otsast.
Sebastian Wade’i alasti keha õõtsus tasakesi nendepoolses otsas, mullitavate pihustite tekitatud lõputus keerises.
4. PEATÜKK
Sebastian hulpis, nägu allapoole, nahk hiirekarva ja kollased juuksed hõljumas nagu meriroosi ogad, see andis talle loomuvastase liikuvuse. Vastupidi Kincaidi esimesele muljele olid tal siiski troopilise lillemustriga ujumispüksid jalas. Vastupidav elektrijuhe väänles üle esimese korruse rõdu ja kadus keerlevasse vette. Kincaid suunas vait jäänud lapsed tagasi, uksest välja. Nende nägudel oli ikka veel ehmatus ja ta leidis, et ei mäleta nende nimesid. Ta kükitas nende ette ja ütles leebelt: „Olge siin. Vett ei tohi puudutada. Saite aru?” Nad noogutasid tõsiselt ja ta jättis nad sinna, kiirustades ise kolme astet korraga võttes rõdule. Üle rinnatise ulatuv juhe oli kaugema ukse juures pistikus. Kincaid haaras juhtmest läbi hommikumantli hõlma kinni ja tõmbas selle välja ning sidus ümber rõdu tugiposti. Peatunud korraks, et lapsi julgustada, naasis ta basseini juurde, võttis hommikumantli seljast ja alustas laiba veest välja toomise ebameeldivat tegevust. Sebastiani nahk tundus lõdva ja vettinuna. Kincaid oli surmaga palju kokku puutunud, kuid ikka veel üllatas teda, et selline raskestihoomatav asi nagu elu olemasolu nahas võib olla nii positiivne kogemus. Sebastiani keha oli – vastupidi suuremale osale surnutest – soe, soojem kui tema oma, ihu aga nagu või, kippus käest libisema. Kaenla alt haarates õnnestus Kincaidil ta lõpuks välja vinnata; Sebastian libises vaikse lurtsatusega basseini ümbritsevatele tellistele. Kincaid keeras ta selili ja kontrollis elumärke, aga kuumas vees ligunenud keha oli kiiresti lagunema hakanud, nii et see oli ilmselgelt asjatu. Basseini uks läks lahti ja ta kuulis, kuidas keegi õhku ahmis. Ta ajas end maas põlvitades sirgu ja pühkis vaistlikult käsi vastu külgi. Emma MacKenzie seisis ukse juures ja hoidis kõvasti lingist kinni. Jumal tänatud, et see on Emma ja mitte Penny, mõtles Kincaid. „Armas jumal. Sebastian. Ta on surnud, eks ole?” Hääl oli üllatavalt mahe. Emma tuli edasi ja sirutas käe, nagu tahaks teda puudutada. Kincaid noogutas. „Ma kardan küll. Kas te võiksite kontorisse minna ja kohalikule politseile helistada? Ning siis ehk oodata ja neile teed juhatada.”
„Aga… mis lastega saab?”
„Kõige hullemat on nad juba näinud. Ma ei usu, et mõni lisaminut mingit täiendavat kahju teeks. Keegi peab jääma laiba juurde. Kui ma saadan nad üles vanemate juurde, on nood välkkiirelt siin all, aga mida vähem segadust siin enne politsei tulekut tekib, seda parem.”
Emma mõtles hetke, surudes hajameelselt oma kokkukeeratud käterätti keha vastu. „Hästi,” ütles ta; jälle oli tunda ta varmast asjalikkust. Tema saunasandaalid platsusid kividel, kui ta lahkus.
Emma oli talle midagi küsimata kuuletunud. Noh, mõtles Kincaid, varsti läheb sellega keeruliseks. Esinedes kellenagi, kes ta polnud, oli ta end lolliks teinud, ja nüüd tuli tagajärjed välja kannatada. Politseiniku vaistud olid talle sügavale sisse kasvanud, neid polnud lihtne vaigistada. Ta tundis juba seda nakatavat kõrgendatud tähelepanu, mis kaasnes iga uue juhtumiga. See pole minu juhtum, pidi ta endale tulise otsustavusega meenutama. See siin polnud tema piirkond ja kohalikud poisid peaksid teda vaid tüütuseks, Scotland Yardi kutsumata sekkumiseks. Ta ei tundnud siin kedagi, Hannah võib-olla välja arvatud. Ta ei soovinud nendega mingit lähemat tutvust ja, kurat võtaks, ta ei sekku sellesse. Südametunnistus torkas. Sebastian oli talle meeldinud. Järsku tundis ta end tühjana ja häirituna.
Sel vaiksel ajal, mis jäi avastamise ja ametliku tegevuse vahele, jõudis temani, et mingil määral oli ta saanud emotsionaalse vapustuse. Laibaga kokku puutudes tundis ta alati haletsust ja viha, kuid oli õppinud neid endast eemal ja eraldi hoidma. Kunagi varem polnud tal tegemist olnud inimese laibaga, keda ta oli puudutanud ja kellega vestelnud alles mõne tunni eest. Järsku tundus, et seda on vaja kuidagi eristada, mingi isikliku liigutusega tunnistada. Ta põlvitas jälle maha ja puudutas korraks Sebastiani paljast õlga.
Ta võpatas, tema enda märg nahk jahtus pärast esimese adrenaliinipuhangu möödumist kiiresti. Ükskõik mis veidrat hõimlust ta Sebastianiga ka tundis, igal juhul polnud surm tema vastutusel, tal polnud siin rohkem ametlikku võimu kui süütul kõrvalseisjal. Ja kuna ta ei saanud Sebastian Wade’i heaks enam midagi teha, läks ta sisse laste juurde.
Küla konstaabel saabus õige pea, ikka veel mundrikuube kinni nööpides. See oli suurt kasvu noor mees ümmarguse punetava näo ja pisut vasikat meenutava ilmega. „Et siis, mis siin oli selle basseini uppunud härrasmehega?” „Ta ei uppunud,” ütles Kincaid. Ta viipas konstaabli kannul sisenenud Emmale, et too laste juurde jääks, ja avas konstaablile basseiniukse. Kui see nende järel sulgus, jätkas ta: „Ta tapeti elektrivooluga. Ma oletan, et mingi väiksemat sorti seadmega. Ma võtsin üleval juhtme seinast välja, enne kui ma ta veest välja tõmbasin, aga ei vaadanud, mis seal juhtme otsas on.” „Te liigutasite laipa, härra?” Ta vaatas kaldale sattunud vaala kombel basseiniserval lebavat Sebastiani ja Kincaidile tundus, et tema nägu kaotas pisut oma punetusest. „Muidugi ma liigutasin laipa, mees. Ma pidin kindlaks tegema, kas ta on surnud.” Kincaidi ärritumine käivitas konstaablis ametliku väärikuse. Ta ajas end oma mitte just väikeses pikkuses sirgu, võttis välja märkmiku ja pliiatsi ning kõigutas end pisut kandadel. Ta köhatas, kontrollides, kas hääl kajab ikka õigesti. „Ja kes teie olete, härra?” Paraku limpsas ta pliiatsiotsa, enne kui selle paberile pani, hajutades nii mulje pädevusest ja autoriteedist, mida ta oli tahtnud luua. „Mu nimi on Kincaid. Ma olen politseinik, Scotland Yardi peainspektor. Ma olen siin puhkusel ja sattusin olema esimene, kes hommikul siia tuli – lapsed välja arvatud. Ja nemad, jumal tänatud, ei puudutanud midagi.” Ta oli teada saanud, et laste nimed olid Bethany ja Brian ning nad olid omal käel sviidist lahkunud, kui vanemad alles magasid. „Et uurima minna,” oli seletanud Brian, kel oli kalduvus sisistada läbi esihammaste vahel oleva tühimiku. „Me arvasime, et see mees ujub ja et ta jaksab ikka väga kaua hinge kinni hoida. Aga ta ei tulnud ega tulnud pinnale…” „Ja ta paistis üldse kuidagi imelik,” lisas Bethany. „Me ei teadnud, et see oli Sebastian – me ei näinud ta… ja siis hakkas Brian nutma.” Ta vaatas venda põlglikult, kogu vanema õe üleolek oli tagasi, kui õudus oli ära kõrvalruumis. „Kas meil tuleb pahandusi?” Briani väike nägu oli krimpsus, pisarad kohe ligi, ja Kincaid kiirustas nende kartusi hajutama. „Ma arvan, et te olite mõlemad väga vaprad ja väga vastutustundlikud. Ma olen kindel, et teie emme ja issi on teie üle uhked ning niipea, kui politseinikud siia jõuavad, viib keegi teid üles vanemate juurde.”
Konstaabel näis olevat otsustanud, et Kincaid ei saa suuremat kahju tekitada. Lõpuks oli ta ju niigi olnud arvestatava aja laibaga kahekesi. „Ma olen konstaabel Rob Trumble, härra. Ma pean Mid-Yorksi helistama. Kui teil midagi selle vastu pole…”
„Ei. Tegutsege.” Kincaid viipas talle, kui mees lahkus, ja seisatas kahtlevalt Sebastiani laiba kõrval. Mis asi see siiski oli, mida kasutati, kaalus ta. Võtnud oma hommikumantli, libistas ta end sooja vette. Katnud käe riidevoldiga, sirutas ta käe allapoole ja kergitas juhtme otsas olevat objekti. See oli portatiivne kalorifeer, umbes naiste käekoti suurune – ja kui ta midagi väga segamini ei ajanud, oli ta näinud üht sellega väga sarnast Cassie hallil metall-laual.
Põnevusest ja tähtsusest punetades andis konstaabel Trumble Kincaidile loa kuivatamiseks ja riietumiseks, Emmale aga laste tagasiviimiseks nende sviiti. Kincaidil polnud mingit tahtmist kohtuda Mid-Yorkshire’i kriminalistidega märjana, poolpaljana ja ilma dokumentideta. Polnud mingit mõtet asetada end meelega psühholoogiliselt kehvemasse seisu. Ta hõõrus rätikuga juuksed kuivaks, tõmbas teksad jalga ja luitunudsinise puuvillase sviitri selga. Tossud jalas, rahakott ja võtmed turvaliselt taskus, tundis ta end piisavalt kindlalt. Alles poolel teel basseinitrepist alla tuletas tühi tunne kõhus meelde, et hommikueinet polnud ta veel söönud.
Oma tuppa naastes oli teda üllatanud, et kell on alles kaheksa, hommik edenes oma mõõdukal sammul. Tunni aja tagune rahulik paljulubavus oli nagu teise universumisse kadunud. Majas algas liikumine. Ta kuulis uste avamise helisid, tajus liikumist
