[bubble]. Anders de la Motte

Скачать книгу

täis tuhatoos diivanilaual oli pealegi neelanud tema viimase koni, mis tähendas täiesti asjalikku põhjust kimada Mariatorgetile putkasse ja võtta natuke värsket õhku.

      Kohe, kui ta välisukse avas ja tänavale astus, tundis ta kuklas nende silmi. Ta pööras pead, kontrollis kõikvõimalikud nurgad üle, aga loomulikult olid nad liiga nutikad ega lasknud end nii kergesti avastada.

      Varasest hommikutunnist hoolimata tungles kioskis juba neli-viis inimest. Treenitud kerega tätoveeritud kutt ühe riiuli juures heitis talle kiire pilgu ja HP tardus poolelt sammult. Ta oli peaaegu kindel, et on seda kutti varem näinud. Mees uuris teeseldult süütult maiustusi ja see kinnitas HP veendumust: vaarikakommid pole teatavasti sugugi LCHF. Jäi üle ainult kannalt ringi keerata ja poest võimalikult kiiresti välja saada. Tegelikult peaks ta oma korterisse tagasi minema, aga ilma suitsuta ta plahvatab, kindel see.

      Selle asemel kiirustas ta mööda Hornsgatanit Slusseni poole, võideldes kõva ahvatlusega tüürida hommikuse tipptunni autodemassi vahele ja sellega jälitajad proovile panna. Jalutuskäik võttis vähem kui viis minutit, ja ehkki polnud eriti soe, kleepus T-särk selja külge kinni; ta pidi metroo sissepääsu juures hinge tõmbamiseks pingile istuma.

      Lisaks kehale oli ka vaim kurnatud ja ta jõudis tükk aega taskuid kobades sigaretti otsida, enne kui meelde tuli, et just nimelt suitsupuudus ongi praeguse väikese matka põhjuseks.

      Metroo piletihallis oli lehekiosk, ta heitis ümberringi mõne kiire pilgu, tõusis siis püsti ja võttis suuna sinnapoole.

      Nähtavasti oli rong äsja tulnud, sest uste vahel tuli talle vastu rahvamass.

      Kontorirotid lipsude ja pintsakutega, hommikuselt reipad turistid ja täiesti tavalised tööle minevad svenssonid. Ta surus lõua vastu rinda ja läbis küünarnukke abiks võttes inimhulga, kuulis pahast nurisemist, kuid see jättis teda täiesti külmaks.

      Järsku tõugati teda külje pealt, ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Ta vaatas pahaselt üles, näod libisesid igas suunas mööda, kuid polnud võimalik aru saada, kes oli teda nüginud.

      Tunglemine lõppes ootamatult ja ta oli piletikassade juures. Aga kioskisse minemise asemel jäi ta seisma, kuni aju õiget seost püüdis tabada. Üks neist möödakiirustavatest nägudest oli tuttavana tundunud. Kulturist eelmises kioskis võis olla ettekujutuse vili, kuid see siin on midagi muud. Pilk, laup, silmad ja ninajoon, kõik oli kõhedusttekitavalt tuttav. Kuid miski nagu ei klappinud, mingi pusletükk oli nagu puudu.

      Kulus veel paar sekundit, enne kui aju õiged liinid ühendas.

      Habe!

      Ta astus paar kõhklevat sammu tagasi uste poole, seejärel veel mõned, nüüd juba kiiremini. Ta tormas väljakule, keerutas pead nagu fucking Linda Blair ja kargas koguni ühe pingi peale, et paremini näha.

      „Ermaan!” röökis ta. „Ermaaaaaan!”

      Kuid ta nägi vaid kiirustavate inimeste selgasid, ükski neist polnud teistest tuttavam.

      Ta avas suu, et veel kord karjuda, kuid märkas siis inimeste pilke. Hoolimata tipptunnist oli pingi ümber, kus ta seisis, hakanud kogunema uudistajate ring, justkui tahaksid kõik näha, mis toimub, aga keegi ei julge liiga lähedale tulla.

      Paar teismelist näitasid tema poole näpuga ja itsitasid, üks isa tõmbas oma jõmpsika endale lähemale ja sakslastest Stieg-Larssonituristid võtsid juba fotoaparaate välja. Ta nägi silmanurgast enda peegeldust suurtel klaasustel, kust ta äsja oli väljunud. Nägu tulipunane, juuksed püsti, silmad jõllis nagu konnal. Liida juurde veel nädalane habemetüügas ja räpased riided, ja polegi midagi imestada, et inimesed jõllitavad. Ta näeb välja nagu kuradi hullumeelne!

      Schwedisch Wahnsinn, ja, ja – sehr gut!

      Häbenedes astus ta pingi pealt kiiresti alla, puuris pilgu tänavakividesse ja andis endast parima, et rahvamassi sulanduda, võttes ise sihi Guldgrändile.

      Ta oli näinud valesti.

      Pidi olema valesti näinud.

      Tuhandendat korda lasi ta oma kuradi galopeeriva fantaasia aedikust välja ja lasi sel perutama hakata.

      Loomulikult pidi see niimoodi olema.

      „Vaime pole olemas,” pomises ta.

      Vaime Pole Olemas

•

      „Sa saad ju aru, et see on igasuguste reeglite vastane, Normén?”

      Ta noogutas.

      „Täiesti, ja nagu ma ütlesin, Ludde, hindan ma tõepoolest, et sa…”

      „Jajah, aitab nüüd küll. Sul on umbes pool tundi aega, kui ma söömise olen lõpetanud, on mul neid värke tagasi vaja. Täna on laos valves Sunesson, sa mäletad teda kindlasti.”

      „Personalikeiss Norrmalmist, muidugi. Ta töötas vahepeal valves.”

      „Hästi, siis ei teki seal all mingeid probleeme. Lihtsalt naeratad ja lehvitad… Koridorides on lõuna ajal palju rahvast, siin on palju liikumist. Aga Sune on liiga kitsi, tal on toit karbiga kaasas. Ju ta ei taha lõunast traavivõistlust maha magada…”

      Runeberg kummardus ettepoole ja lükkas kokkuvolditud linnalehe ettevaatlikult üle kohvilaua.

      „Siin on kõik, mis sul vaja on…”

      „Ja sa oled täiesti kindel, et see on seal?”

      „Jess, ma vaatasin võetuseprotokolli üle kohe pärast seda, kui sa mulle helistasid.”

      „Tore!”

      Hetkeks ei teadnud ta, mida öelda. Ilma sellest juttu tegematagi teadis ta peaaegu kindlalt, miks mees teda aitab. Runeberg oli sõber Tobbe Lundhiga ja tolle poja Jonathani ristiisa. Selle sama Jonathani, kes koos oma semu Marcusega lõi internetifantoomi MayBey, mille kaudu Rebeccat kuude viisi taga kiusati: nad levitasid netis kuulujutte ja keelepeksu, panid teda koguni uskuma, et Henke on tõsises hädaohus, kuni Rebecca lõpuks aru sai, kuidas kõik seotud on, ja komejandile lõpu tegi.

      Põhiliselt tuli tal süüdistada muidugi iseennast, see oli ju tema, kes alustas suhet Tobbe Lundhiga, ehkki teadis, et mees on abielus ja perekonnaisa.

      Aga mingil moel tundis Runeberg end juhtunu eest vastutavana.

      Rebecca tabas end järsku kahetsemast, et mehe süütundeid sel moel ära kasutab. Kogu see plaan oli tegelikult algusest peale idiootlik… Stigssoni juhtnöörid olid täiesti selged.

      Oletatava terroriteo uurimise ajal ei tohi sa loomulikult oma vennaga mingil juhul ühendust võtta. Ma kordan: mitte mingit kontakti. Kas said aru, Normén?

      Aga tal polnud valikut. Ta peab jõudma pangaseifini enne Stigssoni uurijaid. Tal oli vaja seifile vaid korraks pilk peale visata; kui ta on veendunud, et seal pole midagi, mis võiks Henke olukorda hullemaks teha, võib ta seifi olemasolu kohta põhimõtteliselt ka ise vihje saata. Uurimisele kaasa aidata. Vähemalt püüdis ta ennast seda uskuma panna…

      Runeberg vist märkas tema kõhklust.

      „Lase nüüd jalga, Normén, kell tiksub ja mulle tuuakse söök…”

      Lähenes raske kandikuga ettekandja ja Rebecca

Скачать книгу