roostetanud hinge kriiksumist. „Urri,” pomises ta ja virgus heitunult. Siin pole mingit hinge ega ust ega Urrit. Lendav kirves lõikas Urril pool käelaba otsast, kui ta oli neljateistkümne aastane ja mängis sõrmetantsu, sellal kui tema isa ja vanemad vennad olid sõtta sõitnud. Isand Quelloni kolmas naine oli Rõõskneitsi lossi Piperite soost – suurte prinkide rindadega ja pruunide hirvesilmadega neid. Selle asemel et Urri käsi Vana Kombe kohaselt – tule ja mereveega – terveks ravida, andis ta poisi oma roheliselt maalt pärit meistri hoolde, kes kinnitas, et suudab mahalõigatud sõrmed tagasi õmmelda. Ta tegigi seda ja kasutas seejärel ravimjooke ja – taimi, kuid käsi hakkas kärbuma ja Urril tõusis palavik. Kui meister lõpuks tal käe õlast maha saagis, oli juba hilja.
Isand Quellon ei naasnudki oma viimaselt retkelt; talle sai Uppunud Jumala armust osaks surm merel. Küll aga jõudis tagasi isand Balon koos oma vendade Euroni ja Victarioniga. Kui Balon kuulis, mis oli Urriga juhtunud, raius ta meistril kolm sõrme lihakirvega maha ja käskis oma isa Piperite soost naisel need tagasi külge õmmelda. Hautised ja ravijoogid ei aidanud meistrit rohkem kui Urrit. Ta suri sonides ja isand Quelloni kolmas naine läks peagi sama teed, kui ämmaemand ta üsast surnult sündinud tütre välja tõmbas. Aeronil oli selle üle hea meel. Just tema kirves oli Urril käe pooleks lõiganud, kui nad koos sõrmetantsu tantsisid, nagu sõpradel ja vendadel kombeks.
Tal oli nüüdki veel häbi meenutada Urri surmale järgnenud aastaid. Kuueteistkümneaastaselt nimetas ta ennast meheks, kuid tegelikult oli ta olnud kahejalgne veinilähker. Ta muudkui laulis, tantsis (aga mitte kunagi enam sõrmetantsu), lõõpis ja pläras ja pilas teisi. Ta mängis torupilli, tegi julgustükke, ratsutas hobustega ja jaksas juua rohkem kui kõik Wynchid ja Botleyd ja pooled Harlaw’d ühtekokku. Uppunud Jumal kingib igaühele mingi ande ja temagi polnud sellest päris ilma jäetud: ükski mees ei suutnud pikemalt ega kaugemale kusta kui Aeron Greyjoy, ja seda tõestas ta igal peol. Ükskord vedas ta kihla – tema uus pikklaev kitsekarja vastu –, et suudab vaid oma riista abil koldes tule kustutada. Aeron sõi aasta otsa kitseliha ja nimetas oma pikklaeva „Kollaseks Rajuks”, kuigi Balon ähvardas ta selle masti otsa puua, kui kuulis, missuguse taraani tema vend kavatses oma laeva vööri panna.
Lõpuks läks „Kollane Raju” Baloni esimese mässu ajal Kaunissaare ligidal põhja – sõjagaleer nimega „Maru” lõikas ta pooleks, kui Stannis Baratheon Victarioni oma lõksu püüdis ja Raudlaevastiku puruks lõi. Kuid jumalal oli Aeroniga oma nõu ja ta aitas ta kaldale. Kalurid võtsid ta kinni ja toimetasid ahelaisse pandult Lannisporti ja ta veetis ülejäänud sõjaaja Casterly Kalju sügavas vangikojas, kus ta tõestas, et kaheksajalad kusevad kaugemale ja pikemalt kui lõvid, kuldid või kanad.
See mees on surnud. Aeron oli uppunud ja jumala enda prohvetina merest uuesti sündinud. Teda ei hirmutanud ükski surelik mees ega pimedus… ega mälestused, need hinge luud. Ukse avanemise heli, roostetanud raudhinge krigin. Euron on jälle tagasi. See ei lugenud midagi. Tema oli preester Märgjuus, jumala soosik.
„Kas tuleb sõda?” küsis Greydon Goodbrother, kui päike hakkas mägedele valgust heitma. „Vend venna vastu?”
„Kui Uppunud Jumal nii tahab. Merekivist troonil ei või istuda jumalakartmatu mees.” Varesesilm asub võitlusse, kindel see. Ükski naine ei saaks temast jagu, ka Asha mitte; naised olid loodud lööma oma lahinguid nurgavoodis. Ja Theon – kui ta veel elas – oli lihtsalt lootusetu, ta oli vaid grimassitav ja itsitav poisike. Ta tõestas Talitundrus, kui vähe ta väärt oli, Varesesilm aga polnud mõni äbarik lapsuke. Euroni laevade tekid olid punaseks värvitud, et paremini varjata verd, millest need olid läbi imbunud. Victarion. Kuningaks peab saama Victarion, muidu hukutab see torm meid kõiki.
Greydon lahkus temast, kui päike oli juba taevas, et viia sõnum Baloni surmast oma nõbudele Süvakaevu, Varesepea kantsi ja Koolnujärve tornlinnustesse. Aeron jätkas teed üksi, nõlvadest üles ja alla orgudesse mööda kivist rada, mis läks laiemaks ja rahvarohkemaks sedamööda, kuidas ta merele lähemale jõudis. Ta peatus igas külas ja iga väikeüliku hoovis, et palvetada. „Me oleme sündinud merest ja me kõik läheme merre tagasi,” kõneles ta. Tema hääl kõmises nagu ookean ja mürises nagu lained. „Raevunud Tormijumal haaras Baloni tema lossist ja heitis ta alla ja nüüd pidutseb ta lainete all Uppunud Jumala veealuses kojas.” Ta tõstis käed. „Balon on surnud! Kuningas on surnud! Kuid peagi tuleb uus kuningas! Sest mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne! Troonile tõuseb uus kuningas!”
Mõned neist, kes teda kuulasid, viskasid oma kõplad ja maakirved käest ja järgnesid talle, nii et selleks ajaks kui lainete müha tema kõrvu puutus, kõndis tema hobuse järel kümmekond meest, keda oli puudutanud jumala vaim ja kes ihkasid uputatud saada.
Kruusarannas elas mitu tuhat kalurit, kelle hurtsikud seisid kobaras ümber kandilise tornlinnuse, mille igas nurgas oli väike vahitorn. Seal ootasid juba ees paarkümmend Aeroni uputatud meest, kes olid ennast
