ja Kincaid jätkas: „Asi pole ainult välimuses. Ta on harjunud nähtaval olemisega, eeldab, et teda jälgitakse. Nüüd siis lokkis juustega naine lohmakas teksakleidis. See ei saa ju olla tema naine? Mahetoodete poe omanik. Maureen, oli ju?” Sebastian muigas heakskiitvalt.
Jõuetu välimusega keskealine mees prillide ja hõrenevate juustega näis vestlust üleval hoidvat. Teiste näod esindasid huvipuuduse erinevaid astmeid ja siirast tüdimust. „Härra Lyle Hertfordshire’ist. Õige? Ja tumedapäine, kauaaegseid kannatusi väljendava näoga naine on ilmselt tema abikaasa.”
„Braavo. Seni on kõik õige. Teete neile lõpu peale?”
„See kõlas nii, nagu oleks tegemist eelroogadega.” Kincaid vaatas kuulekalt ringi, nautides nimede ja kirjelduste mäluproovi.
Akna all laua ääres istus kogukas mees, kelle lõuga kattev pehme pruun habe pidi ehk kompenseerima juuste hõrenemist. Ta mängis kahe väikese lapsega, ja kuigi kõigi pilgud olid pingsalt mängulaual, näis mees end pintsaku ja lipsuga ebamugavalt tundvat. Tema sõrmed sikutasid kraed ja õlad liikusid tõrksalt. „Kahtlemata on need seal ülejäänud Hunsingerid.”
Sebastian polnud teda kuulnud. Ta tähelepanu oli keskendunud üksi seina ääres seisvale tüdrukule. Tüdruku naha all oli veel see täiendav polstrikiht, lapseea rasv, mis pehmendas ja hägustas tema näojooni ja viis Kincaidi mõtted hangumata pudingile. Tumedad ringid silmade ümber andsid talle öise välimuse ja lillatriibuline harjassoeng näis ta mossis ilme loomuliku jätkuna. Kincaid müksas Sebastiani ja ütles vaikselt: „See on Angela? Ehk oleks parem, kui te läheksite ja prooviksite tema tuju parandada. Ma olen kindel, et saan ise hakkama.”
„Hästi,” vastas Sebastian. „Näeme.”
Kincaid kahetses seda peaaegu silmapilkselt. Ümber sohva lähenes talle naine teksakleidis, relvaks otsustav naeratus. Ilmselt oli ta seda võimalust oodanud, mõtles Kincaid ja vaatas põgenemisteed otsides ringi. Talle jäi silma kõhklevalt ukseavas seisev naine. Naine kandis kreemikat roosimustrilist, siidjast riidest pükskostüümi, mis oli väga sobivaks taustaks tema silmatorkavale, kandilisele välimusele. Puuduv teadlane, mõtles Kincaid, ent enne, kui ta jõudis teha sammu sinnapoole, oli Maureen Hunsinger tal juba kallal nagu heade kavatsuste tõusulaine.
Hannah leidis sisenedes, et pidu juba käib, ning manas näole lahkelt ootusäreva näo – või vähemalt lootis, et see tal õnnestus. Ta läks baarileti juurde ja segas endale viski, suutmata seejuures meenutada, millal tal oli viimati vaja olnud alkoholist julgestust otsida. Tema kõrval valas endale suure klaasi magusat šerrit kohevam õdedest MacKenziedest, kelle pehmed hallid juuksed moodustasid näo ümber ebakorrapärase aupaiste, just nagu oleks ta tugeva tuule kätte sattunud. End Hannah’ poole kallutades tõstis Penny klaasi ja sosistas vandeseltslaslikult: „Eriliselt hea. Ja mida,” jätkas ta süütu usalduslikkusega, „te arvate meie uusimast täiendusest, preili Alcock? Me kohtusime temaga täna pärastlõunal poes, võluv noormees, väga viisakas. Cassie ütleb, et ta on valitsuse ametnik, midagi õudselt igavat. Teda vaadates seda küll ei arvaks.” Hannah järgis Penny pilku ja nägi ruumi teises otsas pikka meest seinale toetumas – ta oli sinna surutud nagu liblikas nõela otsa ilmselt heal järjel, kuid tobedat kleiti kandva naise poolt. Ta ei näinud ametniku moodi välja. Nägus, kolmekümnendate keskel või veidi üle, iirisekarva pruunid juuksed sassis ja nina pisut viltu. Ta kuulas Maureeni, näol heatahtlikku huvi väljendav ilme, kuid Hannah tajus temas valvsust, sisemist rahu, mis eristas teda ülejäänutest. „Kincaid,” ütles Penny. „Tema nimi on Duncan Kincaid.” Hannah vaatas kõrvale ja riidles endaga naeruväärse mõttelennu pärast ajal, mil tal oli pakilisemaid muresid. Siis, just nagu tema suhtumist tajudes, pöördus Kincaid tema poole, vaatas talle otsa ja naeratas. See oli Cheshire’i Kassi muie, ühtaegu vallatu ja mahe, täiesti relvitukstegev. Cassie ilmus oma tavalise vaikse tõhususega Hannah’ kõrvale, kõigepealt teavitas tema tulekust ta terav, karge parfüüm. See meenutas Hannah’le põlevaid puulehti. „Ma usun, te tutvusite preili MacKenziega täna hommikul? Lubage, ma tutvustan teile veel mõnda külalist.” Cassie täitis oma elukutselise võõrustaja kohuseid täiuslikult, just nagu Hannah oli seda juba ette teadnud. Kohtumine, mida ta nii palavikuliselt oli igatsenud, toimub kergelt ja sundimatult nagu iga teinegi juhuslik kohtumine. Ta ei tohi ainult mingi keelevääratuse või kontrollimatu liigutusega end reeta. Tema kõhulihased olid nii pingul, et tal oli raske hingata. Ta sundis end lõdvestuma ja sügavalt hingama, sundis end Cassie kombel rabedalt naeratama, öeldes: „Jah, see oleks meeldiv.”
3. PEATÜKK
Tüüne õhk oli täis puusuitsu ja küpsetamise lõhnu. Kincaid nuhutas hindavalt, kõndides mööda lühikest rada parkimisplatsilt Carpenter’s Armi poole. Maureen Hunsingeri loeng vetikate ja tofu kasulikkusest oli tekitanud reetliku nägemuse auravast lihapirukast, krõbedatest friikartulitest ja küpsetatud õuntest vahukoorega. Cassie oli soovitanud seda kohta kui jõukamate kohalike lemmikkõrtsi ja rasket ust lahti lükates sai Kincaid ka aru, miks see nii on. Sisustus võis ju olla maitsetult ilutsev, kuid baari juures massiivses kivikaminas põlevad halud mõjusid kutsuvalt. Ta võttis baarist kruusi kohalikku õlut ja seadis selja kamina poole sooja, söögiga polnud enam kiiret. Pühapäeva õhtu oli tavapäraselt vaikne ja kõrtsituba üsna tühi. Kincaid rüüpas õlut ja vaatas uudishimulikult ringi. Mõned alalised kliendid lobisesid baarimehega järgmisel päeval Catterickis toimuvatest traavivõistlustest. Kõrtsitoa kaugemas otsas istus üks naine väikese laua taga, lugemisprillid ninal, ja uuris menüüd. Ta tundis ära Hannah Alcocki, kuigi kokteilipeol polnud nad jõudnud tutvuda. Peaaegu kõigi ülejäänutega oli Cassiel õnnestunud teda tutvustada, kuid Hannah oli varakult ja üksi minema lipsanud. Nüüd luges naine pingsalt menüüd ja mõeldes, et vahelejätmise parandamiseks ei pruugi paremat võimalust tekkidagi, kõndis Kincaid tema poole. Kui ta laua juures peatus ja ennast tutvustas, tõstis Hannah Alcock üllatunult pilgu. Kincaidile tundus, nagu oleks ta näinud naise näol pettumusvirvendust, enne kui too talle naeratas, kuid see oli nii põgus olnud, et ta otsustas seda pigem ettekujutuseks pidada. Naine võttis prillid eest ja peitis need kiiresti kotti. „Väike edevus,” vabandas ta. „Iga on teinud prillid hädavajalikuks, kuid ma pole nendega harjunud. Kas tulete minu seltsi?” „Tänan. Öeldakse, et kõigepealt tulevad lugemisprillid, siis aga, enne kui arugi saad, kannad juba bifokaale. Ergutav mõte, kas pole?” „Jumal hoidku.” Naine naeris. „Sel juhul võib mu edevusest saada tõsine ebamugavus. Ma tean, kes te olete – sealt peolt. Penny MacKenzie oli teist üsna sisse võetud.”
„See tunne on vastastikune. Penny on armas, aga paistab, et tema õega mul suuremat edu ei ole. Mul tekib tunne, nagu oleks mul kodune töö tegemata või särgisaba pükstest väljas.”
Hannah naeris. „Ma tean seda tunnet. Kas te olete esimest korda siin?”
„Jah, ja sedagi vaid oma nõbu suuremeelsuse tõttu. Ja teie?”
„Jah. Ma saabusin täna hommikul. Tundus hea mõttena,” ta tegi pausi ja Kincaidile tundus, et naine oli algul kavatsenud öelda midagi muud, „proovida teistsugust puhkust. Ma olen alati…”
„Vabandage, preili. Teie roog on valmis.” Ettekandja piilus kahtlevalt Kincaidi poole. „Kas see härra…”
Kincaid tõusis püsti, tundes end narrilt liigsena. „Ärge laske end minust segada…”
Hannah sirutas käe ja puudutas tema rannet. „Ei, ei. Oleks tobe, kui me mõlemad üksinda sööksime. Jagage minuga lauda. Mulle meeldiks seltskond, ausalt.”
„Kui te nii arvate…” oli kogu viisakas keeldumine, millega Kincaid välja oskas tulla, järsku tundus mõte üksinda söömisest üsna rusuvana.
Lihapirukas vastas igati ootustele, koorik oli kuldne, sees oli aga lisaks hakitud lihale ja neerudele ohtralt veini ja seeni. Seeni oli kohe küllaga, sest nad
