võib näha isegi Müürini. Võib-olla sellepärast ei olnudki isand Leyton sealt juba rohkem kui kümme aastat alla tulnud ja pidas paremaks oma linna pilvedest valitseda.
Mööda jõeäärset teed kolistas Pate’ist mööda lihuniku kaarik, mille päras ruigasid viis ahastavat põrsast. Vankri eest kõrvale põiganud, pääses Pate vaevu täispritsimisest, kui üks linnanaine tema kohal aknast ööpange tühjendas. Kui minust saab lossimeister, hakkan ma hobusega ringi sõitma, mõtles Pate. Siis komistas ta munakivi otsa ja küsis endalt, keda ta lollitab. Teda ei oodanud ees ei meistrikett ega koht mõne üliku isandatelauas ega kõrge valge hobune, kelle seljas ratsutada. Tema elupäevad olid määratud mööduma kaarnate kraaksumist kuulates ja ülemmeister Walgrave’i aluspükstelt sitaplekke maha küürides.
Ta oli püüdis ühele põlvele toetudes oma rõivaid porist puhtaks kasida, kui keegi ütles: „Hommikust, Pate.”
Tema kõrval seisis alkeemik.
Pate tõusis. „Kolmas päev… sa lubasid „Sulge ja Kannu” tulla.”
„Sa olid seal koos oma sõpradega. Ma ei tahtnud teie koosviibimist segada.” Alkeemik kandis kapuutsiga rändurimantlit, pruuni ja silmatorkamatut. Tõusev päike piilus tema õlgade tagant üle katuseharjade ja tema nägu kapuutsi all jäi peaaegu üleni varju. „Kas sa jõudsid otsusele, kes sa oled?”
Pean ma seda ilmtingimata ütlema?„Ilmselt olen ma varas.”
„Nii ma arvasingi.”
Kõige suuremat pingutust oli kogu asja juures nõudnud neljakäpakile laskumine, et hoiukast ülemmeister Walgrave’i voodi alt välja tõmmata. Ehkki kast oli tugevast puust ja raudvitstega üle löödud, oli selle lukk katki. Meister Gormon oli selle lahtimurdmises Pate’i kahtlustanud, kuid see ei vastanud tõele. Walgrave oli võtme ära kaotanud ja siis luku ise katki murdnud.
Pate leidis kastist kotikese hõbemünte, lindi külge seotud kollase juuksesalgu, pisikese maali, mis kujutas Walgrave’iga sarnast (vuntsid kaasa arvatud) naist, ja soomusnaastudest rüütlikinda. Walgrave’i väitel oli kinnas kuulunud ühele printsile, kuigi ta ei mäletanud, millisele nimelt. Kui Pate kinnast raputas, kukkus selle seest põrandale võti.
Kui ma selle üles võtan, olen ma varas, käis tal sel hetkel peast läbi. Võti oli vana ja raske, tehtud mustast rauast; väidetavalt avas see kõik Tsitadelli uksed. Ainult ülemmeistritel olid sellised võtmed. Teised kandsid enda omi kaasas või hoidsid neid kusagil kindlas kohas, ent kui Walgrave oleks oma võtme ära peitnud, siis poleks keegi seda enam kunagi üles leidnud. Pate kahmas võtme pihku ja oli juba peaaegu ukse juures, kuid pööras siis tagasi, et ka hõbe kaasa võtta. Varas jääb vargaks, näpaku ta pisut või palju. „Pate,” kraaksatas üks valge kaaren talle järele, „Pate, Pate, Pate.”
„On sul minu jaoks lohemünt kaasas?” küsis ta alkeemikult.
„Kui sinul on see, mida mul tarvis.”
„Anna see siia. Ma tahan seda näha.” Pate ei kavatsenud ennast tüssata lasta.
„Mitte siin jõe ääres tee peal. Lähme.”
Pate’ile ei jäänud mahti järele mõelda, oma valikuid kaaluda. Alkeemik eemaldus juba. Kui Pate poleks talle järgnenud, oleks ta nii Rosey’st kui kullast lõplikult ilma jäänud. Ta järgnes. Minnes pistis ta käe oma varrukavahesse. Ta tundis näppude all võtit, mis oli varrukasse õmmeldud salataskus kindlalt tallel. Meistrite rüüd olid taskuid üleni täis. Seda oli ta teadnud juba poisipõlvest peale.
Ta pidi tõttama, et alkeemiku pikkadest sammudest mitte maha jääda. Nad läksid ühe kõrvaltänava lõpuni, pöörasid ümber nurga ja kõndisid üle vana Varasteturu ja edasi mööda Kaltsukaupmehe käiku. Lõpuks pööras mees järgmisele põiktänavale, mis oli veel kitsam kui eelmine. „Aitab küll,” ütles Pate. „Siin ei näe meid keegi. Ajame asja siin joonde.”
„Nagu soovid.”
„Ma tahan oma raha.”
„Muidugi.” Alkeemik kraamis mündi lagedale. Ta veeretas selle üle oma sõrmenukkide, nii nagu tol korral, kui Rosey nad omavahel tuttavaks tegi. Liikuv lohemünt läigatas hommikuvalguses ja pani alkeemiku sõrmed kuldselt särama.
Pate napsas selle tal käest. Kuld tema peopesal tundus soe. Ta tõstis selle suu juurde ja proovis seda hambaga, nagu ta oli näinud teisi tegemas. Ausalt öelda ei teadnud ta, mismoodi kuld hambaga katsudes tundub, kuid ta ei tahtnud, et teine teda rumalaks peaks.
„Ja võti?” küsis alkeemik viisakalt.
Millegipärast lõi Pate kõhklema. „Kas sa tahad mingit raamatut?” Väidetavalt olid mõned võlvkeldrites luku taga olevad vanad Valüüria rullraamatud ainsad säilinud eksemplarid maailmas.
„Pole sinu mure, mida ma tahan.”
„Jah.” See on tehtud, mõtles Pate. Mine nüüd. Lippa tagasi „Sulge ja Kannu”, ärata Rosey suudlusega ja ütle talle, et ta on nüüd sinu. Ometi jäi ta veel viivitama. „Näita mulle oma nägu.”
„Kui sa seda soovid.” Alkeemik tõmbas kapuutsi peast.
Ta oli tavaline mees ja tal oli tavaline nägu. Noore mehe harilik nägu, pruntis põskedega ja kerge habemetüükaga. Tema paremal põsel oli nõrk armijälg. Tal oli kongus nina ja tihedad mustad puhmasjuuksed, mis tema kõrvade ümber kooldusid. See nägu oli Pate’ile võõras. „Ma ei tunne sind.”
„Ega mina sind.”
„Kes sa oled?”
„Üks võõras. Mitte keegi. Tõesti.”
„Ahah.” Pate ei osanud rohkem midagi öelda. Ta kraamis võtme välja ja pani võõrale pihku, pea kuidagi kerge, lausa pööritamas. Rosey, tuletas ta endale meelde. „Siis ongi kõik.”
Ta oli poolde põiktänavasse jõudnud, kui munakivid ta jalge all liikuma lõid. Kivid on libedad ja märjad, mõtles ta, kuid asi polnud selles. Ta tundis, kuidas tal süda rinnus vasardas. „Mis toimub?” küsis ta. Tal olid jalad nõtkuma löönud. „Ma ei mõista.”
„Ega saagi mõistma,” sõnas keegi nukralt.
Munakivid sööstsid üles, et teda suudelda. Pate üritas appi hüüda, kuid ka tema hääl oli ta maha jätnud.
Tema viimaseks mõtteks oli Rosey.
PROHVET
Prohvet oli parajasti Suur-Wykil mehi uputamas, kui talle toodi sõna, et kuningas on surnud.
Hommik oli kõle ja külm ja meri sama tinahall kui taevas. Kolm esimest meest oli hirmu tundmata oma elud Uppunud Jumalale ohverdanud, kuid neljanda usk oli nõder ja ta hakkas rabelema, kui õhk ta kopsudest otsa lõppes. Vööni murdlainetes seistes haaras Aeron alasti poisil õlgadest ja surus ta pea uuesti vee alla, kui too õhku ahmida püüdis. „Ole vapper,” sõnas ta. „Merest oleme me tulnud ja merre peame me tagasi minema. Ava oma suu ja rüüpa sügav sõõm jumala õnnistust. Tõmba oma kopsud vett täis, et sa saaksid surra ja uuesti sündida. Vastu tõrkuda pole mõtet.”
Poiss, kelle pea oli lainete alla mattunud, kas ei kuulnud teda või siis oli ta oma usu täiesti minetanud. Ta hakkas nii ägedalt visklema ja jalgadega rapsima, et Aeron oli sunnitud abi
