päev, kuni iga löök tabab kindlalt ja täpselt ja teie piik saab teile sama omaseks nagu teie käsi.”
„Ma tahan seda.”
„Sa olid hiilgav.” Margaery laskus ühele põlvele, suudles kuningat põsele ja võttis tal ümbert kinni. „Vaata ette, vend,” hoiatas ta Lorast. „Mulle tundub, et minu vapper mees lööb su paari aasta pärast sadulast.” Kõik tema kolm nõbu kiitsid talle takka ja väike nurjatu Bulweri-plika kukkus ringi karglema, lauldes: „Tommenist saab vägimees, vägimees, vägimees.”
„Siis, kui ta täisikka jõuab,” ütles Cersei.
Kõigi naeratused närbusid nagu külmavõetud roosid. Rõugearmiline vana seitsminna nõtkutas esimesena põlve. Teised järgisid tema eeskuju, väike kuninganna ja tema vend välja arvatud.
Tundus, et Tommen ei märganud õhu äkilist jahenemist. „Kas sa nägid mind, ema?” paristas ta õnnelikult. „Ma tabasin kilpi, nii et mu piik murdus, ja ma ei saanud kotiga pihta!”
„Ma vaatasin seda hoovi teisest otsast pealt. Sa olid väga tubli, Tommen. Midagi vähemat ma sinust ei lootnudki. Sa oled sündinud piigivõitleja. Ükskord oled sa võitlusväljal kõigist üle nagu su isagi.”
„Ükski mees ei saa talle vastu.” Margaery Tyrell naeratas kuningannale vaoshoitult. „Aga ma ei teadnudki, et kuningas Robert oli nii meisterlik piigivõitleja. Palun rääkige meile, Teie Hiilgus, millised turniirid ta võitis? Millised vägevad rüütlid ta sadulast lõi? Kindlasti tahaks kuningas oma isa võitudest kuulda.”
Cersei kael lõi õhetama. Tüdruk oli ta valelt tabanud. Tegelikult oli piigivõitlus Robert Baratheoni külmaks jätnud. Turniiride ajal eelistas ta hoopis segataplust, kus ta sai tömbi kirve või vasaraga teisi veriseks vemmeldada. Cersei oli neid sõnu öeldes mõelnud Jaime peale. Mul pole kombeks ennast unustada. „Robert võitis Kolmjõe turniiri,” oli ta sunnitud ütlema. „Ta paiskas prints Rhaegari põrmu ja nimetas minu oma armastuse ja ilu kuningannaks.” Ta ei andnud Margaeryle vastamiseks mahti. „Ser Osmund, olge nii lahke ja aidake mu pojal turvis seljast võtta. Ser Loras, tulge minuga kaasa. Ma tahan teiega rääkida.”
Lillede Rüütlil ei jäänud üle muud, kui talle ehtsa kutsika kombel järgneda. Cersei ootas, kuni nad keerdtrepile jõudsid, ja küsis siis: „Kelle mõte see oli, palun?”
„Minu õe,” tunnistas noormees. „Ser Tallad, ser Dermot ja ser Portifer harjutasid märkitabamist ja kuninganna käis välja mõtte, et Tema Majesteet tahaks ehk ka korra proovida.”
Ta nimetab oma õde kuningannaks, et mind ärritada. „Ja teie osa selles?”
„Mina aitasin Tema Majesteedile turvise selga ja näitasin talle, kuidas piiki all hoida,” vastas rüütel.
„See hobune oli tema jaoks liiga suur. Mis siis, kui ta oleks maha kukkunud? Mis siis, kui liivakott oleks tal pea puruks löönud?”
„Vermed ja verised huuled on osa rüütli elust.”
„Ma hakkan taipama, miks teie vend on sant.” Kuninganna täheldas rõõmuga, et see pühkis naeratuse noormehe ilusalt näolt. „Minu vend ei osanud võib-olla teile teie kohustusi seletada, ser. Te olete siin selleks, et kaitsta minu poega tema vaenlaste eest. Tema rüütlikoolitus on võitluseõpetaja asi.”
„Pärast seda, kui Aron Santagar tapeti, pole Punases Kantsis enam võitluseõpetajat olnud,” sõnas ser Loras kerge etteheitega hääles. „Tema Majesteet saab varsti üheksaseks ja on usin õppima. Tema vanuses peaks ta olema kannupoiss. Keegi peab teda õpetama.”
Küll keegi õpetabki, aga mitte sina. „Öelge, kelle kannupoiss teie olite, ser?” küsis Cersei malbelt. „Kas mitte isand Renly?”
„Mul oli see au.”
„Jah. Seda ma arvasingi.” Cersei oli näinud, kui tihedad sidemed tekkisid kannupoiste ja rüütlite vahel, keda nad teenisid. Ta ei tahtnud, et Tommen saaks Loras Tyrelliga lähedaseks. Lillede Rüütel polnud seesugune mees, keda ühelgi poisil tasuks matkida. „Ma olen olnud hooletu. Riigivalitsemise, sõjapidamise ja isa leinamise kõrval jäi selline ülitähtis asi nagu uue võitluseõpetaja ametissemääramine mul kuidagi kahe silma vahele. Ma parandan selle vea otsemaid.”
Ser Loras lükkas laubale langenud pruuni kihara tagasi. „Teie Hiilgus ei leia ühtegi meest, kes käiks mõõga ja piigiga pooltki nii osavalt ümber nagu mina.”
Küll me oleme ikka tagasihoidlikud. „Tommen on teie kuningas, mitte teie kannupoiss. Teie asi on tema eest võidelda ja tema eest surra, kui tarvis. See on ka kõik.”
Cersei jättis noormehe tõstesillale, mis viis üle kuiva vallikraavi, mille põhi oli täis raudorasid, ja läks üksinda Maegori linnusesse. Kust ma küll võitluseõpetaja leian? murdis ta pead, kui trepist üles oma ruumidesse läks. Kuna ta oli ser Lorase kõrvale lükanud, ei söandanud ta ühegi Valvkonna rüütli poole pöörduda – see oleks haavale soola riputanud ja Mägiaeda kindlasti vihastanud. Ser Tallad? Ser Dermot? Keegi ometi ikka. Tommen oli hakanud oma uude ihukaitsjasse kiinduma, kuid Osney polnud Mõrsja Margaery asjas ilmselt nii suutlik, kui Cersei lootis, ja tema venna Osfrydi jaoks oli kuningannal valmis mõeldud üks teine amet. Oli üpris kahju, et Hagijast oli saanud marutõbine. Tommen oli Sandor Clegane’i rämedat häält ja põlenud nägu alati peljanud ja Clegane’i põlglik hoiak oleks Loras Tyrelli eputavat rüütellikkust kenasti tasakaalustanud.
Aron Santagar oli dornlane, meenus Cerseile. Ma võiksin Dorne’i poole pöörduda. Päikeseoda ja Mägiaia vahel olid sajandid täis verd ja sõda. Jah, mõni dornlane võiks minu eesmärgiga imehästi sobida. Dorne’is leidub kindlasti häid mõõgamehi.
Kui Cersei oma külalistekambrisse astus, nägi ta seal isand Qyburni, kes akna all istus ja luges. „Teie Hiilguse lahkel loal on mul paar teadet.”
„Uued vandenõud ja reetmised?” küsis kuninganna. „Mul on selja taga pikk ja väsitav päev. Tehke ruttu.”
Mees naeratas kaasatundvalt. „Nagu soovite. Räägitakse, et Tyroshi arhont on Lysile lepet pakkunud, et nende praegusele kaubandussõjale lõpp teha. Kuulduste kohaselt oli Myr valmis Tyroshi poolel sõtta astuma, kuid ilma Kuldse Vennaskonnata ei olnud myrlastel lootust…”
„Myrlaste lootused mind ei huvita.” Vabalinnad sõdisid alailma isekeskis. Nende lõputud reetmised ja liidud ei tähendanud Westerose jaoks õieti midagi. „On teil mingeid tähtsamaid uudiseid?”
„Orjade mäss Astaporis on ilmselt levinud Meereeni. Kümnete laevade madrused kõnelevad lohedest…”
„Harpüiadest. Meereenis on harpüiad.” Cerseile tuli see kusagilt meelde. Meereen asus maailma teises otsas, kaugel idas teisel pool Valüüriat. „Mässaku need orjad pealegi. Mis mul sellest? Meil Westeroses ei peeta orje. On teil mulle veel midagi rääkida?”
„Dorne’ist on tulnud paar uudist, mis Teie Hiilgust ehk rohkem huvitavad. Prints Doran on vangistanud ser Daemon Sandi – sohiku, kes oli varem Punase Siu kannupoiss.”
„Ma mäletan teda.” Ser Daemon oli olnud nende dorni rüütlite hulgas, kelle saatel prints Oberyn Kuningalinna tuli. „Mida ta tegi?”
„Ta nõudis, et prints Oberyni tütred vabaks lastaks.”
„Väga rumal temast.”
„Lisaks annavad
