seda ei öelnud ta mitu tundi taas sõnagi.
Apelsinide osas oli tal õigus. Mõned neist olid heleroosale marmorile kukkudes lahti läinud. Nende terav magus lõhn tungis Hotahile ninna iga kord, kui ta sisse hingas. Kindlasti tundis ka prints seda lõhna, sest ta istus puude all ratastoolis, mille meister Caleotte oli tema jaoks teinud – sellel olid hanesulgedega täidetud polster ja eebenipuust ja rauast tehtud kõrisevad rattad.
Pikka aega oli kuulda ainult laste pladistamist allikates ja purskkaevudes, sekka pehme potsatus, kui veel üks apelsin terrassile puruks kukkus. Siis kuulis ülem palee teisest otsast nõrka sammumüdinat marmorpõrandal.
Obara. Ta tundis selle naise samme: pikad, tõtakad, vihased. Küllap oli tema väravatalli lõõga seotud hobune vahule aetud ja kannustest verine. Obara ratsutas alati täku seljas ja ta olevat kiidelnud, et suudab taltsutada iga hobuse Dorne’is… ja iga mehe ka. Ülem kuulis ka teisi samme, kiiret tasast vudimist – see oli meister Caleotte, kes püüdis mitte maha jääda.
Obara Sand kõndis alati liiga kiiresti. Ta ajab taga midagi, mida ta kunagi kätte ei saa, oli prints kord oma tütrele ülema kuuldes öelnud.
Kui naine kolmikvõlvi alt nähtavale ilmus, langetas Areo Hotah järsult oma odakirve ja tõkestas talle tee. Relvatera oli kuue jala pikkuse mägisaarest voolitud varre otsas, nii et Obara ei pääsenud sellest mööda. „Seis, mu emand.” Hotahi hääl oli kume ja madal ja selles kõlas Norvose aktsent. „Prints ei taha, et teda häiritakse.”
Naise nägu oli olnud enne neid sõnu nagu kivist, nüüd tõmbus see veel kalgimaks. „Sa oled mul ees, Hotah.” Obara oli kõige vanem Liivamadu, ligi kolmekümne aastane suure kondiga naine, kellel olid ligistikku asuvad silmad ja samasugused rotipruunid juuksed nagu tollel Muinaslinna hooral, kes ta ilmale tõi. Tema laiguline liivasiidist mantel oli pruunikashalli ja kuldset värvi, ratsarõivad selle all olid vanast pruunist nahast, kulunud ja pehmed. Nendega kogu tema pehmus ka piirdus. Ta kandis puusal kokkukeritud piitsa, turjal ümmargust teras- ja vaskkilpi. Oma oda oli ta välja jätnud. Areo Hotahil oli selle üle hea meel. Ta teadis, et ehkki naine oli kärme ja tugev, polnud nad võrdsed vastased… kuid Obara ei teadnud seda ja ülem ei soovinud sugugi näha tema verd kahvaturoosal marmoril.
Meister Caleotte tammus jalalt jalale. „Emand Obara, ma püüdsin teile öelda…”
„Kas ta teab, et mu isa on surnud?” küsis Obara ülemalt, pööramata meistrile rohkem tähelepanu kui kärbsele, kui mõni kärbes oleks rumalusest söandanud tema pea ümber sumiseda.
„Teab küll,” vastas ülem. „Lind tõi sõnumi.”
Surm oli saabunud Dorne’i kaarnatiivul, see oli kirjutatud väikeste tähtedega ja pitseeritud kõva punase vahaklombiga. Caleotte oli ilmselt aimanud, mis sõnumiga on tegemist, sest ta lasi selle Hotahil üle anda.
Prints tänas teda, kuid läks väga kaua aega, enne kui ta pitseri lahti murdis. Ta istus kogu pärastlõuna, kiri süles, ja vaatas, kuidas lapsed mängisid. Ta vaatas, kuni päike loojus ja õhtu läks juba nii jahedaks, et lapsed tuppa pagesid; siis vaatas ta tähti veepinnal. Alles kuutõusu ajal saatis ta Hotahi küünalt tooma, et saadud kiri ööpimeduses apelsinipuude all läbi lugeda.
Obara puudutas oma piitsa. „Tuhanded tulevad jala üle kõrbe, et mööda Konditeed üles minna ja aidata Ellarial mu isa koju tuua. Seitsmekojad on pilgeni rahvast täis ja punased preestrid on süüdanud oma templites tuled. Lõbumajades paarituvad naised iga mehega, kes sinna tuleb ega võta selle eest raha. Päikeseodal, Murtud Käel, Rohevere ääres, mägedes, sügaval kõrbes, igal pool, igal pool, katkuvad naised juukseid ja mehed kisendavad raevust. Kõigi huultel on üks ja sama küsimus – mida Doran ette võtab? Mida ta vend ette võtab, et maksta kätte meie mõrvatud printsi eest?” Ta astus ülemale lähemale. „Ja sina ütled, et ta ei taha, et teda häiritakse!”
„Ta ei taha, et teda häiritakse,” kordas Aero Hotah.
Ihukaitseülem tundis printsi, keda ta kaitses. Kunagi ammu oli Norvosest tulnud verisulis nooruk, suurt kasvu laiaõlgne poiss, kellel oli must juuksepuhmas. Need juuksed olid nüüd valgeks läinud ja tema keha katsid paljudes lahingutes saadud armid… kuid ta jõud oli endine ja tema odakirves alati vahe, nii nagu habemikud preestrid olid talle õpetanud. Ma ei lase teda läbi, mõtles ta ja ütles: „Prints vaatab, kuidas lapsed mängivad. Teda ei tohi kunagi häirida, kui ta laste mängu pealt vaatab.”
„Astu mu eest kõrvale, Hotah,” ütles Obara Sand, „muidu võtan ma selle kirve ja…”
„Las ta tuleb, ülem,” kõlas tagantpoolt käsk. „Ma kõnelen temaga.” Printsi hääl oli kähe.
Areo Hotah tõstis odakirve ropsuga üles ja astus kõrvale. Obara heitis talle veel ühe pilgu ja astus siis edasi, meister kannul sibamas. Caleotte oli vaid viis jalga pikk ja kiilas nagu kaalikas. Tema nägu oli nii sile ja pruntis, et tema vanust oli raske aimata, kuid ta oli olnud siin juba enne ülemat, oli teeninud juba ka printsi ema. Oma ea ja tüseduse kiuste oli ta ikka veel üsna käbe ja mõistuselt vägagi helge, kuid vagur. Temast pole ühelegi Liivamaole vastast, mõtles ülem.
Prints istus apelsinipuude varjus oma toolil, podagrahaiged jalad üles tõstetud ja silmade all suured kotid… kuigi Hotah ei osanud arvata, kas tema unetuse põhjuseks oli lein või luuvalu. All purskkaevudes ja basseinides mängisid endiselt lapsed. Nooremad olid vaid viiesed, vanemad üheksased ja kümnesed. Pooled neist olid tüdrukud, pooled poisid. Hotah kuulis, kuidas nad pladistasid ja heledal häälel läbilõikavalt kisasid. „See polnudki nii ammu, kui sina olid üks nendest lastest seal basseinides, Obara,” sõnas prints, kui naine tema ratastooli ees ühele põlvele laskus.
Obara mühatas. „Sellest on kakskümmend aastat või sinnakanti, aga tühja sellest. Ja ma ei viibinud siin kaua. Ma olen hooratütar, või oled sa selle unustanud?” Kui prints ei vastanud, tõusis naine püsti ja pani käed puusa. „Mu isa on mõrvatud.”
„Ta tapeti kahevõitluses, kui kohut mõisteti relvade abil,” sõnas prints Doran. „Seaduse järgi pole see mõrv.”
„Ta oli su vend.”
„Seda küll.”
„Kas sa mõtled selle asja niisama jätta?”
Prints pööras vaevaliselt oma tooli, et naisele näkku vaadata. Ehkki Doran Martell oli vaid viiekümne kahe aastane, nägi ta välja hulga vanem. Tema keha linaste rõivaste all oli lõtv ja vormitu ja tema jalgu oli hirmus vaadata. Podagra tõttu olid tema jäsemed pentsikult üles tursunud ja punaseks värvunud; tema vasak põlv oli nagu õun, parem nagu melon, ja tema varbad olid muutunud tumepunasteks viinamarjadeks, mis olid nii küpsed, et näis, nagu võiksid need ainsast puudutusest lõhkeda. Isegi päevateki raskus pani ta judisema, kuigi ta kannatas valu kurtmata. Vaikimine on printsi sõber, oli ülem kord kuulnud teda tütrele ütlemas. Sõnad on nagu nooled, Arianne. Kui need on lendu lastud, ei saa neid enam tagasi kutsuda. „Ma kirjutasin isand Tywinile –”
„Kirjutasid? Kui sa oleksid vähegi selline mees, nagu mu isa oli –”
„Ma ei ole sinu isa.”
„Seda ma tean.” Obara hääl nõretas põlgusest.
„Sa tahad, et ma sõda alustaksin.”
„Mul on parem ettepanek. Sa ei pea oma toolist üleski tõusma. Las mina maksan oma isa eest kätte. Sul on Printsi kurus üks malev. Teine, isand Yronwoodi oma, seisab Konditeel. Anna üks neist mulle
