Philip…»
«Bobby, me võime ju siia jääda ja vaadata, mis edasi saab.»
Nick on tema juttu pingsalt kuulanud. «Ole nüüd, Philip, uudistes räägitakse, et suurtes linnades on kõige ohutum…»
«Uudistes? Jeesus Kristus, Nick, võta pea liiva alt välja. Uudised lähevad koos ülejäänud elanikkonnaga põrgu. Vaata seda kohta. Arvad, et valitsuse ajutises majutuses on sellist nänni, oma voodi igaühele, piisavalt toitu mitmeks nädalaks, kahekümne aasta vanust viskit, dušid, kuum vesi, pesumasinad?»
«Aga me oleme nii lähedal,» arvab Bobby pärast hetkelist kõhklust.
Philip ohkab. «See on suhteline mõiste.»
«Kõige rohkem kolmkümmend kilomeetrit.»
«Sama hästi võiks olla kolmkümmend tuhat. Maantee on autorususid täis ja kubiseb neist elajatest.»
«See meid ei peata,» lausub Bobby. Ta silmad löövad särama ja ta lööb nipsu. «Ehitame endale Chevy külge… Kuidas seda nimetataksegi? Saha. Nagu kuradi «Maanteesõdalases».»
«Ära vannu, Bobby,» manitseb Philip tüdruku suunas noogutades.
Nick teeb suu lahti: «Mees, kui me siia jääme, on ainult aja küsimus, millal need elajad…» Ta peatub poolelt sõnalt ja vaatab lapse poole. Kõik teavad, mida ta silmas peab.
Penny uurib oma läbivettinud hommikuhelbeid, nagu ei kuulakski teiste juttu.
«Sellised majad on tugevad,» väidab Philip, paneb pudeli ära ja ristab oma lihaselised käed. Ta on golfiväljakul uitavatele karjadele palju mõelnud. Nad peaksid vaikselt olema, öösiti valgust varjama ja hoiduma liigsetest signaalidest, lõhnadest või mürast. «Kuni meil on voolu ja kainet mõistust, on kõik priima.»
«Ühe relvaga?» kahtleb Nick. «Ja me ei saa seda kasutada ilma nende tähelepanu äratamata.»
«Otsime ülejäänud majad läbi ja katsume veel relvi leida. Neile rikastele tõbrastele meeldib hirvi küttida, võib-olla leiame isegi Rugerile summuti… Neetud, võime selle ise teha. Nägid seda tööpinki alumisel korrusel?»
«Jäta, Philip. Kas me oleme nüüd järsku relvameistrid? Praegu pole meil enda kaitsmiseks muud kui paar…»
«Philipil on õigus.»
Briani sõnad ehmatavad neid kõiki – tema kähedas kärisevas hääles kõlab täielik kindlus. Ta lükkab oma hommikuhelbed eemale ja vaatab vennale otsa. «Sul on õigus.»
Philipit ennast üllatab enesekindlus venna nasaalses hääles ilmselt kõige rohkem.
Brian tõuseb püsti, kõnnib ümber laua ja peatub ukseavas, mis viib ruumikasse rikkalikult sisustatud elutuppa. Tuled seal ei põle ja kardinad on ette tõmmatud. Ta osutab käega esiseina poole. «Maja esikülg on põhimõtteliselt kõige suurem probleem. Külgesid ja tagaosa kaitseb kõrge aed üsna hästi. Tundub, et surnud ei suuda eriti tõketest läbi tungida ja siinkandis on igal majal taraga ümbritsetud aed.» Hetkeks tundub, et Brian hakkab köhima, aga ta hoiab end tagasi ja surub hetkeks käe suule. Ta käed värisevad. Ta jätkab: «Kui me saame teistest majadest ja aedadest materjale laenata, võime ehk maja ette müüri ehitada. Võib-olla naabrite majade ette ka.»
Bobby ja Nick vahetavad pilke, aga keegi ei ütle sõnagi, kuni Philip viimaks kerge naeratusega lausub: «Jätke see ülikoolipoisi hooleks.»
Blake’id pole ammu üksteisele naeratanud, aga Philip mõistab nüüd, et tema luuserist vend vähemalt tahab kasulik olla, eesmärgi heaks midagi ära teha ja mehisemaks saada. Tundub, et Philipi heakskiit tõstab Briani enesekindlust.
Nick pole ikka veendunud. «Aga kui kauaks me jääme? Tunnen end siin haavatavana.»
«Me ei tea, mis edasi saab,» sõnab Brian. Tema hääl on kare ja samas pingeline. «Me ei tea, mis selle kõik põhjustas või kui kaua see kestab. Võib-olla leitakse mingi lahendus, vastumürk või midagi sellist. Nad võivad väetiselennukitest kemikaale alla visata, nakkuskeskus võib asja kontrolli alla saada. Ei või iial teada. Minu meelest on Philipil täiesti õigus. Peaksime natukeseks siia jääma ja maha rahunema.»
«Pagana õige,» lausub Philip Blake muiates. Ta istub ikka veel, soonilised käed rinnal risti. Ta pilgutab vennale silma.
Brian vastab samaga, noogutab rahulolevalt ja lükkab paksu juuksesalgu silme eest. Ta tõmbab sügavalt ja kähisevalt hinge ja sammub võidukalt viskipudeli juurde, mis seisab laual Philipi kõrval. Ta haarab pudeli innuga, mida pole juba aastaid välja näidanud, tõstab selle huultele ja võtab edukalt jahiretkelt naasva viikingi ülbusega suure lonksu.
Tema nägu läheb kohe krimpsu, ta tõmbub kägarasse ja toob kuuldavale pika köhaseeria. Pool tema viskisõõmust pritsib üle köögi laiali. Ta muudkui köhib ja köhib ja kähiseb raevukalt, nii et hetkeks ei mõista teised muud teha kui jõllitada. Väike Penny on jahmunud, põrnitseb teda suurisilmi ja pühib põselt alkoholipiisku.
Philip silmitseb oma haledat vennanärakat ja siis oma sõpru. Toa teises otsas üritab Bobby Marsh naerupahvakat summutada. Ka Nick proovib suule kerkivat muiet tagasi hoida. Philip katsub midagi öelda, aga puhkeb tahtmatult naerma ja see on nakkav. Ka teised turtsuvad.
Peagi lõkerdavad nad kõik hüsteeriliselt, isegi Brian. Esimest korda pärast õudusunenäo algust naeravad nad siiralt ja lasevad välja midagi tumedat ja habrast, mis neis kõigis varitses.
Sel õhtul üritavad nad vahetustega magada. Igaüks saab teisel korrusel oma toa, mida sisustavad eelmiste asukate jäänukid nagu sünge muuseumi eksponaadid: öökapp pooltäis veeklaasiga, avatud John Grishami romaan, mida ei loeta enam kunagi lõpuni, paar kisakooritutte, mis ripuvad teismelise tüdruku nelja sambaga voodi küljes.
Suurema osa ööst istub Philip alumise korruse elutoas valves. Relv lebab tema kõrval kohvilaual ja tekkidesse mässitud Penny lesib sealsamas diivanil. Laps üritab asjatult magama jääda ja kella kolme paiku hommikul, kui Philipit ründavad jälle piinavad mälestused Sarah’ õnnetusest, märkab ta silmanurgast, et Penny vähkreb rahutult.
Philip kummardub talle lähemale, silitab ta tumedaid juukseid ja sosistab: «Kas und ei tule?»
Tüdrukuke on tekid lõuani tõmmanud ja vaatab üles tema poole. Ta raputab pead. Diivani kõrvale sätitud terrassisoojendi oranžikas valguses näib Penny nägu peaaegu ingellik. Kusagil kaugel väljas tuule käes kostab üle soojendi pehme sumina vaevukuuldavalt, aga lakkamatult paljude oiete ebakõla nagu randa uhtuvate põrgulike lainete müha.
«Issi on siin, kullake. Ära muretse,» lausub Philip tasa ja silitab tema põske. «Ma jään alati sinuga.»
Ta noogutab.
Philip naeratab talle õrnalt. Ta kummardub ja suudleb Pennyt vasaku kulmu kohale. «Ma ei lase sinuga midagi juhtuda.»
Tüdruk noogutab veel kord. Ta on väikese pingviini kõvasti vastu kaela surunud. Ta vaatab kaisuloomale otsa, kortsutab kulmu ja tõstab siis pingviini kõrva äärde, nagu kuulaks sosistatud saladust. Ta vaatab isa poole.
«Issi?»
«Jah, kullake?»
«Pingviin tahab midagi teada.»
«Mida?»
«Pingviin
