![[bubble] - Anders de la Motte](/cover_178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
hoidva käe võpatama. Seejärel totaalne kaos, hobused lähevad peruks, sõdurid kukuvad maha ja paanikas inimesed karjuvad.
Kuid selle asemel, et tähelepanu korteežile koondada, nagu ta ootas, muutis kaamera järsku suunda. See eksles mõne minuti ringi ja hakkas siis üle ühele kõnniteele kogunenud rahvamassi libisema.
Kaamera leidis tuttava kuju, peatus ja hakkas aeglaselt zuumima, kuni kuju täitis peaaegu kogu kaadri.
HP hakkas nihelema. Ta tundis järsku kerget iiveldust.
Kaksiratsi mopeedil istuv musta riietunud mees. Kiivri tume visiir kattis küll tema näo, kuid äratundmine ei valmistanud Rebeccale mingit raskust. Hoiak, järsud liigutused, kergelt küljele kallutatud pea. Polnud mitte mingit kahtlust…
Ta oli seda juba tookord aimanud, jättis aga küsimuse sihilikult esitamata, sest ta ei tahtnud vastust teada…
Mees filmis otsis midagi lenkstangi küljes rippuvast kilekotist. Siis õngitses ta välja silindrikujulise eseme ja toimetas selle kallal midagi. Mida lähemale korteež jõudis, seda tugevamaks muutus hobusekapjade klobin. Kaamera zuumis kaadri veelgi lähemale. Mees vaatas üles ja ootas eset käte vahel hoides mõne hetke. Siis tõstis ta ühe käe järsu liigutusega üles. Rebecca teadis juba, mille mees tänavale viskab.
Paukgranaadi kärgatus pani ka selle filmi võppuma, kuid kaameramees ei lasknud mopeedi fookusest. Pildi ühes nurgas jooksva kella järgi otsustades istus mees pärast kärgatust rahulikult veel peaaegu kümme sekundit paigal ja silmitses oma kätetööd, siis lükkas ta käigu sisse, tegi järsu pöörde ja kadus Warendorffsgatanile.
Äkki film katkes ja ruumis jäi vaikseks. HP niheles ja neelatas alateadlikult paar korda. Arvutiklahvi klõpsatuse järel kuvati seinale suur pilt temast endast. Freezeframe täpselt sellest silmapilgust, kui ta granaati viskab.
Käsi on õhku tõstetud, keha vedruna pingul. Kui lisada veel tume kiivrivisiir, jättis ta pehmelt öeldes hirmsa mulje.
„Niii, Henrik,” ütles Helsström märksa vähem sõbralikult kui varem. „Kas see on…”
„…sinu vend?” Stigsson ja Runeberg olid mõlemad tema poole pöördunud ja mõneks sekundiks oli ta pea täiesti tühi. Särk kleepus jaki all, õhk väikeses ruumis tundus järsku umbne ja hingata oli raske. Tundus, et meeste pilgud puurivad temast läbi.
Ta kõõritas ülekuulamisruumi poole, kuid ka seal oli täiesti vaikseks jäänud. Ta peab püüdma aega võita, saama võimaluse järele mõtlemiseks… Kuid meeste pilkude järgi otsustades ootavad nad otsekohe vastust.
Nii et mida peab ta tegema? Valetama või tõtt rääkima?
Otsusta juba ära, kurat küll!
Ta neelatas paar korda, et kurku tekkinud klombist vabaneda.
„Ühesõnaga…” alustas ta.
„Sa ei pea vastama, Henrik!”
Ülekuulamisruumi uks oli lahti läinud ja üle pea kammitud hallide juustega kõhetu mees ruumi ilmunud. Mees nööpis pintsaku kullavärvilised nööbid liialdatud hoolikusega lahti ja istus seejärel vabale toolile Henriku kõrval. Samal silmapilgul taipas Rebecca, et tundis mehe ära.
„Minu klient ei soovi sellele küsimusele vastata,” jätkas mees, pöördudes seekord politseinike poole, ja pani lauale tõstetud portfellist võetud dokumendimapi HP kohvitassi kõrvale.
„No nii, nüüd tahaksin ma teada, miks alustati ülekuulamisega, ehkki minu klient teatas sõnaselgelt, et soovib oma juriidilise nõustaja kohalolekut. Nagu te kahtlemata teate, on see vastuolus kriminaalmenetluse seadustiku kahekümne esimese peatükiga…”
„Johan Sandels!”
Runebergi üllatunud hääl mattis advokaadi jutu enda alla.
„Kurat, kuidas su vennal õnnestus nii lühikese aja jooksul säärane raskekaallane ennast esindama palgata?”
„Pole õrna aimugi,” vastas Rebecca ja kehitas õlgu.
See oli täiesti tõsi.
Pagan küll, mis siin õieti toimub?
KOLM | Timeout
Raudvärav langes ta selja taga kinni ja ta tegi Bergsgatanil mõne sammu. Taas vabaduses – kurat, kui mõnus!
Prokurör oli peaaegu kohe taganema löönud. Ühest ähmasest filmiklipist vahi alla võtmiseks tõenäoliselt ei piisa, vähemalt mitte juhul, kui asjasse on segatud Johan Sandels.
Pollaritel oli kodutöö nähtavasti tegemata, nad olid endiselt arvanud, et ta on väike tegija, kellel saab öise sissemurdmise, mõne tunni ootamise ja mõningase praadimisega sita lippama ehmatada.
Mõni aasta tagasi oleks see võinud väga hästi toimida, tõenäoliselt olekski toiminud. Kuid ta on nüüd hoopis teine inimene ja mängib pollarite mõistusele kättesaamatuks jäävas, tunduvalt kõrgemas liigas.
Isegi siis, kui ta oleks otsustanud esimest reeglit rikkuda ja rääkida, mis tegelikult juhtus, poleks nende pisikesed pollariajud iialgi suutnud tõega leppida.
Ma leidsin rongist mobiiltelefoni, see oli kena läikiv hõbedane asjake, puutetundliku ekraaniga, ja selle kaudu kutsuti mind Mängu. See oli alternate reality game, mis alterneeris minu riäliti kogu edaspidiseks eluks. Aga ma murdsin ennast sellest välja, või vähemalt üritasin seda teha…
Keegi on tema peale koputanud, see on selge. Saatnud filmiklipi, andnud kapole tema nime.
Klipp on liialt küündimatu, et saada uueks Zapruderi filmiks, kus mõni turist on kavatsetust rohkem juhuslikult rohkem pildile püüdnud. Kaameramees oli fookuse temale suunanud, teadnud täpselt tema asukohta. See peaks tähendama, et film on pärit Mängust. Kuid vaevalt on see Mängule kasuks, kui ta trellide taha pistetakse, vastupidi – neil oli teda tarvis vabaduses, muidu pole mingit võimalust, et ta saaks Mängu poolt peale surutud ülesannet täita.
Ta oli kaalunud ka võimalust lasta end sihilikult kinni panna. Saata korda mõni tühine tegu, mille eest saab mõned kuud kinnimaja, ja ta oleks sõna otseses mõttes mängust väljas. Aga täpselt samamoodi nagu tema paljude teiste briljantsete ideedega, otsustas ta selle esialgu ootele jätta. Vangla polnud lihtsalt tema koht.
Been there, done that…
Kuradi õnn, et too Sandelsi-tüüp välja ilmus.
Ta oli helistanud nelja kõige suuremasse advokaadibüroosse, küsinud kõige tuntumaid advokaate ja igal pool takerdunud mõne pahura alluva otsa, kes lubas mitte väga veenvalt, et talle helistatakse tagasi. Ta oli juba arvestanud mõne B-liiga juunioradvokaadiga ja vähemalt paari öö puupingil veetmisega.
Kuid järsku ilmus Sandels välja nagu üllatus mänguasja seest…
Võib-olla oli advokaat perekonnaidüllist maal tüdinud ja armukesega kohtumiseks linna sõitnud?
Puhtalt õnnemäng, ühesõnaga. Või siis ka mitte…
Oli kuidas oli, tema ise oli korralikult läbi klopitud, tal keelati elukohast lahkuda ja lisaks sellele
