![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
style="font-size:15px;"> Mees naeratas ja kehitas õlgu.
„Pole midagi, Normén, lippa nüüd minema.”
„Muuseas…” irvitas ta, kui Rebecca oli juba mõni samm eemal. „Kui asi kuradile läheb, siis on mul arvatavasti uut tööd vaja, nii et võid mu kõnet oodata…”
Kolm minutit kiiret kõndi, siis oli ta juba personaliukse juures.
Ta vajutas kaardi lugeja vastu, hoides seda meelega tagurpidi, et keegi ei näeks Ludde fotot kaardil.
Valvur heitis talle kiire pilgu ja noogutas seejärel äratundvalt.
Esimene takistus ületatud.
Ta läks mööda hooneid ühendavat klaasitud koridori, hoidis pea püsti ja püüdis jätta muljet, nagu oleks tegemist igapäevase tööleminekuga. See ei peaks eriti raske olema, kõigest hoolimata oli ta siin ju viimase talveni töötanud. Puhtteoreetiliselt oli ta ju veel praegugi kaitsepolitsei nimekirjas, nii et vahe polegi nii väga suur.
Ometigi tundis ta end võõrana, kelle koht ei ole siin. Ta ei saanud jätta piilumata laes rippuvate kaamerate poole ja tegi, mis suutis, et neist võimalikult kaugele hoida.
Ta pööras paremale, pikka kollaseks värvitud koridori. Selle lõpus jäi ta väikese valge sildiga suure metallukse juures seisma.
Asitõendite ladu
Ta hoidis Ludde kaarti aparaadi ees.
Piibitus, kuid midagi ei juhtunud. Kurat küll!
Ta proovis uuesti, seekord aeglasemalt.
Uus piiksatus, ja seekord hakkas lukk surisema.
Rahulikult nüüd, Normén!
Ta astus väikese valvelaua ette. Letist veidi kaugemal istus vanem, paks, Robin Hoodi soenguga mees. Seinale kinnitatud telekas käis traavivõistluste ülekanne ja mees krimpsutas ärritunult nägu, kui pidi oma pilgu ekraanilt lahti rebima.
„Tere, Sune!” hõikas ta liialdatud südamlikkusega.
„Ei-ei, istu rahulikult paigal, ma saan ise hakkama,” jätkas ta, kui mees tegi mõnevõrra vastumeelselt katset püsti tõusta.
„Ma kontrollin ainult ühed eelmisel nädalal võetud asjad veel korra üle.”
„Hästi,” pomises paksuke ja istutas oma raske kogu uuesti toolile. „Kirjuta ennast sisse…”
Ta viipas käega valvelaua poole, suunates kogu oma tähelepanu taas telekaekraanile.
Rebecca tõmbas külastajate päeviku lähemale ja kriipseldas nimede lahtrisse mingi loetamatu sirgelduse.
„Tehtud!”
Telekalt pilku pööramata tõstis Sunesson käe ja vajutas oma kirjutuslaua kohal olevat nuppu. Uks Rebeccast paremal pool hakkas surisema ja mõni sekund hiljem oli ta suures laoruumis, mida täitsid metallriiulite read.
Ta käis siin viimati mitu aastat tagasi ja orienteeruda püüdes astus ta mõne sammu ettepoole. Vähemalt lõhn oli täpselt selline, nagu ta seda mäletas, jaheda õhuga segunenud papi- ja värvitud betooni lõhn. Mõni meeter kaugemal oli seina ääres arvuti ja ta kiirustas selle juurde.
Ta võttis Runebergi arvutikaardi ja pistis selle klaviatuuri kõrvale pisikesse karpi. Siis klõbistas ta kiiresti sisse Runebergi kasutajanime ja parooli.
Ekraanile kuvatud liivakell tegi ringi ja seejärel avanes andmebaas.
Ta kirjutas otsinguväljale Henrik Pettersson, selle alla venna sünnikuupäeva.
Vajutus otsingule, liivakell tegi tiiru, seejärel veel ühe.
Rebecca vaatas ringi, aga suures ruumis polnud mitte kedagi.
Eemalt kostis Sunessoni teleka hääl. Liivakell kadus, selle asemele ilmus tekstiriba.
Ladu oli suurem, kui ta oli arvanud, tal kulus paar minutit orienteerumiseks.
Peakäik kulges piki välisseina, sellest läksid väiksemad käigud sektsioonidesse.
Viies sektsioon asus ruumi tagumises osas, kus valgus oli tunduvalt hämaram kui sissepääsu juures.
Põlesid ainult pooled päevavalguslambid ja ta oletas, et kuskil on valguse sisse lülitamiseks nupp, kuid tal polnud aega seda otsima hakata.
Suured riiulid kõrgusid laeni, peaaegu kõik olid täis suuri pruune kolimiskaste, mis niigi nõrga valguse endasse neelasid.
Kõige all seisid põrandal alused, kuhu olid paigutatud niisugused asjad, mis kastidesse ei mahtunud, õigesse sektsiooni minnes märkas ta alustel nii mööblit, kaablirulle kui ka osa mingist pronksskulptuurist.
Kahekümne kolmandal riiulil oli neli kasti märgitud õige toimikunumbriga. Ta tõstis kõige lähema kasti põrandale ja avas kaane.
Kast oli täis raamatuid ja filme, see seletas kasti kaalu. Ta pani kaane kinni ja viis kasti riiulile tagasi.
Järgmises kastis olid peaaegu samasugused asjad, kuid kolmanda kallale asudes tundis ta, et nüüd on ta eesmärgile kaunis lähedal. Mõned kaustad, mitmesugused pabereid ja viimaks – bingo!
Suur võtmekimp vist viiekümne erineva võtmega, täpselt nagu võetuseprotokollis kirjas.
Nad olid pärast isa surma peaaegu kõik tema asjad likvideerinud, kuid võtmekimbu osas oli ema endale kindlaks jäänud.
Ei või iial teada, millal mõnda võtit vaja läheb, nii et selle hoiame alles…
Samal põhjusel oli kindlasti ka Henke otsustanud võtmekogu säilitada.
Pooled võtmetest olid nii vanad, et metall hakkas karedaks muutuma, teised olid ära väänatud ja suurest kasutamisest kulunud, kuid kui ta lähemalt uuris, nägi ta vähemalt viit-kuut jalgrattavõtit ja paari, mis meenutasid mopeedi või mootorratta süütevõtit, nii et nagu ta oli arvanudki, oli Henke jätkanud kogu suurendamist…
Mismoodi pangaseifi võti õigupoolest välja näeb?
Ootamatu heli katkestas ta mõtted. Keegi tegi laoukse lahti.
Sedel oli täpselt lukuaugu kohal. Tekst sama, mis eelminegi kord. Arvatavasti oli tegemist ka sama sedeliga, mis tähendas, et tema uus salapärane naaber on välja nuputanud, kust see pärit on. Kuid hetkel oli see talle täiesti suva.
Mõte töötas täistuuridel. Ta oli nähtut seedida püüdes pool Söderit läbi traavinud. Kuid see on võimatu.
Kui Slussenis juhtunu polnud fantaasia, kui ta kõigest hoolimata oli õigesti näinud, siis on põhimõtteliselt kõik, mis ta viimase kahe aasta jooksul läbi on elanud… jah, mis?
Fuckin ’ell!
Hommikune peavalu lükkas sisse overdrive’i ja pani teda reflektoorselt ninaselga näpistama.
