olid tõusuvee piirist pisut kõrgemale ehitanud preestri jaoks ulualuse. Aeron puges sinna heal meelel, kui oli oma värsked jüngrid ära uputanud. Mu jumal, palvetas ta, kõnele minuga läbi lainete müha ja ütle mulle, mida teha. Kaptenid ja kuningad ootavad sinu nõu. Kes peab saama Baloni asemel kuningaks? Laula mulle valaskala keeles ja anna mulle teada tema nimi. Ütle mulle, oo veealune jumal, kellel jätkub jõudu võidelda tormiga Pyke’il?
Kuigi ratsasõit Alasisarve oli olnud väsitav, ei saanud Aeron Märgjuus und oma ajupuudest ulualuses, mis oli pealt kaetud musta adruga. Taevasse ilmunud pilved varjasid kuu ja tähed ja pilkane pimedus lasus nii mere kohal kui tema hinges. Balon eelistas Ashat, oma lihast tütart, kuid üks naine ei või raudsaarlaste üle valitseda. See peab olema Victarion. Quellon Greyjoy niuetest oli ilmale tulnud üheksa poega ja Victarion oli neist tugevaim, mees nagu härg, kartmatu ja kohusetruu. Ja see ongi meie nõrk koht. Noorem vend peab kuuletuma vanemale ja Victarion polnud mees, kes tavade vastu astuks. Kuigi ta ei kannata Euronit silmaotsaski. Pärast selle naise surma.
Väljast kostis läbi uputatud meeste norskamise ja tuule vihina murdlainete müha – tema jumala vasar, mis kutsus teda lahingusse. Aeron ronis oma väikesest ulualusest välja jahedasse öhe. Ta tõusis püsti – alasti ja kahvatu ja kõhetu ja pikk, ja läks niisama alasti mustavasse soolasesse merre. Vesi oli jääkülm, kuid ta ei põrganud oma jumala embusest tagasi. Laine lajatas talle vastu rinda, nii et ta vaaruma lõi. Järgmine murdus üle tema pea. Ta tundis huultel soola maitset ja tajus jumalat enda ümber ja tema kõrvus kaikus jumala vägev laul. Quellon Greyjoy niuetest tuli ilmale üheksa poega ja mina olin neist väikseim, nõrguke ja arglik nagu plikatirts. Aga enam mitte. See mees on uppunud ja jumal tegi mu tugevaks. Külm soolane meri ümbritses teda, embas teda, tungis läbi tema nõdra inimihu ja puudutas tema luid. Luud, mõtles ta. Hinge luud. Baloni ja Urri luud. Tõde on meie luudes, sest ihu põrmustub ja luu jääb alles. Ja Nagga künkal seisavad Halli Kuninga Koja luud…
Ja Aeron Märgjuus rühkis tagasi kaldale – kõhetu ja kaame ja värisev ja targem, kui ta oli olnud merre astudes. Sest ta oli leidnud vastuse oma luudes ja tal oli silme ees selge siht. Öö oli nii külm, et ta keha tundus auravat, kui ta oma varjualuse poole läks, kuid tema südames lõõmas tuli ja uni tuli nüüd kergesti ja seda ei häirinud raudhingede kriiksumine.
Kui ta ärkas, oli väljas selge ja tuuline päev. Aeron võttis pruukostiks ajupuudest lõkkel keedetud molluski- ja vetikaleent. Vaevalt oli ta lõpetanud, kui tema juurde tuli oma tornlinnusest Merlyn käputäie sõdalaste saatel. „Kuningas on surnud,” ütles Märgjuus talle.
„Jah. Lind tõi sõnumi. Ja teine tuli veel.” Merlyn oli kiilaspäine trullakas mees, kes nimetas ennast roheliste maade kombe järgi „isandaks” ja käis ringi karusnahkades ja sametis. „Üks kaaren tõi kutse minna Pyke’ile, teine minna Kümnesse Torni. Teil, kaheksajalgadel, on liiga palju kombitsaid, te kisute mehe sedasi lõhki. Mida sina kostad, preester? Kuhu ma peaksin oma pikklaevad saatma?”
Aeron kortsutas kulmu. „Sa ütlesid, et Kümnesse Torni? Milline kaheksajalg sind sinna kutsub?” Kümme Torni oli Harlaw’ valitseja asupaik.
„Printsess Asha. Ta purjetab kodu poole. Lugeja saadab kaarnaid teele ja kutsub kõiki tema sõpru Harlaw’le. Tema sõnul tahtis Balon, et Merekivist troonile istuks Asha.”
„Uppunud Jumal otsustab, kes istub Merekivist troonile,” vastas preester. „Põlvita, et ma saaksin sind õnnistada.” Isand Merlyn laskus põlvili ja Aeron tõmbas oma lähkril korgi eest ja valas joa merevett üliku kiilale pealaele. „Issand Jumal, kes sa uppusid meie eest, tee nii, et su teener Meldred sünniks uuesti merest. Õnnista teda soolaga, õnnista teda kiviga, õnnista teda terasega.” Vesi jooksis üle Merlyni punnpõskede ja niisutas tema habet ja rebasenahkset mantlit. „Mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne.” Ent kui Merlyn tõusis, sõnas preester: „Jää siia ja kuula ja kanna siis jumala sõna edasi.”
Kolme jala kaugusel veepiirist murdusid lained ümara graniitrahnu ümber. Just sinna tõusis seisma Aeron Märgjuus, et kogu tema kari teda näeks ja kuuleks seda, mis tal öelda oli.
„Me oleme sündinud merest ja läheme kõik merre tagasi,” alustas ta nagu tuhandeid kordi varem. „Raevunud Tormijumal haaras Baloni tema lossist ja heitis ta sügavikku ja nüüd pidutseb ta lainete all.” Ta tõstis käed. „Raudkuningas on surnud! Kuid varsti tuleb uus kuningas! Sest see, mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne!”
„Kuningas tuleb!” hüüdsid uputatud mehed.
„Nii on. Nii sünnib. Aga kes?” Märgjuus jäi hetkeks kuulatama, kuid talle vastas ainult lainemüha. „Kellest saab meie kuningas?”
Uputatud mehed hakkasid ajupuudest malakaid vastamisi taguma. „Märgjuus!” karjusid nad. „Kuningas Märgjuus! Kuningas Aeron! Märgjuus kuningaks!”
Aeron raputas pead. „Kui isal on kaks poega ja ta annab ühele kirve ja teisele võrgu, siis kummast peab tema meelest saama sõjamees?”
„Kirves on sõjamehe jaoks, võrk merel kalastaja jaoks,” hõikas Rus vastu.
„Jah,” ütles Aeron. „Jumal viis mu sügavale lainete alla ja uputas selle vääritu, kes ma olin. Kui ta mu tagasi välja heitis, andis ta mulle silmad, et näha, kõrvad, et kuulda, ja hääle, millega tema sõnu edasi anda, nii et minust saaks tema prohvet ja et ma kuulutaksin tema tõde nendele, kes on selle unustanud. Mina pole loodud istuma Merekivist troonil… ja ka Euron Varesesilm mitte. Sest ma olen kuulnud, kuidas jumal ütleb: Minu Merekivist troonil ei või istuda jumalakartmatu mees!”
Merlyn ristas käed rinnale. „On see siis Asha? Või Victarion? Ütle meile, preester!”
„Uppunud Jumal ütleb seda teile, kuid mitte siin.” Aeron sihtis sõrmega Merlyni paksu kahvatut nägu. „Ärge vaadake minu ega inimeste seaduste poole, vaid mere poole. Heiska purjed ja lase aerud vette, isand, ja sõida Vana-Wykile. Sina ja kõik kaptenid ja kuningad. Ärge minge Pyke’ile jumalakartmatu ees kummardama ega Harlaw’le salanõu punuvate naistega sehkendama. Pöörake oma vöörid Vana-Wyki suunas, kus seisis Halli Kuninga Koda. Ma kutsun teid Uppunud Jumala nimel. Ma kutsun teid kõiki! Hüljake oma kojad ja hurtsikud, oma lossid ja linnused ja minge Nagga künkale, et pidada kuningakärajad!”
Merlyn jäi teda vahtima, suu ammuli. „Kuningakärajad? Õigeid kuningakärajaid pole olnud juba…”
„…liiga kaua!” kisendas Aeron ahastusega. „Kuid aoajastul valis raudrahvas ise endale kuningad ja ülendas väärikaimaid nende seast. Meil on aeg naasta Vana Kombe juurde, sest ainult nii saame me jälle suureks. Just kuningakärajal valiti Urras Raudjalg Suurkuningaks ja pandi talle pähe ajupuudest kroon. Sylas Lainina, Harag Hallpea, Vana Kaheksajalg – kõik nad valiti kuningakärajatel. Ja nendel kärajatel tõuseb esile mees, kes viib lõpule selle, mida Balon alustas ja võidab meile tagasi meie vabaduse. Ma ütlen veel kord – ärge minge Pyke’ile ega Harlaw Kümnesse Torni, vaid Vana-Wykile. Otsige üles Nagga ja Halli Kuninga Koja luud, sest kui kuu on uppunud ja taas tõusnud, valime me selles pühas paigas endale väärilise kuninga, jumalakartliku kuninga.” Ta tõstis jälle oma kondised käed. „Kuulake! Kuulake laineid! Kuulake jumalat! Ta kõneleb meiega ja ütleb: Ainult kärajatel saame endale kuninga!”
Nende sõnade peale puhkes lärm ja uputatud mehed hakkasid jälle malakaid kokku taguma. „Kärajad!” hõiskasid nad. „Kärajad, kärajad. Ainult kärajatel saame endale kuninga!” Ja lärm, mida nad tegid, oli nii kõrvulukustav, et kindlasti kuulis neid hõikeid Varesesilm Pyke’il ja jõle Tormijumal oma pilvekojas. Ja Aeron
