„Kui vana on see jumekas noorik?”
„Kahekümne kolme aastane, Teie Hiilgus. Isand Estermont seevastu – ”
„ – on vist seitsmekümnene. Ma tean seda.” Estermontid olid Cersei hõimlased Roberti kaudu, kelle isa oli ilmselt kas iha- või hullusehoos ühe neist naiseks võtnud. Siis, kui Cersei kuningaga abiellus, oli Roberti armuline ema juba ammu surnud, kuid mõlemad tema vennad tulid pulma ja jäid külla pooleks aastaks. Robert nõudis hiljem, et nad käiksid viisakusest omakorda ära Estermontil – mägisel väikesaarel Raevuneeme juures. Need kaks rõsket ja trööstitut nädalat, mis Cersei veetis Estermontide päruslossis Rohekivil, olid kõige pikemad tema noores elus. Jaime nimetas selle lossi esimesest pilgust „Rohesitaks” ja varsti pruukis ka Cersei seda nime. Tema päevad möödusid peamiselt vaadates, kuidas tema kuningast abikaasa kulli- ja muidujahti pidas ja koos oma onudega trimpas ja Rohesita hoovis arvukaid meessoost sugulasi oimetuks materdas.
Lossis oli ka üks naissugulane – matsakas väikest kasvu lesknaine, kelle rinnad olid suured nagu melonid ja kelle mees ja isa olid Tormiotsa piiramise ajal surma saanud. „Tema isa oli minu vastu lahke,” ütles Robert oma naisele, „ja me mängisime koos, kui me mõlemad veel lapsed olime.” Ei läinud kuigi kaua, kui Robert temaga jälle mängima hakkas. Niipea kui Cersei silmad sulges, hiilis kuningas seda õnnetut üksildast olevust trööstima. Ühel õhtul lasi Cersei Jaimel teda jälitada, et oma kahtlustele kinnitust leida. Kui tema vend tagasi jõudis, küsis ta õelt, kas ta tahab, et Robert sureks. „Ei,” vastas Cersei, „ma tahan, et ta sarved saaks.” Ta tahtis uskuda, et just sel ööl saigi Joffrey sigitatud.
„Eldon Estermont võttis endast viiskümmend aastat noorema naise,” ütles kuninganna Qyburnile. „Miks see peaks mind huvitama?”
Mees kehitas õlgu. „Ma ei ütlegi, et peaks… aga Daemon Sand ja see Santagari tütar olid mõlemad prints Dorani lihase tütre Arianne lähikondlased – vähemalt dornlased väidavad nii. Võib-olla ei tähenda see suurt midagi, aga ma arvasin, et Teie Hiilgus võiks sellest teada.”
„Nüüd ma siis tean.” Cersei hakkas kärsituks muutuma. „On teil veel midagi?”
„Vaid üks asi. Tähtsusetu juhtum.” Qyburn naeratas vabandavalt ja kõneles kuningannale ühest nukuetendusest, mis oli hiljuti linna lihtrahva seas suure menu saavutanud – nukuetendusest, kus loomade kuningriiki valitses salk upsakaid lõvisid. „Need lõvinukud lähevad selle reeturliku loo käigus ahneks ja ülbeks ja hakkavad lõpuks omaenda alamaid õgima. Kui õilis hirv selle vastu häält tõstab, pistavad lõvid ka tema nahka ja möirgavad, et neil kui kõige vägevamatel loomadel on selleks õigus.”
„Ja nii see lugu lõpebki?” küsis Cersei lõbustatult. Õige nurga alt vaadates võis seda võtta kui kasulikku manitsust.
„Ei, Teie Hiilgus. Lõpus koorub munast lohe ja pistab kõik lõvid nahka.”
See lõpp muutis nukuetenduse labasest jultumusest riigireetmiseks. „Mõistuseta lollpead. Ainult tohmanid panevad oma pea puust lohe nimel pakule.” Kuninganna mõtles hetke. „Saatke nendele etendustele mõned oma keelekandjad ja hoidke pealtvaatajatel silm peal. Kui nende seas peaks leiduma tuntud mehi, siis tahan ma teada nende nimesid.”
„Mida nendega ette võtta, kui ma küsida tohin?”
„Kõik varakad mehed saagu trahvi. Poolest nende varast peaks piisama, et neile vali õppetund anda ja meie rahakirste täita, ilma neid täiesti laostamata. Nendel, kes maksta ei jaksa, torgatagu riikliku kuriteo kõrvaltvaatamise eest üks silm välja. Näitlejatel pead maha.”
„Neid on neli. Ehk lubab Teie Hiilgus kaks neist mulle, et ma saaksin neid oma eesmärgil kasutada. Üks naine kuluks eriti…”
„Ma andsin teile Senelle,” lõikas kuninganna vahele.
„Õnnetu tüdruk on paraku üpris… nõrkenud.”
Cersei ei tahtnud sellele mõelda. Tüdruk oli temaga pahaaimamatult kaasa tulnud, enda arvates selleks, et ümmardada ja veini valada. Ta ei saanud asjast aru vist isegi siis, kui Qyburn ta käed ahelasse kammitses. Seda meenutades hakkas kuningannal nüüdki halb. Seal türmis oli jääkülm. Isegi tunglad värisesid. Ja see koletis kisendas pimeduses… „Jah, te võite võtta ühe naise. Kui soovite, siis kaks. Aga enne tahan ma nimesid teada.”
„Teie käsk saab täidetud.” Qyburn lahkus.
Väljas hakkas päike loojuma. Dorcas oli kuninganna jaoks vanni valmis seadnud. Cersei ligunes mõnuga soojas vees ja mõtles parajasti, mida ta õhtusöögil oma külalistele ütleb, kui Jaime uksest sisse tormas ja Jocelyni ja Dorcase toast minema käsutas. Ta ei näinud just kõige puhtam välja ja tal oli hobusehais küljes. Ka Tommen oli temaga kaasas. „Kallis õde, kuningas tahab sinuga rääkida,” ütles ta.
Cersei kuldkiharad hulpisid vannivees. Tuba oli aurune. Üle ta põse jooksis alla higitilk. „Tommen,” sõnas ta ähvardavalt leebel häälel. „Milles asi?”
See toon oli poisile tuttav. Ta tõmbus tagasi.
„Majesteet soovib homseks oma valget ratsut,” ütles Jaime. „Et piiki harjutada.”
Cersei tõusis vannis istukile. „Piigiharjutamine jääb ära.”
„Ei jää.” Tommen ajas alahuule prunti. „Ma pean harjutama iga päev.”
„Ja harjutadki,” teatas kuninganna, „kui me saame endale õige võitluseõpetaja, kelle käe all sa hakkad harjutama.”
„Ma ei taha õiget võitluseõpetajat. Ma tahan ser Lorast.”
„Sa arvad sellest poisist liiga palju. Ma tean, et sinu naisuke on sulle pähe pannud rumala mõtte, et tema vend on väga osav, kuid Osmund Kettleblack on Lorasest kolm korda etem rüütel.”
Jaime naeris. „See Osmund Kettleblack, keda mina tean, küll mitte.”
Cersei oleks tahtnud venna ära kägistada. Võib-olla pean ma ser Lorasele käsu andma, et ta laseks ser Osmundil ennast sadulast lüüa. See ajaks ehk puru Tommeni silmast välja. Teole soola ja sangarile häbi ja mõlemad kuivavad kohe kokku. „Ma kutsun mõne dornlase sind õpetama,” ütles ta. „Dornlased on parimad piigivõitlejad kogu riigis.”
„Ei ole,” jonnis Tommen. „Niikuinii ei taha ma mingit tobedat dornlast. Ma tahan ser Lorast. Ma käsin seda.”
Jaime naeris. Temast pole mingit abi. Kas see on tema arust naljakas? Kuninganna lõi vihaselt peoga vastu vett. „Kas ma lasen Pate’i siia tuua? Sina ei käsuta mind. Ma olen sinu ema.”
„Jah, aga mina olen kuningas. Margaery ütleb, et kõik peavad tegema seda, mida kuningas käsib. Ma tahan, et minu valge ratsu homme saduldataks ja et ser Loras saaks mulle piiki õpetada. Ja ma tahan kassipoega ja ma ei taha peeti süüa.” Poiss ristas käed rinnale.
Jaime naeris edasi. Kuninganna ei teinud temast väljagi. „Tule siia, Tommen.” Kui poiss tagasi tõmbus, ohkas Cersei. „Kas sa kardad? Kuningas ei tohiks hirmu välja näidata.” Poiss ligines vannile, pilk maas. Cersei sirutas käe välja ja silitas poja kuldseid lokke. „Sa oled küll kuningas, aga veel väike poiss. Kuni sa täisikka jõuad, valitsen mina. Ma luban sulle, et sa õpid piigiga võitlema. Aga mitte Lorase käest. Valvkonna rüütlitel on tähtsamaid kohustusi kui lapsega mängimine. Küsi nende pealiku käest.
Kas see pole
