ei ütle midagi, ainult jõllitab oma läbivettinud hommikuhelbeid. Tema käeulatuses on köharohu pudel, millest Brian on juba poole sisse kaaninud.
Penny istub tema kõrval ja ka tema ees on kausitäis Kapten Krõmpsu. Kausi kõrval istub väike pehme pirnisuurune pingviin. Iga natukese aja tagant tõstab Penny lusika mänguasja suu juurde, nagu jagaks ta temaga hommikusööki.
«Me otsisime iga viimase kui nurga läbi,» jätkab Philip ja avab ühe kapi teise järel. Köök on tõeline küllusesarv, tulvil jõukama rahva toiduvarusid ja luksuskaupu: gurmeekohv, käsimikserid, kristallkarikad, veiniriiulid, isetehtud pasta, peened moosid, igat sorti kastmed, kallis alkohol ja kõikvõimalikud köögimasinad. Vikingi suur köögisektsioon on kiiskavalt puhas ja hiiglaslik külmik on täis kallist liha, puuvilju, määrdeid, piimatooteid ja väikeseid Hiina kiirtoidu karpe, milles on ikka veel värskeid toidujääke. «Võib-olla oli ta mõne sugulase juures külas,» lisab Philip, märgates riiulil kena single malt viskipudelit. «Näiteks vanavanemate või mõne sõbra juures, mida iganes.»
«Püha Jeesus, vaadake seda!» hüüatab Bobby Marsh ruumi teisest otsast. Ta seisab sahvriuksel ja silmitseb isukalt seal peituvat küllust. «Nagu Willy Wonka ja tema pagana šokolaadivabrik. Küpsised, biskviit, isegi sai on ikka veel värske.»
«Siin on ohutu, Brian,» sõnab Philip ja võtab viskipudeli riiulilt alla.
«Ohutu?» Brian Blake põrnitseb lauaplaati. Ta köhib ja krimpsutab nägu.
«Nii ma ütlesin. Tegelikult mõtlen…»
«Veel üks kadus ära,» kostab hääl köögi teisest nurgast.
Nick vahetab juba viisteist minutit närviliselt kanaleid väikesel kraanikausi kohale kapi külge kinnitatud plasmateleril. Ta otsib kohalikke uudiseid ja nüüd, kell kolmveerand kaksteist Kesk-Ameerika aja järgi uppus Atlanta Fox 5 uudistekanal staatilisse lumme. Peale riiklike kanalite, kus näidatakse loodusdokumentaalide ja vanade filmide korduseid, on järele jäänud vaid Atlanta usaldusväärne CNN ja ka sealt tuleb ainult hädaolukorra automaatteateid, samu hoiatavaid sõnumeid, mida on edastatud juba mitu päeva. Isegi Briani BlackBerry hakkab otsi andma, signaal on selles paigas väga nõrk. Kui seade töötab, täitub see sihitute e-kirjade, Facebooki postituste ja anonüümsete säutsudega, mis sisaldavad salapäraseid sõnumeid nagu:
…JA KUNINGRIIK LASKUB PIMEDUSSE…
…KÕIK SAI ALGUSE TAEVAST ALLA KUKKUNUD LINDUDEST…
…PÕLETAGE KÕIK MAHA PÕLETAGE KÕIK…
…PÜHADUSETEOTUS…
…KÕIK JOBUD SUREVAD…
…ISSANDA KOJAST ON SAANUD DEEMONITE PESA…
…ÄRGE MIND SÜÜDISTAGE, MA OLEN LIBERAAL…
…KÄIGE PERSE…
«Lülita välja, Nick,» sõnab Philip süngelt ja vajub hommikusöögilaua taha istuma, pudel käes. Ta kortsutab kulmu ja sirutab käe selja taha, kus püstol vastu selga surub. Ta asetab Rugeri lauale, avab pudeli ja võtab korraliku lonksu.
Nii Brian kui Penny jäävad relva põrnitsema.
Philip paneb pudelile korgi peale ja viskab selle üle köögi Nickile, kes püüab viski kinni osariigi parima püüdja osavusega – see ta ju kunagi oli. «Vaata natuke aega alkoholikanalit. Puhka pisut, ära vahi kogu aeg ekraani.»
Nick proovib natuke. Võtab veel ühe sõõmu, keerab siis korgi peale ja viskab pudeli Bobbyle.
Bobby pillab selle peaaegu maha. Ta seisab ikka veel sahvri lähedal ja on ametis terve küpsisepaki hävitamisega, must puru juba suunurkadesse kogunemas. Ta loputab küpsised suure viskisõõmuga alla ja toob kuuldavale tänuliku röhitsuse.
Philip ja tema kaks sõpra on harjunud koos jooma ja täna vajavad nad seda rohkem kui iial varem. See traditsioon sai alguse nende esimesel aastal Burke County keskkoolis, kui nad üksteise aedades telkimas käisid, et piparmündilikööri ja arbuusiveini kaanida. Hiljem liikusid nad edasi õlle-viskikokteilidele pärast jalgpallimatše. Keegi ei talu napsu nii nagu Philip Blake, aga teised kaks on alkorallis tema tasavägised konkurendid.
Abielu algusaastatel käis Philip sageli väljas keskkoolisõpradega laaberdamas, sest ta tahtis meenutada, mis tunne oli olla noor, vallaline ja vastutustundetu. Pärast Sarah’ surma aga läksid kolme mehe teed lahku. Üksikvanema stressirikas elu, pikad päevad autoremonditöökojas ja ööd veoki roolis, Penny voodikonkus magamas, olid teda kurnanud. Poiste õhtused peod muutusid üha harvemaks. Mõnikord aga – tegelikult alles eelmisel kuulgi – leiab Philip siiani aega, et koos Bobby ja Nickiga Tally Hos, Vankriratta kõrtsis või mõnes muus Waynesboro pubis rõõmsalt pummeldada (mamma Rose hoiab sel ajal Pennyl silma peal).
Viimastel aastatel on Philip mõtlema hakanud, kas ta käib Bobby ja Nickiga väljas lihtsalt rutiinist, et end elusana tunda. Võib-olla sellepärast otsiski ta üles just Bobby ja Nicki, kui eelmisel pühapäeval kui Waynesboros olukord hapuks läks ja ta otsustas Pennyga ohutumasse paika liikuda. Poisid meenutasid talle ta minevikku ja sellest oli millegipärast abi.
Samas polnud ta üldse kavatsenud Brianit kaasa võtta. Temaga oli Philip kohtunud juhuslikult. Esimesel reisipäeval, Waynesborost umbes 60 km kaugusel läänes tegi ta kiire kõrvalepõike Deeringisse, et ema ja isa käekäigu järele uurida. Eakas paar elas Fort Gordoni sõjaväebaasi lähedal vanainimeste asulas. Kui Philip vanemate väikesesse majja jõudis, avastas ta, et kogu Deeringi elanikkond oli turvalisuse huvides baasi üle viidud.
See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et ta leidis majast Briani. Ta peitis end mahajäetud hoones, kössitas keldrinurgas, sest arvukad elavad surnud olid talle hirmu naha vahele ajanud. Philip oli peaaegu unustanud uusima vahejuhtumi venna elus: Brian kolis koju tagasi, kui tema abielu pöörase Jamaica tüdrukuga Gainesville’ist metsa läks – sõna otseses mõttes. Tüdruk jättis ta maha ja läks Jamaicasse tagasi. Lisaks veel pidevad läbikukkumised, mis saatsid kõiki Briani vanemate rahastatud segaseid äriplaane (näiteks viimane geniaalne idee avada Athensis muusikapood, nagu neid poleks niigi iga nurga peal). Philipile ei meeldinud mõte oma venna eest hoolt kanda, ükskõik kui lühikest aega. Aga mis tehtud, see tehtud.
«Kuule, Philly,» kostab Bobby köögi teisest otsast viimaseid küpsiseid suhu toppides, «mis sa arvad, kas linnade põgenikekeskused on veel avatud?»
«Kes teab?» Philip vaatab oma tütre poole. «Kuidas läheb, kullake?»
Väike tüdruk kehitab õlgu. «Pole viga.» Tema hääl on vaevukuuldav nagu katkine tuulekell vaikse iili käes. Ta põrnitseb pehmet pingviini. «Vist.»
«Mida sa majast arvad? Kas meeldib?»
Veel üks õlakehitus. «Ei tea.»
«Kas sa tahaksid natukeseks siia jääda?»
See äratab kõigi tähelepanu. Brian vaatab venna poole. Kõigi pilgud on Philipile kinnitunud. Lõpuks sõnab Nick: «Kui natukeseks?»
«Anna viskit,» ütleb Philip ja viipab pudelile Bobby käes. Ta saab selle, võtab pika lonksu ja laseb joogil kõri kõrvetada. «Vaadake seda kohta,» lausub ta, kui on suud pühkinud.
Brian on segaduses. «Sa mõtlesid, et jääme ainult ööseks, eks?»
Philip tõmbab sügavalt hinge. «Jah, aga ma hakkan
