style="font-size:15px;"> Sama päeva pärastlõunal ilmus tema vastuvõtule pahur Braavose saadik. Cersei oli teda kaks nädalat tõrjunud ja oleks teda rõõmuga veel terve aasta tõrjunud, kuid isand Gyles väitis, et ta tule selle mehega enam toime… kuigi kuningannal tekkis küsimus, kas isand Gyles peale köhimise üldse millegagi toime tuli.
Braavoslase nimi oli Noho Dimittis. Ärritav mees ja ärritav nimi. Ka tema hääl tekitas ärritust. Cersei niheles teda kuulates oma istmel ja küsis endalt, kui kaua ta peab seda õiendamist taluma. Tema selja taga kõrgus Raudtroon, mille kidad ja terad heitsid põrandale kõveraid varje. Troonil tohtis istuda ainult kuningas või tema Käsi. Cersei istus selle jalamil, kullatud puust toolil, mis oli erepunaste patjadega üle kuhjatud.
Kui braavoslane jutu sees korraks hinge tõmbas, kasutas kuninganna võimalust. „See on õigupoolest meie ülemvarahoidja asi.”
See vastus polnud kõrgeaulisele Nohole ilmselt meeltmööda. „Ma olen isand Gylesiga kuus korda rääkinud. Ta köhib mulle näkku ja esitab vabandusi, Teie Hiilgus, aga kulda ei tule ikka.”
„Rääkige temaga seitsmendat korda veel,” soovitas Cersei lahkelt. „Seitse on meie jumalate püha arv.”
„Ma näen, et Teie Hiilgus suvatseb naljatada.”
„Ma naeratan, kui ma nalja teen. Kas te näete mind naeratamas? Kas te kuulete naeru? Ma kinnitan teile, et kui ma naljatan, siis mehed naeravad.”
„Kuningas Robert – ”
„ – on surnud,” lõikas kuninganna. „Raudpank saab oma kulla siis, kui see mäss on maha surutud.”
Mehel jätkus jultumust kulmu kortsutada. „Teie Hiilgus – ”
„Audients on lõppenud.” Cersei kannatus sai selleks päevaks otsa. „Ser Meryn, juhatage kõrgeauline Noho Dimittis välja. Ser Osmund, te võite mind mu ruumidesse saata.” Tema külalised olid varsti saabumas ja ta pidi vanni võtma ja riideid vahetama. Ka õhtusöök tõotas tulla tüütu. Ühe kuningriigi valitsemine oli raske töö, seitsmest rääkimata.
Ser Osmund asus trepilt tema kõrvale, pikk ja sale oma valges Valvkonna rüüs. Kui Cersei oli kindel, et keegi neid ei näe, võttis ta mehel käe alt kinni. „Palun öelge, kuidas teie väikevennal läheb?”
Ser Osmundi ilme muutus kohmetuks. „Ah… üpris kenasti, ainult et…”
„Et?” Kuninganna vürtsitas oma häält vihavarjundiga. „Ma pean tunnistama, et minu kannatus kulla Osney suhtes hakkab katkema. Tal on viimane aeg seda väikest mära karata. Ma nimetasin ta Tommeni ihukaitsjaks, nii et ta saaks iga päev mõnda aega Margaery seltsis veeta. Ta oleks pidanud selle roosi juba ära noppima. Kas väike kuninganna ei pea teda ahvatlevaks?”
„Küll ta ahvatleda oskab. Ta on ju Kettleblack, või mis? Andestust.” Ser Osmund silus sõrmedega oma musti õlitatud juukseid. „Häda on selles tüdrukus.”
„Milles siis?” Kuningannal olid ser Osney suhtes kahtlused tekkinud. Võib-olla oleks mõni teine mees Margaeryle rohkem meele järele olnud. Aurane Waters oma hõbekarva juustega või mõni suur turske vennike nagu ser Tallad. „Kas piiga eelistaks kedagi teist? Kas teie venna nägu ei meeldi talle?”
„Meeldib küll. Osney rääkis mulle, et tüdruk katsus kahe päeva eest tema arme. „Milline naine need teile jättis?” küsis ta. Osney pole öelnud, et seda tegi naine, aga tüdruk teadis. Võib-olla oli talle räägitud. Osney ütleb, et Margaery puudutab teda kogu aeg, kui nad räägivad. Kohendab tal mantlipannalt, silub tal juukseid tahapoole ja muud sihukest. Ükskord lasi ta vibulaskmisplatsil Osneyl endale näidata, kuidas pikkvibu käes hoitakse, ja Osney pidi talle käed ümber panema. Osney räägib talle nilbeid nalju ja tema naerab ja räägib omakorda veel nilbemaid. Ei, tüdruk tahab teda, selge see, aga…”
„Aga?” õhutas Cersei takka.
„Nad ei ole kunagi kahekesi. Kuningas on peaaegu kogu aeg nende juures ja kui teda ei ole, siis on keegi muu. Kaks Margaery seltsidaami magavad temaga ühes voodis, ühel ööl üks, teisel teine. Teised kaks toovad talle pruukosti ja aitavad tal riietuda. Ta palvetab koos oma seitsminnaga, loeb koos oma nõo Elinoriga, laulab koos oma nõo Allaga, õmbleb koos nõo Meggaga. Kui ta ei ole Janna Fossoway ja Merry Crane’i seltsis kullijahil, siis mängib ta selle Bulweri plikatirtsuga tule-minu-lossi mängu. Ta ei lähe kunagi ratsutama ilma saatjateta – neli-viis seltsidaami ja vähemalt kümmekond ihukaitsjat. Ja tema ümber on kogu aeg mehed, ka Neitsikojas.”
„Mehed?” See oli juba midagi. See pakkus võimalusi. „Palun öelge, mis mehed need on?”
Ser Osmund kehitas õlgu. „Lauljad. Ta on hull lauljate ja veiderdajate ja teiste sihukeste järele. Rüütlid, kes käivad tema nõbudega tiiba ripsutamas. Osney ütleb, et ser Tallad on neist kõige hullem. See suur lambapea ei tea vist, kas ta tahab Elinori või Allat, aga on kindel, et tahab hirmsasti. Redwyne’i kaksikud käivad ka seal. Toober toob lilli ja puuvilju ja Lorask on õppinud lautot mängima. Osney jutu järgi oleks kassi kägistamist ka kenam pealt kuulata. Ja suvesaarlasedki tolknevad alailma seal.”
„Jalabhar Xho?” Cersei turtsatas pilkavalt. „Küllap lunib talt kulda ja sõjamehi, et oma kodumaa tagasi vallutada.” Hoolimata oma kalliskividest ja sulgedest oli Xho tegelikult vaid kõrgest soost kerjus. Robert oleks võinud tema mangumisele ühe kindla „ei”-ga igaveseks lõpu teha, kuid mõte Suvesaarte vallutamisest oli Cersei lakkekrantsist mehele meeldinud. Kahtlemata unistas ta pruuninahalistest plikadest, kelle ainsaks kehakatteks oli sulismantel ja kelle rinnanibud olid süsimustad. Seepärast ütles Robert Xhole „ei” asemel alati „järgmisel aastal”, kuigi see järgmine aasta jäi miskipärast alati tulemata.
„Ma ei tea öelda, kas ta lunis, Teie Hiilgus,” vastas ser Osmund. „Osney räägib, et ta õpetab neile suvekeelt. Mitte Osneyle, aga kuningan… sellele varsale ja tema nõbudele.”
„Suvekeelt kõnelev hobune tekitaks suurt kõmu,” sõnas kuninganna kuivalt. „Öelge oma vennale, et ta kannused teravad hoiaks. Võite kindel olla, et ma leian varsti mõne võimaluse, kuidas ta saab oma sälgu karata.”
„Ma ütlen talle seda, Teie Hiilgus. Ta ootab seda innuga, ärge selles kahelge. See mära on üpris kenake.”
Hoopis mina olen see, keda ta innuga ootab, lollpea, mõtles kuninganna. Margaery jalgade vahelt otsib ta ainult ülikuseisust. Kuigi Osmund meeldis Cerseile vägagi, tundus ta vahel sama juhm nagu Robert. Ma loodan, et tema mõõk on kärmem kui tema taip. Ühel päeval võib Tommenil seda tarvis minna.
Nad läksid parajasti läbi varju, mida heitis varemeis Käe Torn, kui neile uhkas vastu vali rõkatamine. Hoovi teises otsas oli üks kannupoiss piigimärklauda tabanud ja põikpuu pöörlema pannud. Rõkatajate eesotsas oli Margaery Tyrell oma kanakarjaga. Palju ära ei millestki. Võiks arvata, nagu oleks see poiss turniiri võitnud. Siis märkas ta jahmatusega, et ratsu seljas istus Tommen, seljas üleni kullatud plaatsoomus.
Kuningannal ei jäänud muud üle kui naeratus näole manada ja oma poja juurde minna. Kui ta kohale jõudis, aitas Lillede Rüütel parajasti Tommenit sadulast maha. Poiss hingeldas erutusest. „Kas nägite?” küsis ta kõigi käest. „Ma tegin just nii, nagu ser Loras ütles. Kas te nägite, ser Osney?”
„Nägin küll,” vastas Osney Kettleblack. „Vägev vaatepilt.”
„Te istute sadulas kindlamini kui mina, kõrgus,” poetas ser Dermot.
„Ja
