enne kui ta komistab ja lopsakale aasnurmikavaibale istukile kukub. Just siis, kui surnud golfimängija läbi avause aiamurule koperdab, välgatab läbi õhu roostes teras.
Philipi kirka tungib otse koletise pähe, purustab vanamehe kolju nagu kookospähkli, läbistab kõvakesta tiheda membraani ja tungib tarretiselaadsesse kiirusagarasse. Kostab selleri murdmist meenutav hääl ja hoop pritsib laiali musta roiskunud vedelikku. Palavikuline ind vanaisa näol kustub kohe nagu multifilm, mille prožektor on välja lülitatud.
Zombi vajub maha ja kukub kokku kohmakalt nagu tühi kartulikott.
Sügavale koljusse tunginud kirka tõmbab Philipi endaga kaasa. Ta sikutab. Teravik on kinni jäänud. «Pange see pagana värav kinni, pange see kinni ja vaikselt, kurat võtaks,» käsib Philip ikka veel äreval lavasosinal ja surub oma vasaku jala terasninaga raidurisaapa laiba katkisele koljule.
Tema kaks kaaslast liiguvad korraga nagu mingis veidras tantsus. Bobby pillab oma kandami maha ja kiirustab värava juurde. Nick rabeleb püsti ja taganeb õudusest juhmina. Bobby lööb kiiresti rauast riivi kinni. Selle metalne kolksatus on nii vali, et kajab pimedatest aedadest vastu.
Lõpuks kisub Philip oma kirka zombi kangekaelsest koljust lahti – see teeb pehmelt lirtsuvat häält – ja pöördub parajasti majaelanike jäänuste poole, pea paanikast huugamas, kui kuuleb maja poolt midagi veidrat ja ootamatut.
Ta tõstab pilgu ja näeb koloniaalstiilis maja tagakülge, mille aknas põleb ere valgus.
Klaasist verandaukse taga seisab Brian ja viipab Philipile ja teistele neid kiiresti tagasi kutsudes. Briani näost paistab ärevus. Philip mõistab, et asi pole surnud golfimängijas – midagi on valesti.
Armas jumal, tee nii, et see poleks Penny.
Philip pillab kirka käest ja tormab mõne sekundiga üle muru.
«Aga need laibad?» hõikab Bobby Marsh talle järele.
«Jäta sinna,» karjub Philip, hüppab verandatrepist üles ja jookseb ukse juurde.
Paokil liugukse peal ootab teda Brian. «Ma pean sulle midagi näitama,» ütleb ta.
«Milles asi? Kas Pennys? On ta terve?» Philip lipsab hingetuna sisse. Ka Bobby ja Nick tulevad tema järel üle veranda ja poevad sooja tuppa.
«Pennyga on korras,» lausub Brian. Tal on käes raamitud foto. «Kõik on hästi. Ta ütles, et jääb hea meelega veel mõneks ajaks kappi.»
«Judas Priest, Brian, mida kuradit?» Philip tõmbab hinge, käed rusikasse surutud.
«Ma pean sulle midagi näitama. Tahad täna ööseks siia jääda?» Brian pöördub klaasukse poole. «Vaata. Kogu pere suri siin sees, kõik koos, eks? Kõik kuuekesi? Kuuekesi?»
Philip pühib laupa. «Jõua juba asjani.»
«Vaata. Millegipärast muutusid nad kõik koos. Terve perega, eks?» Brian köhib ja osutab siis kuuele kahvatule tombule garaaži kõrval. «Neid on seal väljas kuus. Vaata. Ema, isa ja neli last.»
«Ja mis siis?»
Brian näitab talle raamitud portreefotot: sama perekond õnnelikumatel päevadel, nägudel sätitud naeratused, seljas viisakad pühapäevariided. «Ma leidsin selle klaverilt,» sõnab ta.
«Ja…?»
Brian osutab noorimale lapsele fotol, üheteist- või kaheteistaastasele meresinises ülikonnas poisile blondide lokkide ja kange naeratusega.
Ta vaatab oma vennale otsa ja lausub väga tõsiselt: «Fotol on seitse inimest.»
Väärikas kahekorruseline koloniaalstiilis häärber, mille Philip nende pikemaks peatuseks valis, asub hästi hooldatud kõrvaltänaval keset puudega ja aiaga ümbritsetud labürintlikku kompleksi nimega Wiltshire’i Rajoon.
Kahekümne nelja ruutkilomeetrine kogukond asub Atlantast umbes kolmkümmend kilomeetrit ida pool 278. maantee lähedal keset kauneid mände ja hiiglaslikke vanu tammepuid. Lõuna pool piirneb asula Fuzzy Zoelleri kavandatud kolmekümne kuue auguga golfiraja laiade laugete nõlvadega.
Tasuta brošüüris, mille Brian Blake varem samal õhtul mahajäetud valvuriputka põrandalt leidis, kirjeldatakse seda paika nagu Martha Stewarti märga unelmat. «Wiltshire’i Rajoon pakub auhinnatud elustiili maailmatasemel mugavustega. Ajakiri «Golf ja elu» nimetas seda «parimatest parimaks». Siin asub ka Shady Oaksi AAA viie tärni kuurort ja spaa. Ööpäevaringsed turvapatrullid. Kodud alates 475 000 dollarist kuni üle miljonini.»
Blake’ide seltskond sattus uhketele väravatele loojangul, kui nad olid end Philipi roostelaigulisse Chevy Suburbanisse surunud, et Atlanta põgenikekeskusesse sõita. Nad nägid esitulede valguses peenelt kaunistatud rauast aiaposte ja kõrget väravakaart, millel ilutses metalltähtedes Wiltshire’i nimi, ning otsustasid lähemalt uurida.
Algul arvas Philip, et siin võiks teha kiire vahepeatuse, pisut puhata ja viimaseks teelõiguks varusid täiendada. Ehk oleks siin isegi mõni teine elav inimene, mõni hea samariitlane, kes oleks valmis neid aitama. Aga kui viis väsinud, näljast ja närvilist teelist kiiresti hämarduvas õhtus Wiltshire’i käänulistele teedele esimese ringi peale tegid, mõistsid nad, et see paik oli enamjaolt surnud.
Ühestki aknast ei paistnud valgust. Sissesõiduteedele või teeserva oli jäänud väga vähe autosid. Ühel tänavanurgal purskas hooletusse jäetud tuletõrjehüdrandist aiamurule vahust vett. Teise nurga peal istus hüljatud BMW, purunenud esiots ümber laternaposti kaardunud, kaassõitja poolne kõverdunud uks lahti. Siit oli lahkutud kiiruga.
Nende lahkumise peamist põhjust võis märgata golfiraja kaugetes varjudes, orgudes majade taga ja siin-seal isegi hästi valgustatud tänavatel. Zombid tuigerdasid sihitult ringi nagu esialgsete inimeste kummituslikud kestad ja nende ammuli suudest kostis karedaid oigeid, mida Philip laiade äsjasillutatud tänavate labürindis ekseldes juba kaugelt kuulis, isegi läbi Suburbani kinniste akende.
Epideemia, jumala viha või mis iganes see ka polnud, Wiltshire’i Rajooni oli see nähtavasti tabanud kiiresti ja ootamatult. Enamik ebasurnuid uitasid kaugemal golfiraja küngaste ja jalgteede vahel. Miski pidi seal protsessile kaasa aitama. Võib-olla on enamik golfimängijaid vanad ja aeglased. Võib-olla maitsevad nad ebasurnutele eriti hästi. Kes teab? Aga isegi sadade meetrite kauguselt puude vahelt ja aedade kohalt võib näha, et hiiglaslikku klubihoonete, kõnniteede, sildade ja liivalõksude kompleksi on ebasurnuid kogunenud kümnete, võib-olla isegi sadade kaupa.
Ööpimeduses meenutavad nad laisalt taru ümber tiirutavaid putukaid.
Vaatepilt on rahutukstegev, aga millegipärast jättis see fenomen naaberasula lõputu tupiktänavate ja kaarduvate alleede ringi üsna tühjaks. Mida kauem Philip ja tema üllatunud kaasreisijad majade vahel tiirutasid, seda enam hakkasid ka nemad ihaldama osa sellest auhinnatud elustiilist, kas või natukesekski, et varusid täiendada ja akusid laadida.
Nad arvasid, et võiks siin öö veeta ja hommikul jälle teele asuda.
Nad valisid suure koloniaalstiilis häärberi Green Briari tänava lõpus, sest see tundus olevat golfirajast piisavalt kaugel, et zombisumma tähelepanu eest pääseda. Majal oli suur aed, kust oli kaugele näha ja mida ümbritses kõrge tugev tara. Pealegi tundus see olevat tühi. Aga kui nad Suburbani ettevaatlikult üle muru külgukse juurde tagurdasid, uksed lahti ja võtmed ette jätsid ning üksteise järel aknast sisse hiilisid, hakkas maja neid kohe alt vedama.
