Ma lasen sul minna. Clare Mackintosh

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ma lasen sul minna - Clare Mackintosh страница 6

Ma lasen sul minna - Clare  Mackintosh

Скачать книгу

Magsi soeng oli olnud ühesugune nii kaua, kui Ray oli teda tundnud: pikad sirged juuksed, ilma tukata. Naise juuksed olid sama tumedad kui Rayl, ent erinevalt mehest polnud tema juustes veel märgata halli. Pärast Lucy sündi oli Ray proovinud habet kasvatada, kuid oli plaani kolmandal päeval katki jätnud, sest oli selge, et habemes oli halle karvu rohkem kui tumedaid. Nüüd hoidis Ray lõua puhtana ja püüdis ignoreerida neid valgeid karvu oimukohal, mille kohta Mags ütles, et need on tema meelest erilised.

      „Pole võimalik, et ta midagi ei märganud,” ütles Ray. „Laps lendas otse kapotile.”

      Mags ei võpatanud. Need emotsioonid naise näos, mida Ray oli koju jõudes näinud, olid asendunud keskendunud pilguga, mis tuli mehele nii tuttav ette päevilt, mil nad veel koos töötasid.

      „Pealegi,” jätkas Ray, „auto peatus, seejärel tagurdas ja pööras ümber. Juht ei pruukinud näha, et Jacob on surma saanud, kuid mitte mingil juhul ei saanud talle jääda märkamatuks, et on lapsele otsa sõitnud.”

      „Kas oled kellegi haiglatesse ka saatnud?” küsis Mags. „Võimalik, et juht sai mingil määral viga ja …”

      Ray naeratas. „Me tegeleme sellega, usu mind.” Ta tõusis püsti. „Kuule, ära saa valesti aru, aga päev on olnud pikk ja ma tahan võtta ühe õlle, vaadata natuke telekat ja siis magama minna.”

      „Muidugi,” ütles Mags pingutatult. „Saad aru – vanad harjumused ja nii edasi.”

      „Saan aru ja luban sulle, et me saame selle juhi kätte.” Ray suudles naist otsaesisele. „Alati oleme saanud.” Ray taipas, et oli andnud Magsile just selle lubaduse, mida ta polnud nõus olnud Jacobi emale andma, sest ta ei saanud seda ju mitte kuidagi garanteerida. Me anname endast parima, oli ta poisi emale öelnud. Nüüd jäi ainult üle loota, et nende parim on ka piisav.

      Ta läks kööki, et endale jooki otsida. Magsi viis endast välja tõenäoliselt just see, et asi puudutas last. Võib-olla oli Ray teinud vea, kui naisele õnnetuse üksikasjadest rääkis – lõppude lõpuks oli tal endalgi raske oma emotsioone vaos hoida, nii et täiesti arusaadavalt tundis Mags sama. Ta pingutab edaspidi, et jätta mõned asjad rääkimata.

      Ray võttis õlle elutuppa kaasa ja seadis end naise kõrvale televiisorit vaatama, vahetades uudistekanali tõsielusarja vastu, mis Ray teada Magsile meeldis.

      Ray astus oma kabinetti ja pani postitoast kaasa võetud toimikute pataka töölauale seal juba kõrguva paberivirna otsa, nii et kogu kupatus põrandale libises.

      „Pagan,” ütles ta oma lauda kiretult vaadates. Koristaja oli käinud, tühjendanud prügikasti ja üritanud selles segaduses kuidagimoodi tolmu pühkida. Dokumendisahtlite ümber oli sellest jäänud tolmurant. Klaviatuuri kõrval oli kaks kruusi külma kohviga ja arvutiekraani külge olid kinnitatud märkmepaberid rohkem ja vähem tähtsate telefoni teel saadud sõnumitega. Ray rebis need ekraani küljest lahti ja kleepis oma märkmiku kaanele, kus oli juba ees neoonvärvi märkmepaber, mis tuletas talle meelde, et meeskonna hindamine on vaja ära teha. Nagu poleks neil kõigil juba niigi palju tegemist. Igapäevatööga kaasnev bürokraatia sundis Ray pidevalt kestvasse lahingusse iseendaga. Ta ei suutnud end nii kaugele viia, et bürokraatiale päris käega lüüa – mitte nüüd, mil järgmine auaste oli juba nii ahvatlevalt haardeulatuses –, ent ta ei suutnud sellega ka leppida. Tunnine vestlus isikliku arengu teemal oli raisatud tund, vähemalt tema jaoks, eriti kui oli vaja uurida lapse surma.

      Ta ootas, kuni arvuti tööle hakkab, kallutas end nii, et tooli esimesed jalad olid maast lahti, ja vaatas Jacobi fotot, mis oli kinnitatud nööpnõelaga vastasseinale. Ta oli alati silma all hoidnud selle inimese fotot, kellele uurimine keskendus; ta oli seda teinud alates ajast, mil temast sai kriminaaluurija ja ülemus ütles talle pahuralt, et pastaka imemine on tore ja hea küll, aga Ray ei tohiks kunagi unustada, „mille pärast me seda suppi helbime”. Fotod olid tollal olnud tema töölaual, kuni ühel päeval aastaid tagasi tuli Mags tema kabinetti. Ta tõi mehele midagi – hetkel ei meenunud Rayle, mis see oli, kas mõni maha ununenud kaust või võib-olla lõunasöögipakike. Ta mäletas, et tundis ärritust segamise pärast, kui Mags alt valvelauast helistas, et teda üllatada, ning kuidas see ärritus muutus süütundeks, kui ta taipas, et naine oli võtnud vaevaks teda töö juurde vaatama tulla. Nad olid tee peal peatunud, et vaadata Ray kabinetti ja tervitada Magsi endist ülemust, kellest oli selleks ajaks saanud politseikomissar.

      „Vean kihla, et sul on siin imelik olla,” oli Ray öelnud, kui nad tema kabinetti jõudsid.

      Mags oli naernud. „Tundub, nagu ma polekski siit ära olnud. Võid ju tüdruku politseist ära võtta, kuid politseid ei saa tüdrukust kunagi välja.” Magsi ilme oli olnud elav, kui ta kabinetis ringi käis ja sõrmedega õrnalt üle Ray laua tõmbas.

      „Kes see teine naine on?” oli ta meest õrritanud ja kätte võtnud foto, mis oli asetatud toetuma vastu nende perepilti, mis Ray töölaual raamis seisis.

      „Ohver,” oli Ray vastanud ning võtnud pildi õrnalt Magsi käest ja asetanud tagasi lauale. „Tema kallim pussitas teda seitseteist korda, sest tüdruk hilines tee serveerimisega.”

      Kui Mags ka oli sellest šokeeritud, ei lasknud ta seda välja paista. „Sa ei hoia fotot kausta vahel?”

      „Mulle meeldib, kui see on silma all,” ütles Ray, „seal, kus ma ei saa unustada oma kohust ega seda, miks ma ületunde teen, kelle nimel see kõik toimub.” Naine oli seepeale noogutanud. Ta mõistis Rayd paremini, kui mees sellest mõnikord aru sai.

      „Aga mitte meie pildi kõrval. Ray, palun.” Ta oli sirutanud käe, võtnud jälle foto ja vaadanud kabinetis otsivalt ringi, kus oleks sellele sobivam koht. Magsi pilk jäi pidama unustatud korktahvlile kabineti ühes nurgas. Ta võttis mehe laualt topsist rõhknaela ja kinnitas naeratava surnud naise pildi otsustavalt tahvli keskele.

      Ja seal see seisis.

      Naeratava naise kallim oli mõrvas ammu süüdi mõistetud ja selle tüdruku asemele olid üksteise järel ilmunud uute ohvrite pildid. Ühe vana mehe olid teismelised röövlid surnuks peksnud; üks taksojuht oli seksuaalselt rünnanud nelja naist; ja nüüd rahulolevalt koolivormis särav Jacob. Kõik nad lootsid Ray peale. Ta skaneeris eelmisel õhtul märkmikku tehtud märkmed ja valmistus hommikuseks koosolekuks. Tal polnud eriti midagi, millest kinni hakata. Kui arvuti piipitades teatas, et on lõpuks tööle hakanud, raputas Ray end mõttes. Neil ei pruugi olla pikka juhtlõngade nimekirja, kuid neil on siiski, mille kallal tööd teha.

      Veidi enne kella kümmet marssis Ray kabineti uksest sisse Jupats ja tema tiim. Jupats ja Dave Hillsdon võtsid kohad sisse kahel madalal toolil, mis olid seatud kohvilaua äärde; teised seisid samal ajal kabineti tagumises otsas või toetusid vastu seina. Kolmas tool oli jäetud tühjaks rüütellikul vaikival kokkuleppel ja Rayle ajas naeru peale, kui Kate pakutud kohast keeldus ning läks Malcolm Johnsoni kõrvale kabineti tahaotsa. Tiimi koosseisu oli täiendatud kahe patrullist ajutiselt üle toodud politseinikuga, kes näisid end kiiruga laenatud ülikondades ebamugavalt tundvat, ja konstaabel Phil Crockeriga Collisioni uurimisüksusest.

      „Tere hommikust kõigile!” ütles Ray. „Ma ei hoia teid kaua kinni. Tahan tutvustada teile Brian Waltonit esimesest ja Pat Bryce’i kolmandast patrullist. Tore on teid meie hulgas näha ja kuna tegemist on palju, siis pole muud, kui lööge käed külge.” Brian ja Pat noogutasid jaatavalt. „Hüva,” jätkas Ray. „Selle koosoleku eesmärk on uuesti üle vaadata, mida me teame Fishpondsi otsasõidu ja sündmuskohalt põgenemise kohta, ning kuidas uurimisega edasi minna. Nagu te võite ette kujutada, on ülemkonstaabel selle juhtumi juures väga kärsitu.” Ta vaatas oma märkmeid, kuigi teadis nende sisu peast. „Esmaspäeval, 26. novembril kell 16.28 sai häirekeskus kõne naiselt

Скачать книгу