oli pööranud pilgu basseini tagaküljelt, tundes, et on piisavalt kaua pirtsutanud. Pealegi korvas Anne Percy vaatamine ebamugavustunde, mis tuli tegevusest, mille arst oli Sebastianiga ette võtnud. Ukse avanemist polnud Kincaid kuulnud.
Cassie hoidis ukse metallkäepidemest kinni nagu ankrust, pärani silmad ainiti tema ees avanevat pilti vahtimas. Mis kuradi pärast polnud keegi konstaablit ukse juurde saatnud, mõtles Kincaid, astudes lähemale lihtsalt selleks, et taolised asjad ei korduks. Ta puudutas naise kätt. „Cassie.” Naine polnud tema poole vaadanud, kogu tähelepanu oli basseini ääres toimuval. Anne Percy võttis hoolikalt kindad käest ja sulges oma koti, öeldes vaikselt midagi Peter Raskinile. „Cassie,” kordas Kincaid, „lubage, ma saadan teid…”
„Ei. Mis juhtus? Mis temaga juhtus? Tal polnud õigust. Oh, see väike pede.” Tema näol hakkasid veerema pisarad, aga Kincaidile tundus, et rohkem vihast ja ehmatusest kui kurbusest. „Milleks tal õigust ei olnud?” „Ta tappis enda, eks ole? Siin. Pidi seda just siin tegema, jah? Lihtsalt kiuste. Jeesus, mida ma nüüd ütlen… kuidas ma seda seletan…” Puhas raadiodiktori hääldus oli jahmatusega välja veninud, pikad täishäälikud reetsid Lõuna-Londoni päritolu. „Kellele?” küsis Kincaid. „Juhtkonnale. Mina vastutan, mina pean tagama, et sellised asjad ei juhtuks. Ja teie…” ta vaatas esimest korda Kincaidi poole, „te olete neetud võmm! See härja moodi konstaabel ütles, et te olete politseinik ja „aitate neid nende juurdluses”. Ise te sellest ei rääkinud. Mida te siin tegite – hiilisite ringi ja nuhkisite meie järele?” „Vabandage, Cassie. Sel ajal ei tundunud see kellegi asi olevat, millega ma endale elatist teenin.” Naise tähelepanu triivis temast eemale, tagasi Sebastianile, ja hääl tõusis muret tekitavalt. „Millal ta ära viiakse? Kõik ju näevad. Ja miks on kõik kinnisse ruumi kogutud nagu kurjategijad?” Anne Percy tundis läheneva hüsteeria ära ja tuli lähemale, vahetades Kincaidiga pilgu. „Ma olen doktor Precy. Kas ma võin…” „Ma tean, kes te olete.” Cassie tõmbas käe Anne’i puudutuse peale eemale. „Ma ei vaja abi. Ma ei taha mingeid rahusteid.” Oli näha, et ta püüdis end kokku võtta – sulges hetkeks silmad ja hingas sügavalt sisse. Punetav ja higistav konstaabel Trumble tuli klobinal kahhelkividega kaetud trepist alla ja pidurdas klaasukse juures. Kincaid pidi Cassie pehmelt kõrvale nügima, et uks lahti käima mahuks – sel korral naine ei võpatanud tema puudutusest. Trumble vaatas inspektor Nashi otsides närviliselt ringi ja puhus kergendustundega õhku välja, kui paistis, et kohe ei saagi sõimata. „Kõik on korras, konstaabel.” Lähemale astunud Peter Raskini vaikses hääles oli lõbususevari. „Ta läks tagauksest välja kiirabibrigaadi juhendama, doktor Percy just lõpetas.” „Preili,” Trumble ajas end sirgu ja pöördus Cassie poole, „te ei tohi siin viibida. See on keelatud. Te peate jääma teiste juurde, kuni vaneminspektor on kõigiga vestelnud.” Raskinile lisas ta vabandavalt: „Ma ei teadnud sellest teisest majast, söör. Mulle öeldi, et keegi peaks preili Whitlake’i teavitama. Ma tegin seda ja ta ütles, et läheb kohe teiste juurde. Ma avastasin alles siis, kui ta välja ei ilmunud, et…”
„Mul on selleks õigus. Ma olen siin juhataja. Ma vastutan kõige… hea küll.” Nähes enda ees lepitamatute ilmete poolringi, andis Cassie järele. „Ma ootan koos teistega, aga parem, kui see ei kestaks liiga kaua. Ma pean hakkama helistama.” Nüüd oli ta rahulikum ja Kincaidile tundus, et käitumisse oli naasnud teatud arvestuslikkus. Pomisedes ja üle õla piiludes suunas Trumble Cassie minema ja Kincaid pani tähele, et rohkem Cassie enam Sebastiani poole ei vaadanud. Noh, ja mida ta siis oli oodanud? Leinast tulvil jumalagajätustseeni Sebastiani laiba kohal? Polnud just tõenäoline. Vähemalt mitte Cassie poolt. Kui Sebastiani pärast kuskil pisaraid valati, siis pidi seda tegema küll keegi teine.
5. PEATÜKK
Peter Raskin juhtis Kincaidi kõrvale, pidas oma bossil silma peal ja vaigistas häält, nii et keegi peale Kincaidi teda ei kuulnud. „Ma annan teile lahkamise tulemustest teada. Ja labori ettekannetest, kui te olete huvitatud. Tõtt-öelda,” ta vaatas Nashi poole, kes seletas salvaval toonil midagi kiirabimeeskonnale, „ei meeldi enesetapu variant mulle ka. See on liiga käepärane. Korralikud tüübid jätavad tavaliselt kirja ning kasutavad midagi järkjärgulist, tablette või süsti. Minu meelest need, kes otsustavad vägivaldse mineku kasuks, jätavad endast maha segaduse, kui neil relva puhastades õnnetus juhtub. Siinne profiil nagu ei klapiks.” „Täpselt.” Raskinist oli kahju. Tal olid hea võmmi eeldused: tagasihoidlik, tähelepanelik, arukas ja mitte nii kindel oma arvamuses, et ei näeks oma ninast kaugemale – ent paraku istus tal kukil selline tüüp nagu Nash. Kincaid kaalus, mida Raskin oma eriarvamusega peale hakkab. Kui selgub, et Nash eksib – ja Kincaid oli selles kindel –, siis elab ta seda kellegi peal välja, ning Raskinil oleks mõistlik oma mõtted esialgu endale hoida.
Kincaid sõitis Thirski, püüdes mitte välja teha refräänist „saba jalge vahel”, mis täiesti kutsumatult alatasa ta mõtetesse kippus. Ta pidas paremaks vältida vastandumist Nashiga, kuni tal pole paremat laskemoona. Pink turuplatsil tundus kutsuvana, eriti koos väikesest pagariärist ostetud ahjusooja lihapiruka, värske Wensleydale’i juustu ja turuletilt pärit krudiseva õunaga. Ta lõpetas improviseeritud eine ja asus uurima. Poole neljaks oli Kincaid kõik väikelinna vaatamisväärsused üle vaadanud. Päev kujunes just nii kauniks, kui ta oli eeldanud, sügisõhk oli aromaatne ja hele nagu küps ploom enne puu otsast langemist. Ta lonkis ringi, jäädes kindlaks otsusele olla lihtne turist ja tõrjuda kõik mõtted hommikustest sündmustest, kui need ähvardasid ta meelerahu häirida. Kena püstloodis seintega kirik oma kaheksakümne jala kõrguse, parapetiga torniga oli olnud uhke vaatepilt. Maapind selle ümber tõusis laugelt idast läände, kirik ise oli aga rõhtne. Nii paistis kiriku tornipoolne ots vähehaaval maa sisse vajuvat. Kincaidile meenutas see laineid kündvat lahingulaeva ja korraks tundus maapind jalge all kõikuvat.
Viimase peatuse tegi ta väljaku ääres kohalikus raamatupoes. Sealt tuli ta, James Herrioti pehmekaaneline „Yorkshire” kaenla all; poepidaja oli kinnitanud, et see on suurepärane piirkondlik reisijuht, palju lõbusam kui selleks otstarbeks trükitud kuivad köited. Viimastel aastatel polnud tal jäänud kuigi palju mahti väikelinnade raamatupoodide jaoks, ent kui ta seda endale lubada sai, meenus talle alati lapsepõlv maalähedases Cheshire’is ja vanemate väike raamatupood linnaväljaku ääres. Veel üks lapsepõlve lõbu paneks pärastlõunale sobiva punkti – teisel pool väljakut reklaamis teemaja koorega teed.
Sinine Taldrik õigustas oma nime: sinised eri mustriga taldrikud olid ruumi ümbritsevale kitsale riiulile vaatamiseks välja pandud, laudadel olid rõõmsad kollase-valgeruudulised linad. Alles siis, kui Kincaid oli istunud väiksesse lauda ruumi tagaosas ja oma tellimuse esitanud, märkas ta kahte naist, kes aknaaluses lauas innukalt vestlesid. Rõõmsa ümmarguse näo ja krussis juustega Maureen Hunsinger kandis sinist tolmust rõivatükki, mis nägi välja nii, nagu oleks eelmises elus olnud šenillist voodikate.
Tal kulus hetk aega, et tunda Maureeni kaaslases ära Janet Lyle, endise sõjaväelase naine. Eelmisel õhtul polnud too peaaegu üldse rääkinud ega naernud, vaid oli kartlikult abikaasat jälginud; kas ta piilus enne midagi ütlemist mehe poole julgustuse või heakskiidu saamiseks, polnud Kincaid aru saanud. Võib-olla oli ta häbelik või tundis end seltskonnas ebamugavalt. Nüüd tundis ta end kahtlemata vabalt, rääkis ja naeris, kummardus ettepoole ja žestikuleeris innukalt kätega, tumedad juuksed õõtsusid õlgadel iga kord, kui ta pead liigutas.
Hommikuste sündmuste järel tundus see Kincaidile veider. Kas nad rääkisid seal nii energiliselt Sebastiani surmast? Elevus oleks tüüpiline reaktsioon, käivitajaks kergendus, mida tundis suurem osa inimesi, kui oli jäänud puutumata lähedale sisse löönud surmast. Ent mitte hea tuju, mida oli näha isegi kaugelt.
Ta kuulas pingsalt, nende hääled kostsid temani katkendlikult. „Oh, taevas, ma mäletan, kui minu oma nii vana oli, see on õudne, sa ei kujuta ette, kuidas sa selle üle elad. Aga elad… läheb hullemaks.” Janet naeris jälle. Tal on ilmselt vanem laps, kes pole koos nendega puhkusel, mõtles Kincaid. Võib-olla internaadis?
