purustatud kildudeks, mis päiksepaistel sätendavad.
Ukse kõrval on maas väike naise kuju. Tegin selle eelmisel aastal ühe osana figuuriseeriast, mida valmistasin Cliftonis asuva poe jaoks. Olin tahtnud teha midagi tõelist, midagi võimalikult kauget ideaalsest, ent ometi samas midagi kaunist. Tegin kümme naist, igaüks just talle omaste kurvide, just talle omaste muhkude, armide ja vigadega. Võtsin nende figuuride aluseks oma ema, oma õe, tüdrukud, keda keraamikatundides õpetasin, naised, keda pargis jalutamas nägin. See siin maas olen mina. Sarnasus pole nii selge, et igaüks sellest aru saaks, kuid ikkagi olen see mina. Rind on natuke liiga lame, puusad liiga kitsad, labajalad liiga suured. Juuste sasipundar keeratud kuklasse krunni. Kummardun ja võtan kuju üles. Alguses tundus, et ta pole viga saanud, aga kui teda puudutan, pudeneb savi mu sõrmede all ja mulle jääb pihku kaks katkist tükki. Vaatan neid ja virutan siis täiest jõust vastu vastu seina, kus nad purunevad pisikesteks killukesteks ja pudenevad rabinal töölauale.
Hingan sügavalt sisse ja aeglaselt välja.
Ma ei tea täpselt, mitu päeva õnnetusest on möödunud või kuidas ma selle nädalaga hakkama olen saanud. Tunnen, nagu sikutaksin kitis üht jalga teise ette. Ma ei tea, mis paneb mind otsustama, et täna on see päev. Aga nii see on. Võtan ainult nii palju, kui spordikotti mahub, sest tean, et kui ma ei tee seda kohe praegu, siis ei pruugi ma iial olla võimeline lahkuma. Kõnnin sihitult mööda maja ja püüan ette kujutada, et ma pole siin kunagi viibinud. See mõte on ühtaegu hirmuäratav ja vabastav. Kas ma suudan seda teha? Kas on võimalik ühest elust lihtsalt välja astuda ja alustada uuega? Ma pean proovima: see on minu ainuke võimalus sellest kõigest ühes tükis pääseda.
Mu sülearvuti on köögis. Selles on fotod, aadressid, tähtis informatsioon, mida mul võib ühel päeval vaja minna ja mida mul pole tulnud pähe kuhugi mujale salvestada. Nüüd pole mul aega seda teha ja kuigi arvuti kaalub ning võtab ruumi, surun selle kotti teiste asjade juurde. Mul pole enam palju ruumi järel, kuid ma ei saa lahkuda ilma, et võtaksin kaasa veel ühe killukese oma minevikust. Viskan kotist välja ühe sviitri ja mõne T-särgi, et teha nende asemel ruumi puust karbile, mille kaane alla on peidetud minu mälestused, tihedalt üksteise otsa surutuna. Ma ei vaata sisse – mul pole vaja seda teha. Valik alleshoitud teismeea päevikutest, millest on hiljem lehekülgi välja rebitud; kummipaelaga kokku köidetud kontserdipiletid; minu lõputunnistus; ajaleheväljalõiked minu esimese näituse kohta. Ja fotod pojast, keda ma armastasin nii tugevasti, et see näis võimatu. Kuldaväärt fotod. Nii vähe kellestki, keda nii väga armastati. Nii väike mõju maailmale, ometi nii määrav mõju mulle.
Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja avan karbi ning võtan välja kõige pealmise foto: polaroid-ülesvõte, mille tegi leebe olemisega ämmaemand sel päeval, mil poeg sündis. Ta on pisike roosa raasuke ja paistab vaevu haiglateki seest välja. Pildi peal on mu käed klammerdunud tema ümber veidralt, nagu omane äsja emaks saanule, kes upub armastusse ja kurnatusse. Kõik oli juhtunud nii suure kiiruga, olnud nii hirmuäratav, nii erinev raamatutest, mida olin raseduse ajal lausa neelanud, kuid armastus, mida olin valmis talle pakkuma, ei vankunud kordagi. Äkitselt tunnen end hingetuna, panen foto tagasi ja surun karbi spordikotti.
Jacobi surm on esilehekülje uudis. See karjub mulle vastu bensiinijaamast, millest möödun, nurgapealse poe eest ja bussipeatuse järjekorrast, kus seisan, justkui poleks ma teistest inimestest mingil moel erinev. Justkui ma ei põgenekski.
Kõik räägivad sellest õnnetusest. Kuidas see küll juhtuda sai? Kes võis seda teha? Iga peatusevahe toob värskeid uudiseid ja peade kohal hõljuvad kuulujutukatked, mida mul pole võimalik vältida.
See oli must auto.
See oli punane auto.
Politsei vahistab kohe kellegi.
Politseil pole juhtniite.
Minu kõrval istub üks naine. Ta avab ajalehe ja äkitselt tundub mulle, nagu vajutaks keegi mulle raskuse rinnale. Jacobi nägu vaatab mulle otsa; verevalumites silmad vaatavad mind etteheitvalt, et ma ei suutnud teda kaitsta, et lasin tal surra. Sunnin ennast talle otsa vaatama ja kõva klomp pitsitab mu kõri. Mu pilk muutub häguseks ja ma ei eralda enam sõnu, aga seda polegi vaja – olen näinud mõnd versiooni sellest artiklist igas ajalehes, mida olen täna silmanud. Murest murtud õpetajate tsitaadid; pildid tee äärde toodud lilledest; uurimine – alustatud ja siis edasi lükatud. Teisel fotol on kollastest krüsanteemidest pärg kujuteldamatult väikesel kirstul. Naine turtsatab ja hakkab rääkima: tundub, et poolenisti endale, aga võib-olla arvab ta, et mul on oma seisukoht.
„Kohutav, kas pole? Ja veel vahetult enne jõule.”
Ma ei ütle midagi.
„Sõita niimoodi peatumata minema.” Ta puhistab uuesti pahaselt. „Pange tähele,” jätkab naine, „viis aastat vana. Milline ema laseb selles vanuses lapsel üksinda üle tee minna?”
Ma ei suuda end tagasi hoida – lasen kuuldavale nuukse. Ilma et arugi saaksin, voolavad kuumad pisarad mööda mu põski taskurätikusse, mis mulle hoolitsevalt pihku surutakse.
„Vaeseke,” ütleb naine, nagu lohutaks väikest last. Pole selge, kas ta peab silmas mind või Jacobit. „Ei suuda ette kujutada, ega?”
Aga ma suudan ja tahan talle öelda, et ükskõik mida ta ka ette ei kujutaks, on kõik tegelikult tuhat korda hullem. Ta otsib mulle uue taskurätiku, kortsulise, kuid puhta, ja keerab ajalehel uue lehekülje, et lugeda, kuidas Cliftonis jõulutulesid süüdatakse.
Ma ei arvanud iial, et põgenen. Ma ei arvanud iial, et mul on vaja seda teha.
3
Ray rühkis üles neljandale korrusele, kus ööd-päevad kestva palavikulise politseitöö tempo andis maad vaiksetele vaipkattega kabinettidele – seal tegutses löögivõimeline kriminaaluurimisosakond ja töötati üheksast viieni. Talle meeldis siin kõige rohkem õhtuti, kui ta sai ilma katkestamata töötada oma laual alaliselt kõrguva toimikute kuhja kallal. Ta sammus läbi avatud kontori, mille ühte eraldatud nurka oli tehtud kriminaalinspektori kabinet.
„Kuidas infotunnis läks?”
Hääl ehmatas meest. Ta pöördus ja nägi Kate’i, kes istus oma laua taga. „Neljas ekipaaž on muide minu endine vahetus. Ma loodan, et nad vähemal teesklesid, et on asjast huvitatud.” Ta haigutas.
„Läks enam-vähem hästi,” ütles Ray. „Nad on hea punt ja kui miski muu nende vaimu erksana ei hoia, siis see juhtum kindlasti.” Rayl oli õnnestunud seda surmaga lõppenud otsasõitu infotunni teemade hulgas hoida nädal aega, kuid nüüdseks oli see paratamatult kõrvale lükatud, kuna teised tööd tulid peale. Ta andis endast parima, et jõuda kõigi ekipaažideni ja neile meelde tuletada, et nende abi vajatakse endiselt. Ta koputas sõrmega oma kellale. „Mida sa sellisel kellaajal veel siin teed?”
„Lappan meedias avaldatud üleskutsetele saabunud vastuseid,” vastas Kate, tõmmates pöialdega üle väljatrükitud paberikuhja servade. „Mitte et sellest just erilist kasu oleks.”
„Mitte midagi, mida tasuks lähemalt uurida?”
„Null,” vastas Kate. „Mõni tähelepanek halbade autojuhtide kohta, kummaliselt silmakirjalikud hinnangud vanemliku järelevalve kohta ja tavapärane peast põrunute ja hullumeelsete rivistus, nende hulgas üks sell, kes kuulutab „teist tulemist”.” Ta ohkas. „Meil on hädasti läbimurret tarvis – midagi, millega edasi minna.”
„Ma saan aru, et see on masendav,” ütles Ray, „aga pea vastu, see läbimurre tuleb. See tuleb alati.”
Kate
