Yorkshire’i aktsendiga ja väikeste mustade silmadega, mis olid külmad ja läbipaistmatud nagu bituumenijärved. Nash tõrjus pakutud töötõendi sõrmenipsuga tagasi ja Kincaidil oli tunne, et tema hindamiseks ja kõlbmatuks tunnistamiseks piisas esimesest viiest sekundist. „No nii,” venitas Nash, „üks Scotland Yardi moekatest meestest, kel pole muud teha kui teiste inimeste asjadesse nina toppida. Õige sobiv meie jaoks. Kuidas te sattusite nii õigel ajal sündmuskohal olema, noormees?” Kincaid surus maha silmapilksest vaenulikkusest tekkinud soovi vastu torgata ja sundis end mõistlikult vastama: „Kuulge, inspektor, see oli puhas juhus. Mul pole mingit soovi teie kapsamaale trügida, aga mulle meeldiks kõrvalt vaadata, kui ma ette ei jää.” „Jahah. Ärge siis jääge.” Nash näis mõistvat, et Scotland Yardi vanema ametniku sündmuskohalt minema käsutamine poleks poliitiliselt otstarbekas, aga külalislahkust ta hääles ei olnud. Ta uuris laipa mõtliku aeglusega. „Härra Sebastian Wade, jah? Juhataja asetäitja. Endine juhataja asetäitja, ma ütleksin.” Ta seisis vaikselt mõtiskledes veel hetke, siis aga nagu ärkas. „Peter, võta härra Kincaidi ütlus, et ta saaks mängima lipata.” Rõhk oli „härral” ja Raskin kõõritas tema poole, tõmbas siis märkmiku välja ning kutsus Kincaidi seina äärde puust pingile istuma. Pärast tutvustamist polnud ta sõnagi lausunud. Teinud nüüd kõrvalpilguga kindlaks, et Nash on hõivatud, kergitas ta Kincaidile kaastundlikult kulmu. Raskin oli sooniline noor mees kitsa, tõmmu, raskemeelse näoga ja kulmude kohale langeva, romantilisele kangelasele sobiva tumeda juukselokiga. Kincaid jagas oma tähelepanu vaiksel häälel esitatud küsimustele vastamise ja Nashi jälgimise vahel. Trumble saadeti külalistega tegelema. „Trumble, eks ole? No nii, sa kogu nad nüüd kõik elutuppa kokku, tahavad nad seda või mitte, ja hoia neid seal. Kui keegi on lahkunud, siis tee kindlaks, kuhu nad läksid ja millal nad lahkusid. Selge?” „Söör,” vastas Trumble entusiasmi kaotades. Kincaid tundis talle kaasa. Mehe lühikese karjääri kõige põnevam sündmus, tema aga saadetakse lapsehoidjaks ega näe, kuidas profid kuritööpaigal töötavad. Samas oli ta liiga kogenematu, et jälgida külaliste reaktsiooni uudise kuulmisel või hoolega kuulata, mida nad kokku kogutult üksteisele ütlevad. Nash teda ei juhendanud. Ütluse andmine, mitte võtmine osutus Kincaidi jaoks uudseks kogemuseks ning ta püüdis oma liikumistest ja sündmuste käigust esitada võimalikult lühida kokkuvõtte, hoides samal ajal silma peal Nashi aeglasel toimetamisel ümber basseini. Nash kükitas Sebastiani keha kõrval, käsivarred jämedatele reitele toetumas, pihud lõdvalt rippu. Kincaidile meenutas ta ebameeldival kombel täissöönud raisakotkast. Sama asendi võttis ta Sebastiani korralikult kokku pandud riietevirna juures, seejärel läks basseini äärde ja sirutas elektrijuhtme vaatamiseks kaela välja.
„Selge lugu,” kuulutas ta. „Otsustas loole lõpu teha. Kaval väike lurjus. Pistis selle üleval pistikusse, lasi üle ääre, siis tuli alla ja hüppas sisse. Kui elektrišokk teda ei tapnudki, oli vähemalt kindel, et see lööb ta piisavalt kauaks teadvusetuks, et ta jõuaks uppuda.”
„Ei,” ütles Kincaid peaaegu tahtmatult. „Ei, seda ta ei teinud. Keegi tuli siia, kui tema oli juba mullivannis. Tõenäoliselt oli ta seljaga rõdu poole, sest suuremad pihustid on selles seinas. Keegi pistis väga ettevaatlikult selle asja pistikusse ja viskas alla. Isegi kui Sebastian nägi seda kukkumas, poleks ta jõudnud enam välja ronida.” Ta ei hakanud lisama, et kalorifeer pidi vette sattudes lühisesse minema – elektrilöök ei saanud kesta üle mõne sekundi.
„Ja kust te seda kõike teate, noormees? Teil on mingi läbinägemisvõime?” Nash pöördus ja põrnitses Kincaidi oma nööpsilmadega. „Mulle näib see enesetapuna. Vaadake ta riideid, korralikult kokku pandud. Tüüpiline.”
„Ei. Ta oligi korralik. Ma ei kujuta ette, et ta oleks kunagi oma riided lihtsalt hunnikusse visanud. Tõenäoliselt oli see tema tavaline käitumine. Ta ei teinud sellest saladust, et talle meeldis õhtul viimase asjana basseinis käia. Ma võiksin vanduda, et te ei leia juhtmelt ega pistikult sõrmejälgi. Enesetapjad tavaliselt kindaid ei kanna. Ja ta polnud enesetapja tüüp.”
Sellega saavutas ta Nashi tähelepanu. „Te olete oma faktides järsku väga kindel, noormees. Mulle tundus, nagu oleksite te mu inspektorile just äsja öelnud, et olete siin viibinud ainult päeva. Nii lühikese aja kohta õppisite siis härra Wade’i küll õudselt hästi tundma, näib mulle.” Hääl oli nüüd pehme, sõbralikult tögav.
Kincaid tundis, kuidas käed rusikasse tõmbusid. Ta sundis end vaikima – kõik, mida ta saanuks öelda koos Sebastianiga veedetud aja kohta, oleks kõlanud nõrgalt, naeruväärselt, sentimentaalselt. Jäi üle mängida Nashi enda reeglite järgi. Ta naeratas ja lausus rahulikult: „Ma olen väga tähelepanelik. See ongi mu töö, inspektor, kui te juhtumisi unustasite.”
Mida Nash võinuks sellele mitte just tagasihoidlikule aukraadi rõhutamisele vastata, jäi kuulmata, sest piirkondlikust keskusest saabus sündmuskoha ekspertide meeskond. Kincaid märkas kergendusega, et vähemalt nii palju Nash siiski jagas, et läks eemale ja lasi neil segamatult töötada – tulemustesse tal küll erilist usku ei olnud. Fotograaf seadis oma valgustuse ja varustuse harjunud kergusega üles ja hakkas laipa pildistama. Kohtumeditsiini esindas blond jänesehammastega mees. Ta kandis lühikesi pükse, määrdunud sportsärki ja tenniseid ning näis õhukesi latekskindaid kätte tõmmates täiesti kohatuna. Ta kükitas Sebastiani riiete juurde, just nagu Nash oli teinud, ja hakkas neid osavate sõrmedega lappama. Patoloogi polnud näha. Kincaid ootas, kuni Peter Raskin hetkeks vabanes, ja küsis temalt: „Kus teie meedik on?” „Ilmselt teisel väljakutsel. Kutsuti kohalik arst. Tavaliselt pole see hea mõte, aga antud juhul pole tõenäoliselt vahet.” „Kas te olete siis oma pealikuga nõus? Et see on enesetapp?” „Ei. Seda ma ei öelnud.” Raskin põikles kõrvale ja Kincaid nägi tema silmis huumorisädet. „Lihtsalt et keha esialgne vaatlus ei anna tõenäoliselt palju ning piirkonna patoloog teeb lahangu, kui ta selleni jõuab. Näete,” osutas ta peaga klaasuksele, „sealt teie doktor tulebki.” Ainult must arstikott, mida naine paremas käes hoidis, aitas temas arsti ära tunda. Ta kandis kollakasrohelist dressi ja jooksukingi ning niisked juuksed kähardusid tema südamekujulise näo ümber. Fotograafiga tegelev Nash polnud teda veel märganud. Raskin läks teda tervitama ja Kincaid järgnes samm tagapool ning sirutas samuti käe, et vastata naise kindlale käepigustusele. „Ma olen Anne Percy.” Ta pööras pilgu nende nägudelt Sebastiani liikumatule kogule ja siis jälle tagasi. „Kas te pidite mind ootama? Ma tulin kohe, kui kuulsin. Ma käisin jooksmas,” osutas ta vabandavalt oma riietele, „enne hommikust vastuvõttu.” Väikelinna perearst, mõtles Kincaid, harjunud pigem perekondlike surivoodite kui mõrvapaikadega, ning kohmetu lobisemine täitis sama ülesannet, mis politsei patoloogi must huumor. „Mis siin juhtus? Kes ta oli?” Ta vaatas rääkides Kincaidi poole, kes Raskini vaevumärgatava noogutuse järel ka vastas: „Sebastian Wade, siinne juhataja asetäitja. Surma asjaolud on, hmm, kahtlased.” Ta tabas Raskini kiire kulmukergituse ning hakkas selles ära tundma lõbususe märki. „Elektrilöök või uppumine elektrilöögi tagajärjel. Tõenäoliselt millalgi eile hilisõhtul.”
„Ta leiti siitsamast?”
Peter Raskin võttis jutujärje üle. „Härra Kincaid leidis ta hommikul ujuma tulles.”
„Oh.” Anne Percy näis hetkeks segadusse sattuvat. „Aga mulle jäi mulje, et te olete samuti politseinik.”
„Olengi,” vastas Kincaid, „aga puhkusel. Siin külalisena.”
„Noh, ma ei tea, millega ma teid aidata saaksin – peale surmatunnistuse.” Ta avas koti ja põlvitas Sebastiani laiba kõrvale. „Kehatemperatuurist pole surmahetke kindlaks tegemisel kasu, kangestumise astmest samuti.” Painutanud tasa Sebastiani lõtva kätt, tõmbas ta õhukesed latekskindad kätte. „Ma teen lahkamise, siis saan teile midagi konkreetsemat öelda.”
Kincaid tundis veidrat ebamugavust, just nagu oleks kohatu vaadata Sebastiani keha lõhkumist, ning ta pöördus kõrvale, kui doktor Percy oma tööd alustas.
Cassie
