nende paberilipakate seas võib olla selle juhtumi lahenduse võti.”
Kate silmitses oma lauda umbusklikult ja Rayle ajas see naeru peale.
„Ära muretse, ma teen meile teed ja aitan sind.”
Nad lasid silmad üle igast välja trükitud paberilehest, kuid ei leidnud ühtegi infokildu, mida Ray oli lootnud avastada.
„Olgu, vähemalt on see järjekordne asi, mis nimekirjast maha tõmmata,” ütles ta. „Aitäh, et nii kauaks jäid, et kogu seda materjali läbi käia.”
„Mis sa arvad, kas me leiame selle juhi üles?”
Ray noogutas veendunult. „Me peame seda uskuma, sest kuidas muidu saaks keegi teine meisse uskuda? Mul on olnud sadu juhtumeid: ma pole neid kõiki lahendanud – sugugi mitte –, aga ma olen alati olnud veendunud, et vastus on kohe nurga taga.”
„Jupats ütles, et sa pöördusid abi saamiseks „Crimewatchi”1 poole.”
„Jah. See on otsasõitude ja sündmuspaigalt põgenemiste korral tavaline – eriti kui asi puudutab last. See kaalub üles selle siin, paraku.” Ta viitas paberihunniku poole, mida nüüd ei oodanud enam muu kui paberihunt.
„Pole midagi,” ütles Kate. „Ma ei pane ületunde pahaks. Eelmisel aastal ostsin endale esimese päris oma kodu ja ausalt öeldes on see rahakotile paras koormus.”
„Sa elad üksinda?” Ray mõtles, kas ta võib tänapäeval sellist küsimust küsida. Tema politseinikuks olemise ajal oli poliitiline korrektsus jõudnud seisu, kus kõigest veidigi isiklikumast tuli kauges kaares mööda minna. Mõne aasta pärast pole inimestel vist enam üldse võimalik juttu ajada.
„Enamiku ajast,” vastas Kate. „Ma ostsin selle korteri ise, aga mu noormees peatub minu juures päris tihti. Meie mõlema jaoks parim lahendus, ma arvan.”
Ray võttis laualt tühjad kruusid. „Olgu, mine nüüd parem koju,” ütles ta. „Su kutt imestab, kus sa oled.”
„Pole midagi, ta on kokk,” ütles Kate, kuid tõusis samuti püsti. „Tema vahetused on veel hullemad kui minu omad. Kuidas sinuga on? Kas sinu naine ei kurda su ületundide pärast?”
„Ta on sellega harjunud,” ütles Ray valjema häälega, et vestlust jätkata, kui ta oma kabinetist mantlit võtma läks. „Tema oli ka politseinik – nii me kokku saimegi.”
Politsei treeningukeskusel Ryton-on-Dunsmore’is oli vähe häid omadusi, kuid odavate hindadega baar oli üks neist. Ühel eriti piinarikkal karaokeõhtul oli Ray märganud Magsi koos kursusekaaslastega istumas. Naine naeris, pea kuklas, millegi peale, mida üks tema sõpradest oli öelnud. Kui Ray nägi, et Mags püsti tõusis ja leti poolde suundus, jättis ta oma peaaegu täis õlleklaasi sinnapaika, et jõuda naisega samal ajal baarileti äärde – lihtsalt selleks, et seal suu lukus seista. Õnneks ei olnud Mags sama vaoshoitud ja nii olid nad ülejäänud nelja kuu pikkuse kursuse ajal lahutamatud. Ray surus maha naeratuse, kui meenutas seda, kuidas ta oli kell kuus hommikul naiste majutuskohast enda tuppa hiilinud.
„Kui kaua te abielus olete olnud?” küsis Kate.
„Viisteist aastat. Me abiellusime siis, kui meil mõlemal katseaeg läbi sai.”
„Aga sinu naine ei tööta enam?”
„Pärast Tomi sündi tegi Mags karjääripausi ega läinudki enam tagasi pärast seda, kui meie noorem laps oli sündinud,” vastas Ray. „Lucy on nüüd üheksane ja Tom kohaneb oma esimese gümnaasiumiaastaga, nii et Mags on hakanud mõtlema tööle naasmise peale. Ta tahaks õpetajaks ümber õppida.”
„Miks ta nii pikaks ajaks töölt eemale jäi?” Kate’i pilgus oli siiras uudishimu ja Rayle meenus, et Mags oli samamoodi mõelnud neil päevil, mil nad mõlemad olid veel noored ja töötasid politseinikena. Magsi seersant oli pärast lastesaamist töölt lahkunud ja Mags oli rääkinud Rayle, et tema ei näe karjääril mingit mõtet, kui sellest kõigest nii lihtsalt loobuda.
„Ta tahtis laste jaoks kodus olla,” ütle Ray. Ta tundis süütunde torget. Kas Mags oli seda tahtnud? Või oli ta lihtsalt arvanud, et nii on õige teha? Lapsehoid oli nii kallis, et Magsi kodune põli oli tundunud ilmselge lahendusena ning Ray teadis, et naine soovib osaleda laste koolielus, aidata spordipäevadel ja anda panuse muudel üritustel. Kuid Mags oli sama nutikas ja võimekas kui tema – isegi veelgi nutikam, kui aus olla.
„Mulle tundub, et kui oled abielus tööga, siis tuleb leppida ka viletsate tingimustega, mis sellega kaasnevad.” Kate kustutas oma laualambi. Nad jäid hetkeks pimedusse, enne kui Ray astus koridori ja käivitas sellega automaatse valgustuse.
„Meie ametil on omad riskid,” nõustus Ray. „Kui kaua sa oma kutiga koos oled olnud?” Nad kõndisid parkimisplatsi poole, kus mõlema autod seisid.
„Ainult pool aastat,” vastas Kate. „Minu kohta on see tegelikult päris hea tulemus – tavaliselt jätan ma nad maha mõne nädala möödudes. Mu ema ütleb, et ma olen liiga noriv.”
„Mis neil siis viga on olnud?”
„Oh, igasuguseid asju,” vastas Kate rõõmsameelselt. „Liiga sissevõetud, mitte piisavalt sissevõetud, ilma huumorimeeleta, täielik tola …”
„Karm kriitika,” arvas Ray.
„Võib-olla.” Kate kirtsutas nina. „Aga see on tähtis, eks ju – leida see üks ja õige? Ma sain eelmisel kuul kolmekümneseks, aeg hakkab otsa saama.” Ta ei paistnud kolmekümnene välja, kuid samas, Ray polnud kunagi osanud inimesi vanuse järgi hinnata. Ta ise vaatas peeglisse ja nägi ikka üle kahekümnest meest, olgugi et vaod näos rääkisid teist juttu.
Ray võttis taskust autovõtmed. „Noh, ära kodu loomisega liigselt ka kiirusta. Tead, kõik ei ole alati nii roosiline, nagu näib.”
„Tänud nõuande eest, isa …”
„Oot-oot, ma pole veel nii vana!”
Kate naeris. „Aitäh sulle tänaõhtuse abi eest. Homme hommikul kohtume.”
Ray manööverdas oma auto Opel Omega tagant välja ja naeris omaette. Isa, ole lahke. Vaat kus häbematu.
Kui ta koju jõudis, istus Mags elutoas ja vaatas televiisorit. Naisel olid jalas dressipüksid ja seljas mehe vana dressipluus. Mags oli kerinud jalad enda alla nagu väike laps. Uudistelugeja võttis kokku otsasõidu ja sündmuskohalt põgenemise üksikasju selleks, et info jõuaks kõigi kohalike elanikeni ka juhul, kui need polnud vaatamata intensiivsele kajastusele eelnenud nädalal juhtunuga kursis. Mags vaatas Ray poole ja raputas pead. „Ma ei suuda seda mitte vaadata. Vaene väike poiss.”
Ray istus naise kõrvale ja sirutas käe puldi järele, et teleri heli vaiksemaks keerata. Ekraanil näidati vanu kaadreid sündmuspaigalt ja Ray nägi oma kukalt, kui nad Kate’iga autode juurest sündmuspaiga poole kõndisid. „Ma tean,” ütles ta ja pani käe ümber naise õlgade. „Aga me saame ta kätte.”
Taas vahetus kaader ja ekraani täitis Ray nägu, kui ta parajasti kaamerale üksikasju edastas. Intervjueerija püsis kaadri taga.
„Arvad, et saate? Kas mingeid niidiotsi on?”
„Tegelikult mitte.” Ray ohkas. „Mitte keegi ei
BBC krimisaade.
