„Kui ma seda rumalat piigivõitluse juttu rohkem ei kuule. Kas lubad mulle seda?”
Poiss tammus jalalt jalale. „Jah.”
„Tubli. Lippa nüüd. Mu külalised jõuavad varsti siia.”
Tommen lippaski, kuid pöördus enne väljumist ja ütles: „Kui minust saab täieõiguslik kuningas, lasen ma peedid ära keelata.”
Cersei vend lükkas ukse oma käeköndiga kinni. „Armuline emand,” ütles ta, kui nad kahekesi jäid, „ma tahaksin teada, kas sa oled purjus või lihtsalt rumal?”
Kuninganna lõi uuesti peoga vastu vett, nii et see maha loksus ja üle Jaime jalgade valgus. „Talitse oma keelt, või – ”
„ – või mis? Kas saadad mu uuesti linnamüüre üle vaatama?” Jaime võttis istet ja tõstis jala üle põlve. „Sinu neetud müüridel pole midagi viga. Ma käisin need tollhaaval läbi ja vaatasin kõik seitse väravat üle. Raudvärava hinged on roostes ja Kuningavärav ja Porivärav, mis Stannise rammide käest tampida said, tahavad väljavahetamist. Müürid on sama tugevad nagu ennegi… aga armuline kuninganna on ehk unustanud, et meie sõbrad Mägiaiast viibivad nende müüride vahel?”
„Mina ei unusta midagi,” vastas Cersei, mõeldes ühest teatud kuldmündist, mille ühel poolel oli käsi ja teisel poolel ühe igiammuse kuninga pea. Kuidas sai üks närune vilets vangivaht peita oma ööpoti alla sellise mündi? Kuidas sattus vana Mägiaia kuldraha Rugeni-suguse mehe kätte?
„Ma kuulen uuest võitluseõpetajast esimest korda. Sa pead kaua ja kõvasti otsima, kui sa tahad leida Loras Tyrellist paremat piigivõitlejat. Ser Loras on – ”
„Ma tean, kes ta on. Ma ei taha teda oma poja kõrvale. Sa peaksid talle tema kohustusi meelde tuletama.” Vannivesi hakkas ära jahtuma.
„Ta teab oma kohustusi ja pole ühtegi paremat piigi –”
„Sina olid temast parem – enne kui sa käest ilma jäid. Ser Barristan oma nooruses. Arthur Dayne oli temast parem ja prints Rhaegar oli isegi talle võrdne vastane. Lõpeta see loba meie Lillekese südidusest. Ta on vaid poisike.” Cersei oli Jaime puiklemisest tüdinud. Tema isale polnud keegi kunagi vastu puigelnud. Kui Tywin Lannister midagi ütles, kuulasid mehed ta sõna. Kui Cersei midagi ütles, ei peljanud nad talle nõu anda, talle vastu vaielda, isegi vastu tõrkuda. Kõik selle pärast, et ma olen naine. Sest ma ei saa nendega võidelda, mõõk käes. Nad suhtusid Robertisse lugupidavamalt kui minusse, ja Robert oli üks rumal lakkekrants. Ta ei kavatsenud seda taluda, eriti mitte Jaime poolt. Ma pean temast vabanema, ja varsti. Omal ajal oli ta unistanud sellest, et nad saaksid käsikäes Seitset Kuningriiki valitseda, kuid Jaimest oli viimasel ajal rohkem tüli kui abi.
Cersei tõusis vannis püsti. Vesi jooksis mööda ta sääri alla ja tilkus tal juustest. „Kui ma su nõu vajan, siis küsin ma seda ise. Lahku nüüd. Ma pean riietuma.”
„Jajah, sinu õhtusöök ja külalised. Mis salanõu siis nüüd? Neid on juba nii palju, et mul läheb arvepidamine sassi.” Jaime pilk langes õe jalgevahes kuldsetel karvadel pärlendavatele veepiiskadele.
Ta tahab mind endiselt. „Kas igatsed taga seda, millest ilma jäid, vend?”
Jaime tõstis pilgu. „Ma armastan sind ka, kallis õde. Aga sa oled lollike. Ilus kullakarva lollike.”
Need sõnad tegid haiget. Tol ööl Rohekivil, kui sa mulle Joffi sigitasid, ütlesid sa mulle ilusamaid sõnu mõtles Cersei. „Käi välja.” Ta pööras vennale selja ja kuulis, kuidas Jaime lahkus, oma käeköndiga ukse kallal kohmitsedes.
Kuni Jocelyn kandis hoolt selle eest, et kõik oleks õhtusöögiks valmis, aitas Dorcas kuningannal uue kleidi selga tõmmata. Selle läikivast rohelisest satiinist triibud vaheldusid luksuslikust mustast sametist triipudega ja pihikut ehtis peen must myri pits. Myri pits oli kallis, kuid kuninganna vajas seda, et võimalikult hea välja näha ja tema nurjatute pesunaiste süül olid mitu ta vana kleiti pesus kokku läinud ega istunud enam selga. Ta oli tahtnud neile hooletuse eest piitsa anda, kuid Taena oli soovitanud armuline olla. „Lihtrahvas armastab teid rohkem, kui te olete leebe,” ütles ta ja seepärast andis Cersei käsu, et kleitide hind naiste palgast kinni peetaks – see oli palju peenem lahendus.
Dorcas andis talle hõbedast käsipeegli. Väga hea, mõtles kuninganna ja naeratas oma peegelpildile. Tal oli hea meel, et sai leinariided seljast võtta. Must värv tegi ta liiga kahvatuks. Kahju, et ma ei õhtusta emand Merryweatheri seltsis, meeliskles kuninganna. Tal oli selja taga pikk päev ja Taena vaimukus tõstis alati ta tuju. Pärast Melara Hetherspooni ei olnud Cerseil ühtegi sõpra, kelle seltsis ta oleks ennast nii hästi tundnud, ja Melara oli osutunud ahneks väikeseks intrigaaniks, kes arvas endast liiga palju. Ma ei pea temast halvasti mõtlema. Ta on surnud ja uppunud ja ta õpetas mulle, et ma ei tohi usaldada kedagi peale Jaime.
Kui ta külalistekambrisse jõudis, olid tema külalised juba usinalt vürtsiveini pruukima hakanud. Emand Falyse mitte ainult ei näe välja nagu kala, vaid ka joob nagu kala, mõtles Cersei, pooltühja veinikannu märgates.
„Armas Falyse,” hüüatas ta, teist naist põsele suudeldes, „ja vapper ser Balman. Ma kurvastasin väga, kui teie kullakalli ema õnnetusest kuulsin. Kuidas meie emand Tanda käsi käib?”
Emand Falyse tundus olevat äärepealt pisaraisse puhkemas. „Tänan küsimast, Teie Hiilgus. Meister Frenken ütleb, et ema murdis kukkudes puusa. Ta tegi kõik, mida suutis. Me palvetame nüüd, aga…”
Palvetage, palju tahate, aga enne kuu lõppu on ta surnud. Tanda Stokeworthi eas naiste jaoks tähendas murtud puus lõppu. „Ka mina ühinen teie palvetega,” ütles Cersei. „Isand Qyburn rääkis mulle, et Tanda kukkus hobuse seljast.”
„Tema sadularihm rebenes ratsutamise ajal,” sõnas ser Balman Byrch. „Tallipoiss oleks pidanud nägema, et rihm oli kulunud. Ta sai karistada.”
„Ma loodan, et rangelt.” Kuninganna võttis istet ja andis oma külalistele märku sama teha. „Kas joote veel ühe peekritäie vürtsiveini, Falyse? Nagu ma mäletan, on see teile alati meeldinud.”
„Kena, et te seda mäletate, Teie Hiilgus.”
Kuidas ma oleksin saanud selle unustada? mõtles Cersei. Jaime pidas lausa imeks, et sa seda ei kuse. „Kuidas teekond läks?”
„Kehvasti,” kurtis Falyse. „Vihma sadas peaaegu kogu päeva. Me tahtsime ööseks Rosbysse jääda, aga see isand Gylesi noor kasupoeg keeldus meid vastu võtmast.” Ta kirtsutas nina. „Pange tähele, et kui Gyles sureb, paneb see nurjatu sohik tema kullale käpa peale. Ta võib isegi maid ja tiitlit endale tahta, kuigi seaduse järgi peaksime pärast Gylesi surma Rosby pärima meie. Mu armuline ema oli tema teise naise tädi ja Gylesi enda kolmanda astme sugulane.”
Kas su vapiloom on lammas, mu emand, või mingisugune ablas ahv? mõtles Cersei. „Isand Gyles on hinge vaakunud nii kaua, kui ma teda tundnud olen, aga ta on ikka veel meie seas ja jääb meie sekka loodetavasti veel paljudeks aastateks.” Ta naeratas armsasti. „Küllap läheme me veel kõik tema köha saatel hauda.”
„Pole võimatu,” nõustus ser Balman. „Rosby kasupoeg polnud ainuke, kes meile tuska tegi. Me nägime teel ka tolguseid. Räpaseid kasimatuid olevusi, kellel olid nahast kilbid ja kirved. Mõnedel olid vammustele õmmeldud tähed – seitsmeharulised pühad tähed, aga sellegipoolest oli neil kuri ilme.”
„Kindlasti
