nägi isand Yohn ikka veel välja nii, otsekui suudaks ta oma suurte pahklike kämmaldega murda endast nooremaid mehi nagu oksaraage. Tema armilist ja tõsist nägu nähes meenus Sansale kõik tollest korrast, kui ta Talitundrus külas viibis. Talle meenus, kuidas mees laua taga istus ja Sansa emaga vaikselt vestles. Talle meenus, kuidas mehe hääl müüridelt vastu kaikus, kui ta jahilt naasis, hirvesokk sadula taga. Talle kerkis silme ette, kuidas mees hoovis, harjutusmõõk käes, Sansa isa jalust maha rabas ja ka ser Rodrikist jagu sai. Ta tunneb mu ära. Tunneb kindlasti! Ta kaalus hetkeks mõtet mehe ette põlvili langeda ja talt kaitset paluda. Ta ei võidelnud Robbi eest, miks peaks ta minu eest võitlema? Sõda on läbi ja Talitundur on langenud. „Isand Royce,” küsis ta ujedalt, „kas te joote peekritäie veini, et külma peletada?”
Pronks-Yohni sinakashalle silmi varjasid kõige lopsakamad kulmud, mida Sansa oli elus näinud. Need tõmbusid talle otsa vaadates kurdu. „Kas ma tunnen sind, tüdruk?”
Alayne’il oli tunne, nagu oleks ta keele alla neelanud, kuid isand Nestor päästis ta hädast. „Alayne on asehalduri vallastütar,” sõnas ta oma nõole karedalt.
„Pisinäpp on oma pisikest näppu pruukinud,” ütles Lyn Corbray riivatu naeratusega. Belmore naeris ja Alayne tundis, et ta põsed lõid õhetama.
„Kui vana sa oled, laps?” küsis emand Waynwood.
„Neli… neliteist, mu emand.” Sansale ei tulnud kohe meelde, kui vana Alayne peaks olema. „Ja ma pole enam laps, vaid meheküps neiu.”
„Tahaks loota, et see küps vili on veel puutumata.” Noorisand Hunteri puhmasvuntsid varjasid tema suu üleni.
„Esialgu,” sõnas Lyn Corbray, nagu polekski Sansat üldse seal. „Aga minu meelest tuleks see varsti ära noppida.”
„Kas selline on viisakus Südamekoja moodi?” Anna Waynwoodi juustes oli juba halli ja tal olid silmade ümber kanavarbad ja nahk lotendas lõua all, kuid ta jättis vaieldamatult suursuguse mulje. „Tüdruk on noor ja hästi kasvatatud ja palju hirmsat üle elanud. Talitsege oma keelt, ser.”
„Ma pruugin oma keelt, nagu heaks arvan,” vastas Corbray. „Armuline emand võiks parem enda oma talitseda. Ma pole tänitamist kunagi kannatanud, nagu suur hulk surnud mehi teile öelda võiks.”
Emand Waynwood pööras talle selja. „Vii meid nüüd oma isa juurde, Alayne. Mida rutem me selle asjaga ühele poole saame, seda parem.”
„Asehaldur ootab teid võõrastetoas. Head isandad, palun järgnege mulle.” Nad läksid Kuusirbi saalist üles mööda järsku marmortreppi, mis möödus krüptidest ja vangikodadest ja kolme varitsusava alt, mida ülikud-deklarandid teesklesid mitte märkavat. Belmore ähkis peagi nagu sepalõõts ja Redforti nägu tõmbus sama halliks nagu ta juuksed. Valvurid trepi ülaotsa juures tõstsid võre üles, kui nad sinna jõudsid. „Siitkaudu, olge lahked, head isandad.” Alayne juhtis nad edasi mööda võlvkäiku, mille seinu katsid kümmekond oivalist seinavaipa. Külalistekambri ukse kõrval seisis ser Lothor Brune. Ta avas neile ukse ja astus nende järel sisse.
Petyr istus pukklaua taga, veinipeeker käeulatuses, ja silmitses värsket valget pärgamendilehte. Kui ülikud-deklarandid hanereas sisse tulid, tõstis ta pilgu. „Tere tulemast, head isandad. Ja teie samuti, mu emand. Ma tean, et ülestulek on väsitav. Palun võtke istet. Alayne, kullake, vala meie väärikatele külalistele veel veini.”
„Kuulen, isa.” Sansa nägi rahuloluga, et küünlad olid põlema pandud; külalistekambrit täitis muskaadi ja teiste kallite vürtside hõng. Ta läks veinikannu võtma, külalised aga istusid üksteise kõrvale… välja arvatud Nestor Royce, kes kõhkles hetke ja läks siis ümber laua ning istus tühjale toolile isand Petyri kõrval, ja Lyn Corbray, kes jäi hoopis kolde juurde seisma. Tema mõõganupu südamekujuline rubiin hiilgas punaselt, kui ta käsi soojendas. Alayne nägi, kuidas ta ser Lothor Brune’ile naeratas. Ser Lyn on juba aastates mehe kohta väga ilus, mõtles tüdruk, aga mulle ei meeldi see, kuidas ta naeratab.
„Ma lugesin siin teie tähelepanuväärset deklaratsiooni,” alustas Petyr. „Suurepärane. Meistril, kes selle kirja pani, on sõnade peale annet. Ma kahetsen ainult, et te ei kutsunud mind sellele alla kirjutama.”
See oli külaliste jaoks ootamatu. „Teid?” küsis Belmore. „Alla kirjutama?”
„Ma oskan sulega hästi ümber käia ja keegi ei armasta isand Robertit rohkem kui mina. Mis puutub nendesse valesõpradesse ja halbadesse nõuandjatesse, siis rookigem nad muidugi välja. Head isandad, minu süda ja käsi on teie teenistuses. Palun näidake mulle, kuhu ma võin alla kirjutada.”
Alayne kuulis veini valades Lyn Corbray turtsatust. Teised olid ilmses segaduses, kuni Pronks-Yohn Royce sõrmenukke ragistas ja ütles: „Me ei tulnud teilt allkirja küsima. Ja me ei kavatse siin teiega sõnu loopida, Pisinäpp.”
„Kahju küll. Ma pean kenast sõnavahetusest väga lugu.” Petyr lükkas pärgamendi kõrvale. „Kuidas soovite. Räägime siis otsekoheselt. Mida te minult soovite, head isandad ja mu emand?”
„Me ei soovi teilt midagi.” Symond Templeton sihtis asehaldurit oma külmade siniste silmadega. „Te peate siit lahkuma.”
„Lahkuma?” Petyr teeskles üllatust. „Kuhu ma siis minema peaksin?”
„Kuningas tegi teid Harrenhali isandaks,” nentis noorisand Hunter. „Sellest peaks igaühele enam kui piisama.”
„Jõgedevahe vajab valitsejat,” sõnas vana Horton Redfort. „Vetevoo on sisse piiratud, Bracken ja Blackwood sõdivad isekeskis ja lindpriid uitavad vabalt mõlemal pool Kolmjõge ja röövivad ja tapavad volilt. Kõik kohad on matmata korjuseid täis.”
„Teie kirjeldus mõjub imeahvatlevalt, isand Redfort,” vastas Petyr, „kuid tegelikult on mul siin pakilisi kohustusi. Ja mõelgem ka isand Roberti peale. Kas te tahate, et ma viiksin põdura lapse keset säärast veresauna?”
„Meie valitseja jääb Orgu,” kuulutas Yohn Royce. „Ma tahan poisi endaga kaasa Ruunikivile võtta ja kasvatada temast rüütli, kelle üle Jon Arryn uhkust tunneks.”
„Miks Ruunikivile?” küsis Petyr mõtlikult. „Miks mitte Raudtammele või Punakantsi? Miks mitte Pikkvibu lossi?”
„Kõik need sobiksid sama hästi ja tema kõrgeausus külastab neid kõiki kordamööda omal ajal,” teatas isand Belmore.
„Kas tõesti?” Petyri toonis võis aimata kahtlust.
Emand Waynwood ohkas. „Isand Petyr, kui te loodate meid üksteise vastu üles ässitada, siis säästke ennast sellest vaevast. Me räägime siin ühel häälel. Ruunikivi sobib meile kõigile. Isand Yohn kasvatas üles kolm vahvat lihast poega ja ükski mees poleks meie noorele valitsejale sobivam kasuisa. Meister Helliweg on tublisti vanem ja kogenum kui teie meister Colemon ja mõistab paremini isand Roberti tervisehädasid ravida. Ruunikivil õpib poiss sõjakunsti Sam Stone Tugeva käest. Paremat võitluseõpetajat ei võiks keegi tahta. Seitsmik Lucos hakkab harima tema vaimu. Ja Ruunikivil leidub ka teisi temavanuseid poisse, sobivamaid seltsilisi kui vanad naised ja sõjasulased, kes teda praegu ümbritsevad.”
Petyr Baelish sõrmitses oma habet. „Ma ei vaidle vastu, et noor isand vajab seltsilisi. Kuid Alayane pole ju mingi vanaeit. Isand Robert on minu tütresse väga kiindunud, ta ütleb seda teile ise meeleldi. Ja tegelikult palusin ma isand Graftonit ja isand Lynderlyd, et kumbki neist saadaks mulle ühe poja kasulapseks. Neil mõlemal on Robertiga ühevanused pojad.”
Lyn
