ja näkineiud täidavad iga ta tahtmise. Nüüd peame meie, kes me siia ahtrasse ja trööstitusse hädaorgu jäime, tema suure töö lõpule viima.” Preester korkis oma veelähkri kinni. „Ma tahan sinu auliku isaga rääkida. Kui pikk maa on siit Alasisarveni?”
„Kaheksateist penikoormat. Sa võid mu pärasadulas ratsutada.”
„Üks mees ratsutab kiiremini kui kaks. Anna mulle oma hobune ja Uppunud Jumal õnnistab sind.”
„Võta minu hobune, Märgjuus,” pakkus Steffarion Sparr.
„Ei. Tema ratsu on tugevam. Anna oma hobune, poiss.”
Nooruk kõhkles silmapilgu, tuli siis sadulast maha ja ulatas ratsmed Märgjuuksele. Aeron pistis palja musta jala jalusesse ja vinnas ennast sadulasse. Talle ei meeldinud hobused – need olid roheliste maade loomad ja nende tõttu jäid mehed nõdraks – kuid seekord ei jäänud tal üle muud kui ratsutada. Mustad tiivad, mustad sõnumid. Lained ütlesid preestrile, et tulekul oli torm, ja tormid tõid ainult kurja. „Kohtume Kruusarannas isand Merlyni torni juures,” ütles ta oma uputatud meestele ja pööras hobuse pea minekusuunas.
Tee oli raske – ülesmäge ja läbi metsa ja kiviste kurude, mööda kitsast rada, mis sageli näis hobuse kapjade alt kaduvat. Suur-Wyk oli Raudsaarte seas suurim – nii lai, et mõnede sealsete isandate valdused ei ulatunud püha mereni. Gorold Goodbrother oli üks selliseid. Tema kants asus Kõvakivi mägedes, Uppunud Jumala võimualast kaugemal kui ükski teine koht saartel. Goroldi alamad rühmasid Goroldi kaevandustes, kivises pimeduses maa all. Mõned neist elasid ja surid, ilma et oleksid soolast vett kordagi ihusilmaga näinud. Mõni ime siis, et sealne rahvas on eriskummaline ja veider.
Ratsutades läksid Aeroni mõtted taas oma vennale.
Raudsaarte Isanda Quellon Greyjoy niuetest oli sündinud üheksa poega. Harloni, Quentoni ja Doneli tõi ilmale isand Quelloni esimene naine, kes pärines Stonetreede suguvõsast. Balon, Euron, Victarion, Urrigon ja Aeron olid tema teise, Soolakalju Sunderlyte soost pärit naise pojad. Kolmandaks naiseks võttis Quellon ühe neiu rohelistelt maadelt, kes sünnitas talle põdura nõdrameelse poja nimega Robin – seda venda polnud tal tahtmist meenutada. Preester ei mäletanud ei Quentonit ega Donelit, kes olid surnud imikueas. Ta mäletas vaid ähmaselt Harlonit, kes istus akendeta tornikambris, näost hall ja kange, ja kõneles sosinal, mis nõrgenes iga päevaga sedamööda, kuidas hallsoomustõbi ta keele ja huuled tarretas. Ükskord sööme me koos kala Uppunud Jumala veealuses kojas – meie neljakesi ja Urri ka.
Quellon Greyjoy niuetest oli sündinud üheksa poega, kuid ainult neli neist olid täisikka jõudnud. See oli tavaline selles külmas maailmas, kus mehed püüdsid merel kala ja kaevasid maad ja surid, naised aga tõid nurgavoodites ilmale lapsi, kellele polnud pikalt elupäevi antud. Aeron oli neljast kaheksajalast viimane ja väikseim, Balon vanim ja söakaim – ägeda ja kartmatu loomuga poiss, kes elas vaid selle nimel, et taastada raudsaarlaste muistne hiilgus. Kümneaastaselt ronis ta Ränikaljudele, Pimeda Isanda kummitavasse torni. Kolmeteistkümneselt tuli ta toime pikklaeva aeruga ja oskas sõrmetantsu paremini kui ükski teine mees saartel. Viieteistkümneselt seilas ta koos Dagmer Haralõuaga Jalgkividele ja rüüstas seal terve suve. Ta tappis seal esimest korda mehe ja võttis endale kaks esimest merenaist. Seitsmeteistkümneselt oli Balon kapten omaenese laeval. Ta oli kõike seda, mida üks vanem vend olema peaks, kuid Aeroni suhtes oli ta üles näidanud vaid põlgust. Ma olin nõrk ja üdini patune ja põlgus oli mulle paras palk. Parem olla Balon Vapra põlualune kui Euron
Varesesilma lemmik. Ja kuigi vanus ja mure Baloni ajapikku kibestunuks muutsid, tegid need ta ka sihikindlamaks kui ühegi teise elava inimese. Ta sündis üliku pojana ja suri kuningana, kelle tappis kade jumal, mõtles Aeron, ja nüüd on tulekul torm, selline torm, mida need saared veel kunagi näinud pole.
Oli juba ammu pimedaks läinud, kui preester silmas Vasarasarve kuusirbi poole küünituvaid raudkidadega kaitserinnatisi. Goroldi kants oli mürakas ja tahukakujuline; suured müürikivid olid murtud kantsi taga terendavast kaljust. Selle müüride jalamil haigutasid koobaste ja iidsete kaevanduste sissepääsuavad nagu hambutud mustad suud. Vasarasarve raudvärav oli ööseks suletud ja riivi pandud. Aeron prõmmis kiviga värava pihta, kuni mürgel ühe vahimehe üles ajas.
Noormees, kes ta sisse lasi, sarnanes nagu kaks tilka vett Gormondiga, kelle hobuse preester oli endale võtnud. „Kes sina oled?” nõudis Aeron.
„Gran. Mu isa ootab sind kojas.”
Koda oli rõske ja tuuline ja varjudesse mattunud. Üks Goroldi tütardest tõi preestrile sarvetäie õlut. Teine tütar roobitses hingitsevat tuld koldes, kust tuli rohkem suitsu kui sooja. Gorold Goodbrother ise vestles parajasti vaikselt sihvaka mehega, kes kandis uhket halli rüüd ja kaelas erinevatest metallidest ketti, mis andis tunnistust, et ta oli Tsitadelli meister.
„Kus on Gormond?” küsis Gorold Aeronit nähes.
„Ta tuleb jala. Saada need naised minema, isand. Ja meister ka.” Aeron ei sallinud meistreid. Nende kaarnad olid Tormijumala sigitised ja ta ei usaldanud nende ravikunsti – pärast seda, mis Urriga juhtus. Ükski õige mees ei valiks endale trääli elu ega sepistaks endale orjaketti kaelas kandmiseks.
„Gysella, Gwin, lahkuge,” sõnas Goodbrother tõredalt. „Sina ka, Gran. Meister Murenmure jääb siia.”
„Ta peab lahkuma,” nõudis Aeron.
„See on minu koda, Märgjuus. Sina ei otsusta, kes peab lahkuma ja kes mitte. Meister jääb siia.”
See mees elab merest liiga kaugel, mõtles Aeron. „Siis lahkun mina,” ütles ta Goodbrotherile. Kuivad kõrkjad sahisesid tema paljaste mustade pragunenud jalataldade all, kui ta pöördus ja eemale kõndis. Tundus, et ta oli pika tee ilmaasjata maha ratsutanud.
Aeron oli juba ukse juures, kui meister hääle puhtaks köhatas ja ütles: „Euron Varesesilm istub Merekivist troonil.”
Märgjuus pöördus. Koda oli ühtäkki külmemaks tõmbunud. Varesesilm on maailma teises otsas. Balon kihutas ta kahe aasta eest minema ja vandus, et laseb ta hukata, kui ta tagasi tuleb. „Kõnele,” sõnas ta kähedalt.
„Ta jõudis päev pärast kuninga surma Valdjasadamasse ja nõudis lossi ja krooni endale kui Baloni vanim vend,” sõnas Gorold Goodbrother. „Nüüd saadab ta kaarnatega kirju ja kutsub kapteneid ja kuningaid kõigilt saartelt Pyke’ile, et nad ta oma kuningaks tunnistaksid ja talle truudust vannuksid.”
„Ei.” Aeron Märgjuus ei vaaginud oma sõnu pikalt. „Merekivist troonil võib istuda ainult jumalakartlik mees. Varesesilma ainsaks jumalaks on tema enese uhkus.”
„Sa käisid hiljuti Pyke’il ja kohtusid kuningaga,” ütles Goodbrother. „Kas Balon rääkis sulle midagi sellest, kes pärib tema trooni?”
Jah. Nad olid rääkinud Meretornis, kui akende taga huilgas tuul ja lained all rahutult mühasid. Balon vangutas lootusetul ilmel pead, kui kuulis, mida Aeronil talle tema viimase elusoleva poja kohta rääkida oli. „Hundid muutsid ta tossikeseks, nagu ma kartsingi,” sõnas kuningas. „Ma loodan väga, et nad tapsid ta, siis ei seisa ta enam Ashal ees.” Selles oli Baloni nõrkus; ta nägi oma taltsutamatus põikpäises tütres iseennast ja uskus, et temast võib saada troonipärija. Ta eksis, ja Aeron püüdis seda talle selgeks teha. „Ükski naine ei hakka kunagi raudsaarlasi valitsema, isegi mitte selline naine nagu Asha,” veenis ta, kuid Balon oskas olla kurt, kui ta midagi kuulda ei soovinud.
Enne kui preester jõudis Gorold Goodbrotherile vastata, tegi meister jälle suu lahti. „Õiguse järgi
