![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
jättis väga süütu mulje, kui mitte arvestada lakke kinnitatud diskreetseid kaameraid. Viis tükki, täpselt samasugused nagu politseimajas, kahtlemata olid kolm neist ülearused. Iga detsimeeter ruumist on kaetud kahest suunast filmivate kaameratega.
„Teil tuleb oma kaarti kasutada…”
„Kuidas, palun?”
„Teie läbipääsukaarti… et pangaruumi sisse pääseda, tuleb teil kasutada oma kaarti,” täpsustas mees ja näitas pöidlaga metalluksele oma selja taga.
„Kaart avab teile ka õige seifisektsiooni. Seejärel kasutate seifi avamiseks oma võtit. Teil on ju ometi võti?”
Rebecca raputas pead.
„Mul pole ei kaarti ega võtit. Ausalt öeldes ei teadnud ma enne teie kirja saamist sedagi, et mul on pangaseif. Lootsin, et te oskate mulle ehk lähemalt selgitada…” Ta noogutas mehe ees lebava paberi poole.
„Saan aru. Üks silmapilk…”
Mees hakkas klaviatuuril klõbistama ja Rebecca märkas väikest ekraani, mis oli diskreetselt valvelaua sisse peidetud.
Kui mees end veidi liigutas, pani ta tähele veel ühte detaili. Abaluu kohal paistis väike, kuid tuttav kühm, särgi ja hästiistuva pintsaku alla ihu peale pandud paksema riideeseme kontuur. Ta oli seda oma töös tuhandeid kordi näinud, nii enda kui ka teiste juures. Mees kandis kuulikindlat vesti. Huvitav, kas ta on ka relvastatud?
Ta astus ettevaatlikult sammukese lähemale ja kummardus siis aeglaselt leti kohale. Libistas pilgu üle mehe pintsaku puusale.
„Sellel seifil on kaks omanikku.” Mehe hääl pani teda võpatama ja ennast alateadlikult uuesti sirgu ajama.
„Vabandust, kuidas?”
„Teie ja keegi Henrik Pettersson, kas te tunnete teda?”
Rebecca noogutas. „See on minu vend.”
„Siis on võti ja kaart võib-olla tema käes?”
Kummaline, et Henkel võiks olla pangaseif. Vaevalt on tal midagi nii väärtuslikku, mis võiks sedasorti kaitset vajada. Teisalt oli aga arve seifi eest maksmata ja see oli küll väga Henke moodi. Arvestades tema käitumist viimaste kuude jooksul polegi võib-olla nii uskumatu, et tal on kaitsmist vajavaid saladusi.
Ta kehitas õlgu.
„Võib-olla…”
„Kaardiga ei teki igal juhul mingeid probleeme,” jätkas mees. „Kuna te olete konto omanik, võin ma teile uue tellida. See maksaks kakssada krooni. Lisaks peate maksma tasumata arve, kui te ei taha, et me seifi lahti puurime.”
„Muidugi, see pole mingi probleem, saatke arve mulle.”
Mees noogutas ja klõbistas midagi klaviatuuril, Rebecca oletas, et see on kaardi tellimus.
„No nii, kaart tuleb mõne päeva pärast teile postiga koju. Aga võtme osas ei saa ma teid kahjuks aidata.”
„Mida te sellega mõtlete?”
„Lepingu sõlmimisel saab inimene kõik võtmed enda kätte. Pärast seda on see tema otsustada, kellele ta need annab. Võtmed on kopeerimise eest kaitstud, nii et meil pole mingit võimalust uut teha, isegi siis, kui me seda tahaksime. Sellepärast tulebki meil lukk lahti puurida, kui keegi endast teada ei anna.”
„A-aga ma olen ju omanikuna kirjas…?”
„On üsna tavaline, et lepingu sõlmija lisab samale kontole teisi nimesid, omamoodi kindlustusena. Juhuks, kui lepingu sõlmijaga peaks midagi juhtuma…”
Kõige taga on PayTag. Ehkki tal oli üha raskem pusletükke omavahel kokku panna, oli see järeldus igatahes raudkindel. PayTag oli Acme AB teleteenuste omanik, see omakorda oli Kista serverifarmi peremees, mille ta veidi vähem kui kaks aastat tagasi õhku lennutas.
Sama PayTag, kes oli tahtnud ArgosEye ära osta ja teha Hötorgi pilvelõhkuja kontori vandenõulased multimiljonärideks, kuni hetkeni, mil ta ise stepsli seinast välja tõmbas ja laevukese koos meeskonnaga põhja laskis.
Aga tundus, et PayTag oli lihtsalt edasi liikunud. Ta neelas väikefirmasid kiires tempos alla, impeerium kasvas aga aina tugevamaks.
Ta oli kõik küberruumis ulpivad mõeldavad faktid PayTagi kohta kokku kraapinud. Enamik sellest oli salvestatud USB-pulgale, mida pollarid ei avastanud.
Aga kui see olekski leitud, poleks sellest suuremat häda olnud, sest ta teadis peaaegu kõike nagunii peast.
Ta süütas sigareti, tõmbas mahvi ja saatis oma nikotiinkollase lae poole peaaegu täiusliku suitsurõnga.
1992 – neli Ameerika ülikoolikutti asutavad PayTagi. Äriideeks on pakkuda netis sujuvaid rahaülekandeid. Ideel pole midagi viga, aga tehnilises mõttes ollakse oma ajast kümme aastat ees ja software tekitab probleeme. Sellest hoolimata voolab firmasse riskikapitali ja ehitatakse üles mitu suurt serverifarmi, et oodatavate cash’i siirdamistega toime tulla.
1997 – pärast viit miinusega lõppenud majandusaastat hakkab kassa kokku kuivama. Tekib tüli ja kaks rajajat lahkuvad firmast.
Ülejäänud kaks otsustavad kurssi muuta ja teevad meeleheitliku katse üürida oma säilitusvõimalusi välja teistele firmadele, mis vajavad väljaspoolset backup’i juhuks, kui oma server peaks rivist välja langema. Poisid komistavad kullasoonele ja peaaegu kohe hakkab kliente tulema nagu murdu.
1999 – raamatupidamine on esimest korda plussis, kusjuures üsna priskes. See teeb PayTagi IT-alal peaaegu unikaalseks.
2001 – PÕMM! Globaalne IT-mull lõhkeb, aga kuna vajadus turvalise backup’i järele on suurem kui kunagi varem, jääb PayTag siiski väikesesse kasumisse. Pealegi on hoolimata börsikrahhist kummalisel kombel firmasse saadud uut kapitali. Algab korralik šoppamisring pankrotivalmis konkurentide hulgas ja PayTag hakkab laienema kogu IT-segmenti. Installatsioonid, teenindus, konsulteerimine – you name it!
2005 – firma noteeritakse NASDAQ-il. Suurimaks omanikuks saab sihtasutus, mis arvatavasti on seotud erinevate finantskaunistustega ehitud senise kahe omanikuga, mis meenutab IKEA-stiili. Tänu sellele on põhimõtteliselt võimatu kontrollida, kas see nii ka on.
2009 – veel üks märgilise tähendusega sündmus! IT-guru ja meedialemmik Mark Black palgatakse uueks tegevdirektoriks. Ta hakkab otsekohe viima ellu oma visiooni – Pilve. Klientidelt ei oodata enam ainult oma kriitiliste backup’ide paigutamist PayTagi, vaid kogu oma info sinna üle viimist. Serveriruumid visatakse kontorist välja ja need leiavad omale koha netis – täpsemalt öeldes PayTagi mõnes hoolikalt valvatud hiiglaslikus serverihallis, mis maailma vähe asustatud piirkondades nüüd nagu seened maast üles kerkivad.
Aga ta oli peaaegu päris kindel, et Mäng oli alanud tükk aega varem kui 1992, ja PayTag oli juba pikki aastaid täiesti legitiimselt tegutsenud. Kuskil pidid nende teed seega ristuma.
Mäng võis olla näiteks salajane rahastaja, kes asus tegevusse keset IT-krahhi.
Teise võimalusena võis müstiline aktsiate enamusomanikust sihtasutus tegelikult varjata midagi tunduvalt ebameeldivamat kui paari ablast väikest Kampradi, kes ei taha makse maksta.
Aga
