Raha omandamise negatiivne külg ilmneb Aristotelese jaoks juba palgatöö juures – omandita kodanikul pole samu võimalusi vabalt areneda nagu omandiga kodanikul. Ja see, kes on nii vaene, et peab müüma oma „ihurammu”, ei vääri Ateena ettekujutuse kohaselt lugupidamist.
Omaette eesmärgiks oleva raha omandamise kui nähtuse teravnemine ilmneb rahaga kauplemises ja raha laenamises, mille Aristoteles hukka mõistab, kuid mitte nii nagu Piibel liigkasuvõtmise. Nimelt keelas Vana Testament juutidel võtta intresse hõimukaaslastelt. Aristoteles ei pea silmas mingit keeldu. Ta osundab, et rahaga ümberkäimisel on vaja mõningaid oskusi, kuid need tegevused ei vii siiski nendele eluradadele, mida filosoof oma õpilastele soovitab. Laialt levinud kriitikas uute vajaduste tekitamisele reklaami abil ning etteheidetes ekspluateerimisele ja isegi keskkonna saastamisele sisaldub lõpuks aristoteleslik vana krematistika idee, mis sageli seostub nostalgiaga iseseisvate talupoegade lihtsa, loomulikku vabadust nautiva ühiskonna järele, kus turul vahetati oma ülejääke.
Saksakeelne tõlge: Aristoteles. Werke in Deutscher Übersetzung. Bd. 9. Politik. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1979, 606 lk. Uus väljaanne: Berlin: Akademie-Verlag, 1999. Ingliskeelne tõlge: Aristotle. Politics. Rmt: The Works of Aristotle. Vol. II. Chicago, London & Toronto: Encyclopaedia Britannica, 1952, lk 437–548.
Raymond Aron
L´opium des intellectuels (Oopium intellektuaalidele)
Prantsuse sotsioloog, filosoof, ajaloolane, politoloog ja publitsist Raymond Aron sündis 1905. aastal Pariisis õigusteaduse professori pojana. Õppis filosoofiat Ecole Normale Supérieure´is. Pärast kolmeaastasi õpinguid Saksamaal, mis kestsid 1933. aastani, pöördus juudi päritolu, ent ateistlike vaadetega teadlane Prantsusmaale tagasi. Seal kaitses ta doktorikraadi ajaloofilosoofilise tööga Saksamaast. Aron osales 1938. aastal kuulsal Colloque Walter Lippmann´il (vt lk 126) Pariisis, mis koondas paljud liberaalsed mõtlejad, kes kohtusid osalt hiljem Mont Pèlerin Society (Mont Pèlerini Ühing) seltskonnas. Aasta teenis sõdurina õhuvägedes, kuni lahkus 1940. aastal Londonisse. Seal kohtus Aron kindral Charles de Gaulle´iga, kelle võimupürgimuste ees tundis ta juba algusest peale hirmu. Siiski osales ta Forces Francaises Libres´i jõududes ja asutas ajakirja La France Libre. Pärast sõda asus Aron tööle informatsiooniministeeriumis, mille eesotsas oli ta sõber André Malraux. Seejärel võttis vastu õppetooli Ecole Nationale d´Administration´is, siis Sorbonne´i Institut d´Etudes Politiques´is ja oma karjääri kõrghetkel Collège de France´is. Selle töö kõrvalt tegutses Aron ka ajakirjanduses, olles koos Albert Camus´ga ajalehe Combat kaasväljaandja. Hiljem oli 35 aastat ajalehe Le Figaro kaastöötaja ja üks juhte ning tegi toimetajana kaastööd ajalehele Temps Modernes, mille oli 1947. aastal asutanud koos Jean-Paul Sartre´iga, samuti Express´ile ja raadiokanalile Europe 1. Aron suri 1983. aastal Pariisis.
„Asjatu oleks tikutulega otsida majandusteadlast, kes seda nime ka väärib ja keda kui marksisti selle sõna tegeliku tähendusega tähistada võiks.” (lk 133)*
„Marksism pole mingil juhul tööliste viletsuse teaduslik tõlgendus ega kommunism mingil juhul proletariaadile immanentne filosoofia. Marksism on pigem intellektuaalide maailmavaade, mis on proletariaadi üksikuid gruppe võrgutanud, ja kommunism vajab seda pseudoteadust, et saavutada oma tegelik eesmärk – vallutada võim.” (lk 109)*
Dogmadest vaba mõtleja
Aroni kõiki töid iseloomustavad intellektuaalne sõltumatus ja sügav skeptitsism. Aron ei lasknud end ühelgi poliitilisel leeril endale allutada. Nii läks ta tülli parempoolsetega, kui astus välja Alžeeria iseseisvuse toetuseks, vasakpoolsetega rikkus ta suhted hiljemalt raamatuga „L´opium des intellectuels”, mis ilmus 1955. aastal. Kuigi Aron määratleb end ise kui „Keynes´i pooldaja, kellel on teatav igatsus liberalismi järele”, hakati teda raamatu ilmumise järel kutsuma „kodanluse valvekoeraks”. Prantsusmaal toimib Aroni selge, mõistust kohustav mõtlemine tänaseni. Ta kuulub 20. sajandi mõjukamate mõtlejate hulka. Tema õpilasteks on Raymond Boudon, Pierre Bourdieu, Valéry Giscard d´Estaing, André Glucksmann ja Henry Kissinger.
„Liberaal peab inimese ebatäiuslikkust alati olemasolevaks, ta lepib režiimiga, kus kõigi heaolu teostub loendamatute toimingute tulemusel, aga mitte kunagi ühe teadliku otsusena. Äärmisel juhul võtab ta omaks selle pessimismi, mis näeb poliitikas üksnes kunsti loomaks tingimusi, mille puhul isegi inimeste vead aitavad kaasa riigi hüvangule.” (lk 340)*
Eksitav jaotamine „vasak-” ja „parempoolseteks”
„L´opium des intellectuels” on tohutult innustav, aga ka segadusse ajav ja vastuoluline raamat. Põhiteemaks on autorile vastuvõetamatu intellektuaalide suhtumine stalinlikku Nõukogude Liitu koos selle vangilaagrite, despotismi ja maailmariigiks pürgimisega. Seega on teos ühtlasi arveteklaarimine Aroni kunagise sõbra, NSV Liitu tunnistanud eksistentsialistliku filosoofi Jean-Paul Sartre´iga. Veenev on Aroni Sartre´i ja Camus´ suure konflikti analüüs, mida ta seletab tabavalt esimese revolutsioonilise lõppeesmärgi ja teise igaveste väärtuste eelistusena. Põhimõtteliselt vale on Aroni järgi „intelligentsija” [Aron kasutab siin vene keelest pärinevat sõna] juhindumine „kirest maailmavaate järele”, nagu kõlab ka raamatu alapealkiri. Poliitiliste leeride käibivat jaotamist „parem-” ja „vasakpoolseteks” taunib ta kui jäika ja eksitavat. Haaravalt jõulised ja majandusteaduslikult täiesti laitmatud on passaažid, kus Aron kaitseb kapitalismi, aga ka siis, kui ta sellest jälle kohe distantseerub. Tema arusaama kohaselt on marksism-leninism – mitte aga Marxi enda õpetus, mida ta väga imetleb – tõestanud, et see ei saa funktsioneerida. Aron laidab eriti selle aluseks olevat determinismi. Selgitamaks, miks marksism sellele vaatamata leiab jätkuvalt toetajaid, võtab Aron üle ideoloogilise mõiste „oopium rahvale”, millele ta visandab paralleeli. Totalitaarse režiimi all puhkevat õitsele „sekulaarne religioon”, mis kandvat endas kollektiivset lunastuslubadust, mis on aga oma totalitaarse pretensioonikuse tõttu kristliku veendumusega täielikult ühitamatu.
Raymond Aron. L´opium des intellectuels. Paris: Calmann-Lévy, 1955, 337 lk. Saksakeelne tõlge: Raymond Aron. Opium für Intellektuelle. Köln: Kiepenheuer & Witsch, 1957, 383 lk. Ingliskeelne tõlge: Raymond Aron. The Opium of the Intellectuals. Eight printing. New Brunswick, N.J.: Transaction Publishers, 2009, 358 lk.
Thomas S. Ashton
The Industrial Revolution 1760–1830 (Tööstuslik revolutsioon 1760–1830)
Thomas Southcliffe Ashton sündis 1899. aastal Manchesteri lähistel ja õppis Manchesteri Ülikoolis majandust, kus tundis huvi eriti avaliku rahanduse vastu. 1940. aastatel sai temast kõrge renomeega London School of Economics´i majandusajaloo professor. Ashton on juhtinud Manchesteri Statistikaühingut ja Inglise Majandusajaloo Ühingut. Ta asutas igal aastal majandusajaloo vallas väljaantava Ashtoni auhinna. Ashton suri 1968. aastal Inglismaal.
„Teda [Inglismaad] ei päästnud mitte tema valitsejad, vaid need, kes, nähes kahtlemata omaenda kitsaid eesmärke, kasutasid oma taipu ja ressursse uute tootmisvahendite ja uute juhtimismeetodite leiutamiseks. India ja Hiina tasandikel on tänapäeval mehi ja naisi, epideemiatest vaevatuid ja näljaseid, kes elavad väljastpoolt nähtuna oma elu ehk vaid veidi paremini kui kariloomad, kes rügavad koos nendega päeval ja jagavad magamisaset öösel. Taolised aasialikud standardid ja käsitsi töö õudused saavad osaks neile, kelle arvukus kasvab ilma tööstuslikku revolutsiooni läbimata.” (lk 161)
Marksistliku ajaloonägemuse vastu
Majandusteoorias ja – elus peetakse marksismi enamasti kummutatuks. Ent ajaloo marksistlik tõlgendamine mõjutab
