liiklusest. Tunnen lausa füüsilist hirmu nende autode ees, mis ei jaksa oodata möödasõidukeelu lõpuni, kuni buss peatusesse keerab. Uitan mõnda aega sihitult ringi, seejärel ulatan kümme naela Greyhoundi busside kõrval asuva piletikioski müüjale, kes on minu sõidusihi suhtes sama ükskõikne kui ma ise.
Buss sõidab üle Severni silla ja ma vaatan all vahutavat hallisegust vett, mis on Bristoli kanal. Buss on vaikselt anonüümne ja siin ei loe keegi Bristol Posti. Mitte keegi ei räägi Jacobist. Toetan selja uuesti vastu istet. Olen surmväsinud, kuid ei söanda silmi sulgeda. Kui ma magan, siis ründavad mind õnnestuse pildid ja helid; kummitab teadmine, et õnnetust poleks pruukinud üldse juhtuda, kui oleksin olnud paar minutit kiirem.
Greyhoundi buss sõidab Swanseasse ja ma vaatan vargsi enda ümber ringi, et näha, kes minuga koos sõidavad. Peamiselt on tegemist tudengitega, kes kuulavad kõrvaklappidega muusikat ja on süüvinud ajakirjadesse. Üks minuvanune naine loeb mingeid pabereid ja teeb veeristele märkmeid. Tundub naeruväärne, et ma pole kunagi varem Walesis käinud, kuid nüüd olen rõõmus, et mul siin sidemeid pole. See on ideaalne koht uue alguse jaoks.
Väljun bussist viimasena ja ootan peatuses seni, kuni buss on minema sõitnud ja Bristolist lahkumisel tekkinud adrenaliin on vaid kauge mälestus. Nüüd, kui olen jõudnud juba Swanseasse, pole mul aimugi, kuhu minna. Üks mees on kõnniteel kägaras; ta vaatab üles ja pomiseb midagi arusaamatut ning ma taganen. Siia ei saa ma jääda ja ma ei tea, kuhu minna, nii et hakkan kõndima. Mängin endaga: järgmisel võimalusel keeran vasakule, ükskõik kuhu tee viib; teisel nurgal pööran paremale; otse esimese ristmikuni. Ma ei loe teeviitasid, vaid valin igas sõlmes kõige väiksema teeotsa, kõige vähem valitud võimaluse. Tunnen, et mul hakkab pea ringi käima – lausa hirmutavalt. Mida me teen? Kuhu ma lähen? Huvitav, kas mõistuse kaotamine ongi selline? Ja siis ma taipan, et mind ei huvita. Enam pole sellel tähtsust.
Ma kõnnin kilomeetrite kaupa ja Swansea jääb selja taha. Hoian heki äärde, kui autod minust mööduvad, ja seda teevad nad üha harvem nüüd, mil õhtu hakkab saabuma. Olen pannud spordikoti seljakoti kombel seljale ja koti sangad soonivad õlgadele rante, kuid mu tempo ei rauge ja ma ei peatu. Kuulen vaid enda hingamist ja tunnen end rahulikumalt. Ma ei luba pähe mõtteid sellest, mis on juhtunud või kuhu ma lähen, ma lihtsalt kõnnin. Sikutan taskust välja telefoni ja vaatamata, kui mitu vastamata kõnet mulle on tulnud, viskan selle enda kõrvale kraavi. Telefon kukub plärtsatusega kraavipõhja kogunenud vette. See on viimane kild, mis seob mind mu minevikuga, ja peaaegu kohe tunnen end vabamalt.
Jalad hakkavad valutama, aga ma tean, et kui peatun ja tee kõrvale pikali heidan, ei suuda ma enam tõusta. Võtan hoogu maha ja kuulen selja tagant lähenevat autot. Astun mururibale ja keeran teelt kõrvale, kuniks auto minust möödub, kuid selle asemel, et nurga taha kaduda, auto hoopis pidurdab ja peatub minust viis meetrit eespool. Pidurid sahisevad vaikselt ja õhus on heitgaasi lõhna. Veri kohiseb mu kõrvus ning ilma pikemalt mõtlemata pööran ümber ja jooksen, kott vastu selgroogu tagumas. Jooksen kohmakalt, villid saabastes hõõrumas. Higi voolab mööda selga ja rindade vahelt. Ma ei kuule enam autot ning kui üle õla vaatan ja sellest liigutusest peaaegu tasakaalu kaotan, näen, et sõiduk on kadunud.
Seisan totralt tühjal teel. Olen nii väsinud ja näljane, et ei suuda selgelt mõelda. Hakkan isegi kahtlema, kas seda autot üldse oligi, või olen sellele vaiksele teele oma kujutlustes projekteerinud kummide sahina vastu asfalti, sest midagi muud ma oma peas ei kuulegi.
Pimedus laskub. Tean, et olen nüüd ranniku lähedale jõudnud: tunnen huultel soola maitset ja kuulen, kuidas lained vastu kallast laksavad. Loen sildilt „Penfach” ja kõik on nii vaikne, et kui ma läbi küla kõnnin, on mul tunne, nagu oleksin loata võõral maal. Vaatan akende poole, mille ette on külma talveõhtu jaheduse kaitseks tõmmatud kardinad. Selges ja heledas kuuvalguses paistab kõik kahemõõtmeline ning mu vari on välja venitatud. Kõnnin läbi küla, kuni avaneb vaade alla lahele, mida ümbritsevad kaljud kõrguvad justkui kaitsvalt liivase rannariba ümber. Valin alla mere äärde laskumiseks käänulise tee, kuid varjud on petlikud ja tühjus jalgade ees ajab mind paanikasse. Jalg libiseb kividel ja ma karjatan. Ajutiselt seljakotiks muudetud spordikott paneb mu taaruma, ma kaotan tasakaalu ja kukun ning veeren ja libisen ülejäänud tee alla. Niiske liiv krudiseb mu all, hingan sisse ja ootan, kas kuskilt valutab. Aga kõik on korras. Mõtlen hetkeks, kas olen tõesti füüsilise valu suhtes immuunseks muutunud: äkki polegi inimkeha loodud samal ajal hakkama saama nii füüsilise kui ka emotsionaalse valuga? Käsi küll tuikab veel, aga kaugel, justkui kuuluks see käsi kellelegi teisele.
Mul tekib tungiv soov midagi tunda. Ükskõik mida. Võtan saapad jalast, mis sest, et on külm, ja tunnen, kuidas liivaterad vastu jalataldu pressivad. Taevas on tindikarva sinine ja pilvitu ning kuu ripub ümara ja täidlasena mere kohal. Tema teisik peegeldub all sädelevatelt veekildudelt vastu. Ma pole kodus. See on kõige tähtsam. Mul pole kodutunnet. Mähin end jopesse ja istun kotile, surun selja vastu kivi ja ootan.
Hommiku saabudes taipan, et küllap olen maganud; meeletusse väsimusse lõikavad sisse kallast uhtuvate lainete laksatused. Sirutan valutavaid külmunud käsi-jalgu ja seisan, et vaadata erkoranži kuma, mis silmapiiri katab. Vaatamata valgusele ei anna päike sooja ja ma värisen. See pole olnud eriti hästi läbi mõeldud plaan.
Päevavalguses on selle käänulise teerajaga kergem toime tulla ja ma näen nüüd, et kaljud ei ole – nagu olin arvanud – tühjad. Mõnesaja meetri kaugusel paistavad madalad majad, maadligi ja praktilised, nende kõrval korralikus reas haagissuvilad. See koht on alustamiseks sama hea kui ükskõik milline teine paik.
„Tere hommikust,” ütlen ja mu hääl tundub karavanipargi poe soojuses nõrk ja kõrge. „Ma otsin kohta, kus peatuda.”
„Kas olete siin puhkusel?” Naise pungitava rinnapartii all on ajakiri Take a Break2. „Puhkamiseks veider aastaaeg.” Naeratus mahendab sõnades sisaldunud torget ja ma üritan vastu naeratada, aga nägu ei kuula sõna.
„Ma loodan siiakanti kolida,” suudan öelda. Saan aru, et mu välimus on kindlasti metsik: pesemata ja lohakas. Mu hambad plagisevad ja ma hakkan ägedalt lõdisema. Näib, et külm on jõudnud kontidesse.
„Aa, siis küll,” ütleb naine rõõmsalt ega paista minu välimusest välja tegevat. „Te tahaksite siis midagi üürida? Ainult et, teate, me oleme kuni hooaja lõpuni suletud. Üksnes pood on märtsini lahti. Nii et teil läheb vaja Iestyn Jonesi – temal on tee ääres üks majake. Ma helistan talle, jah? Kas teen kõigepealt ühe mõnusa tassi teed? Väljas on lõikavalt külm ja näib, et te olete täitsa läbikülmunud.”
Ta juhatab mind leti taha toolile ja kaob kõrvaltuppa. Üle veekannu kahina kostab tema lakkamatu jutuvadin.
„Mina olen Bethan Morgan,” ütleb ta. „Ma juhin seda kohta siin – Penfachi karavaniparki – ja minu mees Glynn tegeleb meie talupidamisega.” Ta pistab pea ukse vahelt sisse ja naeratab. „Noh, vähemalt peaks nii olema, kuigi ega talupidamine pole tänapäeval mingi kerge töö. Seda võin ma küll öelda. Oi! Ma pidin ju Iestynile helistama, eks ju?”
Bethan ei peatu, et vastust kuulda, kaob mõneks minutiks ja jätab mu alumist huult närima. Püüan mõelda vastuseid küsimustele, mida naine küsima hakkab, kui me siin oma teetasside taga istume, ja ma ma tunnen rinnus üha kasvavat raskustunnet.
Aga kui Bethan tagasi jõuab, ei küsi ta minu käest midagi. Ei seda, millal ma saabusin, ega seda, miks olen valinud Penfachi, ega sedagi, kust ma olen tulnud. Ta ulatab mulle lihtsalt ääreni täis kruusi magusa teega ja toetab end siis oma toolile. Tal on seljas nii palju rõivaid, et pea võimatu on näha tema kehakuju, kuid tooli käetoed soonivad niivõrd sügavale tema pehmesse kehasse, et see ei saa mingil juhul mugav olla. Ma arvan, et ta on neljakümne ringis, sileda ja ümara näoga, mis teeb teda nooremaks, ning tema pikad
Võta aeg maha.
